jääda elama Eesti Vabariiki, võisid Nõukogude Venemaale opteeruda.
Et organiseerida inimeste väljasõit Eestisse hiigelsuurelt Venemaa territooriumilt, kus eestlased kompaktselt elasid, hakkasid Eesti välis- ja siseministeerium moodustama koordinatsioonikomiteid (KOK). Vanaisa Jakob ei jäänud ootama, millal selline KOK Minussinskis asutatakse, vaid pöördus Eesti Vabariigi valitsuse poole Tallinnas, et tema, vanaema Mari (Maria), nende pojad Osvald, Karl, Mihhail, Aleksander, tütred Liisa ja Anetta (minu ema), minia Iida ja lapselaps Karl (Osvaldi poeg) saaksid Eesti kodakondsuse. Palve rahuldati 10. juulil 1922. aastal. Sellele vaatamata ei saanud Eestisse sõita ei vanaisa vanaemaga ega nende lapsed: Minussinski piirkonnas moodustasid eestlased, lätlased ja soomlased olulise osa jõukalt elavast talupoegkonnast ja oskustöölistest ning kohalikud revolutsioonilised võimud ei olnud nende ärasõidust huvitatud.
Ülem-Suetukist soovis Eestisse opteeruda 34 perekonda, kuid Eestisse sõita ei saanud neist keegi. 1930. aastatel represseeriti enamik neist, kes soovisid Eestisse ümber asuda. Vanaisa Jakob pääses sellest saatusest, kuna suri 5. jaanuaril 1935 südamerabandusse, kaks aastat enne massiliste repressioonide algust. Ta oli 64aastane.
Eesti Riigiarhiivis säilitatakse optant Jakob Kase isikutoimikut nr 618212 koos tema enda käega kirjutatud palvega. Dokument väärib täies pikkuses avaldamist.
Kõrgesti austatud Eesti Vabariigi Valitsus.
Endise Tartu kreisi
Võtikvere valla liikme
Jakob Mardi poeg Kask’i
palve.
Et minul jo ammu igatsus oli, oma kallile kodumaale ja oma sugurahva hulka tagasi elama asuda, mida aga aja voolud mitte ei lubanud. Nüüd kuulsin, et rahuleping on kinnitatud Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel, milles lubatud on kodumaale tagasi pöörda. Kohe saatsin 11. juulil s.a. Nõukogude valitsusele kohalised kirjad ära. Nüüd pöördun Eesti Vabariigi valitsuse poole selle palvega, mind ja minu perekonda Eesti Vabariigi alamaks vastu võtta. Vanem poeg teenib praegu Mandžuurias, noorem poeg (18 a) mobiliseeriti jälle, sellepärast oleks parem, kui ma rutem Eestimaa alama passi saaksin. selle läbi saaksin nooremat poega teenistusest vabastada. Nad astuvad hea meelega oma “Eesti sugu rahva” huvide eest välja, aga praegu ei tea, kelle eest nüüd.
Ameti poolest oleme põlluharijad, aga sääl kõrval olen ka pasunakoori juhataja olnud 15 aastat.
Mõned mänguriistad, mis minu isiklik omandus on, tahab nõukogude kommunistlik valitsus ära võtta, mis mulle mitte ei meeldi. Seega olen sunnitud Eesti valitsuse kaitset paluma. Õige soldat ei lahku omast püssist ja mängumees omast mänguriistast.
Peale selle on mul au teatada, et meie kui muusikamehed mingisuguse poliitika huvisid taga ei aja.
Perekonna nimed on: Kask Jakob Mardi poeg, 49 aastat vana; naine Maria 46 a; poeg Osvald 22 a; Karla 18 a, Aleksander 10 a; Mihkel 7 a; tütred: Liisa 14 a ja Anetta 4 a; poja Osvaldi naine Iida 21 a, nende poeg Karl 1,5 a.
Ka lisan ma oma ülespidamise tunnistuse siia kaasa.
On aga seda palvet „vastu võetud saada“ tarvis Tartu kreisi Võtikvere vallavalitsusele toimetada, siis palun saata, sest et mul valitsuse korraldusi teada pole.
Minussinski kreisis Jermakovski vallas Ülem-Suetuki külas 20. juulil 1920. aastal.
