asundusse sai Veem endale väärt abimehe ja mõttekaaslase. Koos kirjutasid nad nutuse kirja Saksamaale Julius Zimmermanni firmale – puhkpillide valmistajale – ja palusid saata õnnetutele Siberi luterlastest usukaaslastele pille, et moodustada „pasunakoor“, nagu eestlased toona orkestrit nimetasid.
Ülem-Suetuki küla puhkpilliorkester. Vasakul pikaaegne orkestri juhendaja Jakob Kask. Keskel kuulus luteri pastor Georg Veem. Umbes 1902. või 1903. aasta
Fotol on Artemovski kaevanduse puhkpilliorkester. Krasnojarski krai. 1934. aasta. Keskel (lipsuga) on orkestri juhendaja Osvald Kask
Härda palve Zimmermann rahuldas ja saatis Ülem-Suetukki kuus pasunat. Neid oli esialgu piisavalt, et asutada väike orkester. Aja jooksul pasunakoor kasvas. Jaan Veiram, rikkaim kohalikest kullakaevajatest, ostis endale ja oma pojale ise torud. Hiljem hankis vanaisa Jakob endale ja oma neljale kasvavale pojale pillid ning vanake Pensa ostis truba oma pojale Rudolfile.
Esimeseks ametlikuks orkestrijuhiks sai vana muusik Golwetz, kes oli rahvuselt sakslane. Kuid peagi kolis ta naabruses olevasse eesti külla Ülem-Bulankasse ja Ülem-Suetukis nähti teda harva. Vanaisa tegeles praktiliselt kõigi orkestri asjadega alates muusikapalade selgeksõppimisest ja nootide kirjutamisest dirigeerimiseni. 1905. aastal hakkas vanaisa Jakob muusikute palvel luteri koloonia orkestri ametlikuks juhendajaks ja dirigendiks. Ta oli Minussinski piirkonnas esimene ja täitis seda rolli 30 aastat, peaaegu oma surmani 5. jaanuaril 1935. Muusikuteks said ka tema neli poega – minu onud – ja neli lapselast.
Onu Osvald teenis Esimese maailmasõja ajal tsaariarmee sõjaväeorkestris, innustades lahingumarssidega Vene sõdureid Saksa rindel Galiitsias. Peale sõda tuli tagasi Suetukisse, siin mobiliseeriti ta Punaarmeesse, kus ta võeti samuti orkestrisse, ja tal tuli mängida juba hoopis teistsugust muusikat.
Kaug-Idas sattus punaste salk koos sõjameeste-muusikutega vangi kuulsa valgekaardi atamani Semjonovi11 kätte. Semjonov andis korralduse nad maha lasta.
Enne hukkamist viskas onu taskust välja huuliku, ohvitser märkas seda ja muusikud kutsuti rivist välja. Semjonovil oli ees mingi perekondlik tähtpäev ja ta otsustas seda tähistada hea orkestrimuusikaga. Esimesel võimalusel, kui kasakad pärast järjekordset pidu juba silmini juua täis olid ja magasid, põgenes onu Osvald Semjonovi juurest. Kui valged Primorjest välja löödi, põgenes ta Vladivostokki, kuid sinna saabusid jaapanlased ja onu sattus nende kätte vangi.
Osvald põgenes ka jaapanlaste käest ning sattus juhuslikult ühes linnas maja juurde, millel rippus silt „Eesti Vabariigi konsulaat“. Vladivostoki piirkonnas Jaapani mere kaldal oli mitu ümberkolinud eestlaste asundust ja nendele konsulaarteenuste osutamiseks avas noor Eesti Vabariik seal oma diplomaatilise esinduse.
Konsulaadist sai onu Eesti Vabariigi kodaniku passi. Peale Vene kodusõja lõppu tuli ta kodukülla tagasi, taskus tsaariarmee soldati sõjaväepilet, Eesti Vabariigi kodaniku pass ja punaarmeelase raamat. Välismaa passist ei rääkinud onu kellelegi, kuid ilmselt võimud juba teadsid sellest, ja tema Nõukogude kodaniku passi löödi punane tempel „Läänemeelne“.
Onu Osvald suri 1980. aastal 82 aasta vanuselt ja on maetud Abakani linna, kus ta asutas Hakassi esimese puhkpilliorkestri ja dirigeeris seda kümneid aastaid. Osvaldi poeg Jakob-noorem hakkas peretraditsioone järgides professionaalseks muusikuks ja mängis isa orkestris.
Onu Karl mängis samuti puhkpilliorkestris. 1930. aastate alguses tehti ta kulakuks ja saadeti kodusest Suetukist välja Minussinski rajooni Znamenka külla. Seal haigestus ta tuberkuloosi ja 1938. aastal suri 36 aasta vanusena, jõudes enne surma poeg Alekseile pasunamängu selgeks õpetada.
