Siberis sünnitas ta veel viis last. Viimasena nägi ilmavalgust minu ema Anetta 7. aprillil 1915. aastal. Mina sündisin samas koloonias naljapäeval, 1. aprillil 1939.
Esialgu kuulus Ülem-Suetuki küla Jermakovski valla koosseisu. Jermakovski külani on 30 kilomeetrit, kuid toona, kui ei olnud mingeid teid, loeti seda teekonda läbi taiga väga pikaks. Vald kuulus Minussinski maakonda, mille keskus jäi neist küladest tohutu kaugele – tervelt 75 kilomeetrit. Seetõttu maakonna ja valla juhid kolooniat oma käikudega ei tülitanud. Ainult harva külastas asundust pristav13 või kasakaurjadnik14. Varguste ning pisikuritegude eest karistasid kohalikud elanikud süüdlasi ise. Vallavalitsus sekkus vaid vägivaldsete surmajuhtumite korral, kuid selliste kuritegude eest rangelt ei karistatud. Tapmise eest pandi kolmeks kuni viieks aastaks vangi. Kui aga tapeti mõni võõras või jooksus olnud inimene, siis tapjat vangi üldse ei pandud, ta oli kohustatud maksma ainult matusekulud.
Kui 1857. aastal jõudis kolooniasse suur hulk asumisele saadetud luterlasi, oli kõigi üllatuseks nende hulgas ka eestlasest röövel ja hobusevaras Rummu Jüri. Siberis ta oma veidrusi ja tempe ei lõpetanud ning leidis oma surma naabermaakonnas, kus ta tabati kuriteo pealt ja tapeti omakohtu korras kaikaga. Rahva mällu jäi ta omamoodi Robin Hoodina.
1954. aastal kirjutasid Leo Normet ja Edgar Arro opereti „Rummu Jüri“. Peaosa selles mängis legendaarne Georg Ots.
Ülem-Suetuk kasvas kiiresti ja kui 1888. aastal ehitati kirikut, ulatusid küla maad juba mitme kilomeetri peale, küla territooriumil asus palju üksikuid talusid ja rendimaid, kus elasid nii mõnedki pered. Külas tegutses viis vesiveskit, nende juures elasid pered. Kiriku ehitamine oli keeruline ettevõtmine, ehitusmaterjaliks sobiv mets küla ümbruses oli juba maha raiutud ja puid tuli kaugelt hobustega kohale vedada. Alguses ei olnud Suetukis oma luteri pastorit, ta oli üksi kogu suure ümbruskonna peale ja käis Suetukis paar-kolm korda aastas. Alaliselt elas külas köster.
Olulise jälje Suetuki ellu jättis eestlasest pastor Georg Veem, kes elas seal 1892. kuni 1907. aastani. Nagu eespool öeldud, osales ta puhkpilliorkestri asutamises, mida hiljem 30 aastat kuni oma surmani 1935. aastal juhtis minu vanaisa Jakob Kask.
1864. aastal ehitati Ülem-Suetukki soome kool ja õpetaja saadeti Soomest. Hiljem rajati suur kahekorruseline eesti kool, mille juures oli rikkalik raamatukogu. Kahjuks põles see kool Esimese maailmasõja ajal kooli töötajate hooletuse tõttu maha. Pärast tulekahju õppisid eesti lapsed piimakombinaadi-juustutööstuse hoones. Kooliõpetajale maksid palka külaelanikud. Neid toetasid luteri kirikud ja heategevusühendused Soomest ja Eestist. Peale selle võisid õpetajad ise maad harida. Soome kooli hoone seisab tänaseni, ehkki soomlasi Suetukis praegusel ajal pole. Suure osa õpilastest moodustavad Eesti lapsed – endiste sunnitööliste, väljasaadetute ja hilisemal ajal ümberasunute järeltulijad.
1920. aastatel sai kool seitsmeklassiliseks, õppetöö jätkus eesti keeles. Leningradi pedagoogiline tehnikum hakkas ette valmistama õpetajaid eesti, läti, korea ja teiste rahvuskeelsete koolide tarbeks. Hiljem avati tehnikumi baasil pedagoogiline instituut.
Pärast stalinliku põhiseadusena tuntuks saanud uue konstitutsiooni15 vastuvõtmist 1936. aastal hakati rahvuskoole sulgema ja õppetöö viidi üle vene keelele. Aastatel 1937–1938 represseeriti paljud Ülem-Suetuki, Ülem-Bulanka ja lätlaste küla Alam-Bulanka koolide õpetajad, aga eestikeelsed õpikud põletati ära.
Suetukis olid lugemistuba, oma puhkpilliorkester ja kirik, milles teenistuste pidamine lõpetati 1925. aastal. Inimesi ristiti ja maeti kirikuta, kuid luteri usu pühade kaanonite järgi. 1937. aastal võeti kirikukell maha. Seda tegi Alo Leinvald. Selle patu eest sai ta usklikelt kõvasti võtta ja oli sunnitud külast lahkuma. Kirik muudeti kolhoosiklubiks ning sügiseti kasutati seda sageli viljahoidlana.
