Rootsi kuningas Karl XII. Novembrist 1700 kuni maini 1701 oli Laiusel tema residents, kust ta juhtis riigiasju ja valmistas ette sõjaretke Venemaale.
Rahvapärimuse järgi olla kuningas enne kirikusse palvusele minekut vajutanud oma jalutuskepi maasse ja unustanud selle. Kepp võttis juured alla ja sellest kasvas võimas puu, mis tänaseni ehib aeda. Olgu tammega, kuidas oli, kuid kolm pärna istutas kuningas kindlasti, sest ajaloolised allikad kinnitavad, et see toimus 29. mail 1701. aastal. Üks neist murdus suure tormi ajal 1856. aastal. Millal hukkus teine pärn, pole teada. Kuid kolmas tunneb end juba 317 aastat hästi. 1976. aastal hindasid spetsialistid pärna seisundit ja panid diagnoosi: terve. Hiljem skaneeriti puu läbi ja tehti kindlaks, et see on tõesti istutatud 1701. aastal.
Laiusel elas mõnda aega ka poeet Juhan Liiv, kes kirjutas selle kandi kohta: „Hea on olla seal.“ Seal kirjutas ta oma luuletuse „Helin“, mis on tuntud igale eestlasele, kes on kodumaal koolis käinud.
Laiuse on kuulus oma sinise allika poolest. Usutakse, et selle vesi ravib silmi, kuna allikas pole lihtsalt vesi, vaid Kalevipoja higi. Ammustel aegadel, kui nendes paikades möllas katk, desinfitseeriti allikaveega põrandaid, aknaid, pühiti ukselinke, sest rahvas uskus, et Kalevipoja raske tööga valatud higi aitab nakkuse levikule piiri panna.
Kuigi Laiusel oli oma luteri kirik, käisid paljud kohalikud inimesed kirikus naaberalevikus Tormas. Minu esimeseks esivanemaks, kes on Torma kirikuraamatutes üles tähendatud, oli Änniksaare Karp. Mina olen tema kümnenda põlve järeltulija. Ta sündis umbes 1640. aastal ja suri 1700. aastal. Sel ajal eestlastel perekonnanimesid polnud ja nii on ta kirja pandud kui Änniksaare Karp, s.t Karp Änniksaarest (mõnes allikas Enniksaare).
Muiste olid Torma, Änniksaare, Avinurme Vaigamaa osad. Vaigamaad tänapäevastelt Eesti kaartidelt enam ei leia, selle territoorium jaotati eri aegadel Tartu, Jõgeva ja Ida-Virumaa maakonna vahel. Praegu kuulub Änniksaare Ida-Viru maakonna Avinurme valla koosseisu.
Änniksaare küla tekke kohta on kaks legendi. Ühe järgi sai külakese asutajaks Rootsi armee kõrge ametimehe teener, kellele anti kingituseks hea teenistuse eest Avinurme mõisast tükk maad. Teenri nimi oli Klaus Aen või Ann ja sellest tuleneb justkui külanime esimene pool. Külakesi, mis koosnesid kahest-kolmest majapidamisest ja asusid teistest kaugemal, on ammusest ajast saarteks nimetatud ja siit tuleb külanime teine pool. Teener abiellus kohaliku tüdrukuga ja nende järeltulijaid hakati kutsuma Kalausideks või Kalaisideks. Avinurme vallas kohtab tänapäevani selle perekonnanimega inimesi. Minu sugupuus on ka üks nende järeltulijatest – Jüri Kalais (1795–1846), minu vanaema Maria vanaisa.
Teise versiooni kohaselt olnud Änniksaare esimesteks elanikeks kaks soomlasest venda, kelle laev läks Balti merel põhja ning kes ujusid Eesti rannale, jäid siia elama, abiellusid eestlannadega ja asutasid vanast Avinurme külast natuke edasi uue külakese. Nende soomlaste perekonnanimeks oli Ani. „Hane saar“ (Änniksaare), mis jääb kümmekonna kilomeetri kaugusele Peipsi järvest ja asub kõrgendikul, ongi see koht, kus elas minu kõige kaugem mulle teadaolev esivanem. 1. jaanuari 2012. aasta seisuga elas Änniksaares ainult 13 inimest.
Avinurme – haugi nurm
Avinurme vallakeskus on tuntud 13. sajandist, kui aastal 1219 tulid sinna ristisõdijad. 1220. aastaks olid need maad lõplikult vallutatud ja läksid Taani koosseisu. Avinurme on tuntud selle poolest, et vastavalt pärimusele sooritas vägimees Kalevipoeg seal kangelastegusid. Nendes paikades võitles ta Vanapaganaga ja kindlasti alati võitis.
Avinurme nimetus on otseselt seotud lugulaulude kangelasega. Kohalikud elanikud kaebasid Kalevipojale, et jões pole kala. Kalevipoeg lahendas selle probleemi lihtsalt: ta ajas suurvee ajal Peipsi järvest mööda jõge sedavõrd palju kalu välja, et kui vesi langes, olid kõik Avinurme ümbruse põllud ja nurmed kaladega täidetud. Läbi aleviku voolav jõeke sai sest ajast nime Havijõgi, aga küla – Avinurme.
Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal, toimusid Avinurmes verised lahingud Saksa ja Nõukogude vägede vahel. Nendes lahingutes osales minu isa, 7. Eesti Laskurdiviisi 27. polgu 1. roodu reamees Aleksei Pool ja mõned teised Siberi Ülem-Suetuki küla elanikud.
Karpil oli poeg, kelle nimi oli Ivaski Suur Jüri ja kes elas 86aastaseks (1670–1756). Selle aja kohta, kui pidevalt käisid sõjad ja puhkesid epideemiad, oli see väga pikk elu.
Edasi jätan neli põlvkonda esivanemaid vahele ja peatun vaarisa Mart Kasel. Vahele jäävate põlvede kohta ütlen vaid, et nende peredes oli kuni 13 last, kellest üle poole suri väikestena haigustesse, aga paljud neist, kes ellu jäid ega hukkunud, elasid pika elu.
Vaarisa Mart Kask ja tema pärand
Vaarisa Mart sündis 28. veebruaril 1837. aastal, kahekümneaastaselt abiellus Ann Rosinaga. Flemmingshofi mõisas sündisid neil tütar Mari (1859), pojad Joosep (1864) ja minu vanaisa Jakob (1871). Mõni aeg pärast vanaisa sündi kolis vaarisa perega Kõnnule, kus ostis laenuraha eest maad. Vanaisa õde Liisa sündis juba selles külas 1881. aastal.
Uues kohas ehitas vaarisa maja, rajas suure majapidamise, tegi palju tööd, elas külluses. Vanem poeg Joosep sai hariduse, võttis naise ja hakkas õpetajana tööle Peipsi ääres Mustvee linnakeses. Noorem poeg, 20aastane Jakob (minu tulevane vanaisa) ja kümneaastane tütar Liisa (vanaisa õde) elasid veel perega.
17. mail 1891. aastal sai vaarisa Mart õnnetusjuhtumi läbi surma: õhtul hilja, kui kuu juba paistis, sõitis ta Mustvee laadalt koju, teele jooksis hunt, hobune hakkas ehmatusest perutama, vaarisa kukkus vankrist välja ja lõi pea vastu põllukivi puruks.
Alguses hakkas talupidamist juhtima vaarema Ann koos poeg Jakobiga, kuid varsti pakkus Joosep emale kokkulepet: ema kirjutab kogu kinnis- ja vallasvara tema nimele, aga tema kolib Mustveest Kõnnusse, jätkab suure majapidamise juhtimist, maksab igale pereliikmele välja tema osa pärandusest, aga peale selle jätab emale osa majast (kaks tuba), hoolitseb tema eest surmani ja aitab kasvatada õde tema täisealiseks saamiseni. Kõik nõustusid, eriti rõõmustas tehingu üle vanaisa Jakob, kes tahtis saada algkapitali, et oma pere luua.
Et kindlaks teha, palju keegi peab pärandusest saama, korraldati vara loendus ja hindamine. Vaarisa talus oli sel ajal viis hobust, kuus lehma, kaheksa vasikat, kaks härga, härjavärss, kaks siga, kolm põrsast, kolm vankrit, suur maja, laudad, saun, rehealune, oma aja kohta moodne põllutööinventar ja oma pere. Taluhäärberi uhkuseks oli just äsja saadud vedruvanker, mis maksis metsikut raha, tervelt 55 rubla – luksus selle aja kohta. Sama raha eest oleks saanuks osta noore mära (25 rubla), viieaastase lehma (15 rubla), täku (10 rubla) ja sea (5 rubla).
Päranduse väärtuseks hinnati 951 hõberubla ja 50 kopikat, talu võlakohustused olid 402 rubla, vaarisal oli kavas nendest lähiaastatel vabaneda. Nõnda jäi jaotamiseks 549 rubla ja 50 kopikat – seega sai iga pereliige 138 rubla ja 38 kopikat. Arvestades, et kogu 1892. aasta saak jäi Joosepile, kohustus ta emale, vend Jakobile ja õde Liisale täiendavalt maksma viie aasta jooksul igal aastal 11 rubla ja 62 kopikat, kokku 150 hõberubla.
Leping päranduse jagamiseks sõlmiti 25. septembril 1892. aastal Võtikvere kohtus. Alates 23. aprillist 1893 läks majapidamine üle Joosepile, ema koos tütrega jäid tema juurde elama, kuid vanaisa läks teise tallu tööle. Peagi puhkes sugulaste vahel tüli: Joosep ei tahtnud pärandit jagada, aga tema naine hakkas ema kodunt välja sööma. Algasid kohtuvaidlused, vastastikuste hagide esitamine kohtusse.
Kõnnu küla ja Kalevipoja säng
Vanaema Mari suguvõsa juured, nii nagu ka vanaisa omad, ulatuvad 17. sajandisse Mardi Jürini (Mardi poeg