Paluja: Jakob Kask
Vanaisa Jakobit jälitas elupäevade lõpuni süütaja häbiplekk. Ta rääkis korduvalt oma lastele ja lapselastele, et ei pannud seda õnnetut aita põlema. Isegi enne surma vandus ta uskliku inimesena, et tema südametunnistus on puhas. Arhiivimaterjalidest olen leidnud tema süütusele kinnituse.
Riigikantselei andis vanaisa palve tema Eesti kodakondsusse võtmiseks siseministeeriumile läbivaatamiseks. Siseministeerium palus vanaisa eelmisest elukohast informatsiooni. Päringule tuli järgnev vastus:
Eesti Vabariigi siseministeeriumi administratiivasjade valitsusele
Jakob Kask (Mardi poeg) sündis 1. veebruaril 1871. aastal ja alates sünnist seisab Võtikvere valla hingekirjas. Vara tal siin ei ole, kuna omal ajal saadeti ta süütamises süüdistatuna Siberisse ja perekond koos varaga läks temaga. Ei naabrid ega teised inimesed, kes Jakobit hästi tunnevad, ei usu tema süüd ja nende soovitusi kuulates pole vallavalitsusel midagi tema Eestisse tagasi pöördumise vastu. Rahvuselt on Jakob Kask eestlane.
Võtikvere. 22. september 1920. aasta. Nr1836
Vallavanem L. Rosenberg
Sekretär (allkiri pole loetav)
Fotokoopia Jakob Kase palvest tema Eesti Vabariigi kodakondsusse võtmiseks. Leht 1
Fotokoopia palvest. Leht 2 (lõpp)
Vanaisa unistas kogu aeg sellest, et naaseb perega kodukanti. 1990. aastate algul otsisin väikses Tudulinna alevikus vanaisa Jakobi õe Liisa tütar Elvit. Ta rääkis, et ühe oma viimastest kirjades lõpetas vanaisa luuletusega: „Oleksin ma rännulind, oleksid tiivad mul, ma lendaksin siit. Mul tiivad murdunud, ma siia jään, ma siia jään.“ Kirja sisu oli võrdlemisi neutraalne, vanaisa ei kurtnud millegi üle. Kitsas riba kirja lõpus oli kokku murtud ja triikrauaga üle tõmmatud. Elvi taipas selle lahti murda ja luges peenima käekirjaga kirjutatud, vaevu nähtavat viit sõna: „Elu on muutunud hirmus raskeks.“
Pikki aastaid oletasin, et luuleread, mis vanaisa õe kirja pani, luuletas ta ise. Kuid tuli välja, et nende ridade autor pole tema. Tallinnas käib koos väärikate ülikool ja ma olen selle klubi liige. 2014. aasta novembris esinesid väärikate inimeste ees tuntud artistid. Konferansjee teatas: „Prantsuse rahvalaulu esitab Erich Krieger.“ Laulu tekstis kuulsin sõnu vanaisa kirjast ja mõistsin, et üle 80 aasta tagasi oli seesama kurb prantsuse meloodia vanaisa endistest sunnitöölistest ja asumisele saadetutest koosneva orkestri repertuaaris.
Vanaema Maria elas vanaisast 19 aastat kauem, ta suri 1. aprillil 1954. aastal 81aastasena. Vahetult enne tema surma, sama aasta märtsis, kolis ema kahe alaealise lapsega Novaja Poltavka külla Jermakovski rajoonis, kus isa juba töötas „metsikus brigaadis“ sovhoosi lehmalauda ehitusel. Ema tahtis ka vanaema kaasa võtta, kuid ta oli veel tugeva tervisega vanake, keeldus kategooriliselt kolimast ja jäi üksi emakoju elama. Mitte keegi ei võinud ette näha, et juhtub õnnetus: vanaema läks kergelt riietatuna saunast, puhus külm tuul, ta külmetus ja haigestus kopsupõletikku.
Vanaema surmapäeval täitus mul 15 eluaastat. Ma õppisin Krasnojarskis raudteetehnikumi esimesel kursusel ja matusele sõita ei saanud: ei olnud raha sõiduks ning kevadise teedelagunemise ajal polegi võimalik õigeks ajaks kaugel asuvasse külla jõuda.
2. PEATÜKK
Kullapalavik. Rahareform. Mahalaskmisküla Suetuk
Vanaisa Jakob saadeti Siberisse 1900. aasta sügisel ja pandi elama Ülem-Suetuki luterlikku asundussse, mille tekkimise lühikesest