Vene keelt osati külas halvasti. Enam-vähem õigesti rääkida ja kirjutada suutsid vaid kaks-kolm inimest.
Kullapalavik
19. sajandi lõpp tõi Suetuki rahulikku ellu palju probleeme. Toona leiti Abakani, Usi ja Amõli jõe ülemjooksult kullaliiva, algas tõeline kullapalavik ning sellega seotud edu ja häda. Paljud külamehed läksid lihtsalt peast segi: varakevadel läksid kaevandusse ja hilja sügisel tulid tagasi, kes mõne kopikaga taskus, kes suure rahaga. Need, kes raha said, jõid terve talve ja jootsid ka teisi küla mehi. Kevadel algas ring jälle peale. Mitme kullakaevuri majapidamised külas kiratsesid.
Suetukis oli kullaotsija, kes sügisel peale suure raha teenimist andis vallahaiglale korraliku rahasumma, omalaadse ettemaksu, ja läks külasse pummeldama. Kui raha oli maha joodud, läks ta haiglasse ja teeskles haiget, et kuidagi järgmise ringi alguseni elus püsida. Ühe teise kullakaevuri järele saatis kullasoone omanik kevadel personaalse kaariku: töölisena oli ta hinnatud, kuid kevadel sooneni jõudmiseks tal tavaliselt raha ei jäänud.
Kullasoontel töötas kõiksugust rahvast, nende seas õnneotsijad ja kaardimängijad. Aja jooksul ilmusid suurtele teedele röövlid, kes röövisid ja isegi tapsid rahaga koju pöörduvaid kullakaevureid. Sellest hoolimata rikastusid tänu kullale paljud Ülem-Suetuki elanikud.
Külas elas Mai Svennos, kes tegi talviti oma koju hotelli kodututele kullakaevuritele ning võttis neilt ööbimise eest palju raha. Muidugi, ta toitis mehi, jõi koos nendega ja loomulikult meelitas neid, kuid see tasus end ära: paari aasta pärast seisis tal püsti suur kolme kambriga maja koos kõrvalhoonetega.
Teine näide. Vana möldri juurde tuli räbalates mees ja palus oma majapidamine talle müüa. Peremees vihastas: „Veski ma tõesti müün, kuid mitte sulle, tolvanile!” ja tahtis oma sulasele käsu anda kerjus välja ajada. Kuid „kerjus“ keris oma kaltsud lahti, võttis välja hunniku kuldseid münte, ostis ära veski ja pealekauba ka möldri maja. Selleks „tolvaniks“ oli Jaan Averson, kellest sai üks küla ja valla rikkamaid mehi. Inimestele jäi Averson meelde sellega, et oli tööliste vastu karm, kuid ka toitis neid hästi. Need, kes tahtsid tema juurde tööle tulla, pani ta laua taha ja vaatas, kuidas nad söövad. Need, kes vähe sõid, ajas ta kohe minema, lähtudes põhimõttest: kes palju sööb, see ka töötab hästi.
Patriarhaalne elu
Külas käis tavaline patriarhaalne elu. Elanikud parkisid ise nahku, valmistasid hobuseriistu, saane ja vankreid, ajasid tõrva ja pigi, keetsid seepi, valmistasid igasuguseid nõusid. Kõik riided – aluspesu, kampsunid, särgid, püksid, sallid, labakud, lambanahksed kasukad – ja isegi vildid, saapad ning teised jalanõud valmistati ise. Kangad kooti villasest, linasest ja kanepikiust. Vokid ja kraasid olid kõigil kodus, paljudel ka kangasteljed.
Ülem-Suetuki elanike uhkuseks olid omatehtud linnatõllad. Neid müüdi kullasoontel rikastele inimestele, Minussinski linnas, aga ka kubermangukeskuses Krasnojarskis, ja maksid need suurt raha. Kui võrrelda praeguste transpordivahenditega, siis olid need Mercedesed. Minu vaarisa Mart ostis endale 1890. aastatel sellise vedruvankri (tarantassi) 55 hõberubla eest.
Minussinski org oli tuntud viljaka maa, mustmulla ja soodsate kliimatingimuste poolest. Sellepärast oli talupoegade peamiseks tegevusalaks maaharimine: kasvatati nisu, otra, rukist, kaera, hirssi, tatart, ube ja hernest. Suetukis elas tuntud sordiaretaja Maks Möller, kelle aretatud nisu demonstreeris Tsaari-Venemaa 1893. aastal Chicago maailmanäitusel, kus Möllerile anti diplom ja pronksmedal.
Head saaki andsid kartul, peet, kapsas, kaalikas, porgand, sibul ja küüslauk. Pärast 1860. aasta ülestõusu toodi valda Poola väljasaadetud, kes esimestena kasvatasid Minussinski orus arbuuse ja meloneid. Varsti hakkasid poolakate eeskujul ka paljud teised, sh Ülem-Suetukis, lõunapoolsete küngaste päikeselisi külgi arbuuside-melonitega katma.