Onu Aleksander (Sass) ja tema poeg Mihhail mängisid pikki aastaid koos Ülem-Suetuki orkestris, peale kolimist naaberrajooni keskusse Jermakovskoje külla jätkasid mängimist sealses orkestris. Onu Sass suri 1999. aastal 89aastaselt. Maeti teda nagu kuberneri: viimsele teekonnale saatsid teda mõlemad orkestrid.
Onu Mihhail (Mihkel) hakkas nooruses mängima vanaisa orkestris, teenides aega Punaarmees mängis ta sõjaväeorkestris. Kui algas Teine maailmasõda, saadeti ta rindele ja temast sai Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi orkestri liige. Pärast demobiliseerimist naasis ta Ülem-Suetukisse ja mängis kõrge vanuseni küla orkestris. Onu Mihkel suri, kui oli kõvasti üle 80 aasta vana.
Vanaisal ja vanaemal oli veel kaks tütart. Vanem tütar Liisa (mehe järgi Hendrikson) sünnitas ja kasvatas üles kuus last. Eraldi tahaks ära märkida tema poega Karli, kes sai Teises maailmasõjas võideldes kolm korda haavata. Karl jättis endast maha hämmastavad päevikud, sissekanded hirmsast sõjast ja omakandi inimeste traagilisest saatusest. Need sissekanded avaldati 2014. aasta augustis ajalehes Znamja Truda.
Noorem tütar Anetta on minu ema. Oma perekonnast jutustan järgmises peatükis.
Ülejäänud Kaskede suguvõsa saatus
Kuidas kulges Eestisse jäänud sugulaste saatus pärast vanaisa väljasaatmist? Vend Joosep müüs naise pealekäimisel talu maha ja kolis perega Tallinna. Tema ema jäi peavarjuta ja oli sunnitud võõraste juures toanurgas elama. 1928. aastal ta suri 88aastasena valla vanadekodus Sadala külas. Ema ja õega pidas vanaisa Jakob Siberist kirjavahetust ja oli kursis nende raske eluga.
Õde Liisa kasvas suureks, läks mehele ja sünnitas seitse last. Suur pere elas kitsikuses, tegi kodukandis talutööd, mingisugusesse poliitikasse ennast ei seganud ega kannatanud ühegi võimu, ei Eesti ega okupatsioonivõimude läbi. Segastel aegadel keegi perest välismaale ei põgenenud.
Pärast Joosepi Tallinna kolimist ei teadnud vanaisa tema saatusest midagi. 2012. aastal avasin genealoogilises programmis Geni Joosepi sugupuu ja sain teada, et tal oli kaheksa last, elus on kaks lapselast ja palju lapselapselapsi. Kohtusin tema lapselapse Kalju Kasega, kes on bioloogiateaduste kandidaat ja põllumajandusteaduste doktor, Eesti teeneline teadlane, tuntud selektsionäär. Ta aretas palju õuna-, pirni-, ploomi- ja kirsisorte ning kirjutas mitu raamatut. Aastal 2010 anti Kaljule elutööpreemia. Temalt sain teada, et peale talu mahamüümist läks tema vanaisa Joosep tööle tsaari sõjalaevastikku. Ta suri (võimalik, et hukkus) Kodusõja ajal 1919. aastal.
Joosepi kaheksast lapsest viis surid noores eas, kolm poega kasvasid suureks, said hea hariduse, kuid nende saatus kujunes traagiliseks. Vanem poeg Arnold arreteeriti 1940. aastal pärast Eesti Nõukogude Liiduga ühendamist ja lasti maha 1942. aastal Kirovi linna vanglas. Keskmisele pojale Edgarile mõisteti 25 aastat vangilaagrit ja viis aastat asumist Siberis – ta elas selle üle ja suri 1979. aastal. Noorem poeg Alfred pidi perega põgenema välismaale. Kanadas sai ta tuntud advokaadiks.
Vanaisa Jakobil oli veel temast 20 aastat vanem õde Mari, kelle saatusest me midagi ei teadnud ja arvasime, et ta suri noores eas, kuid kui ma 2014. aasta juulis hakkasin käesolevat peatükki kirjutama, ilmus minu suureks imestuseks Genisse tema sugupuu. Õde Mari elas juba kaua enne vaarisa Mardi surma perekonnast eraldi ning tema päranduse jagamises ei osalenud. Tema rohkearvulised järglased kannavad perekonnanimesid Reinkubjas, Vaht ja Pärtelpoeg.
… palun Eesti valitsuselt kaitset
1920. aasta 2. veebruaril sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel Tartu rahuleping, mis lõpetas üle kahe aasta kestnud Vabadussõja. Selle aktiga tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust. Vastavalt lepingu viiendale punktile said endised Vene
