kes ohtlik. Tavaliselt on kangelane nõus jagama oma sööki võõraga, kes võib aga osutuda hiiu kasvu deemonlikuks õgijaks. Sarnaselt üldtuntud Punamütsikese looga õnnestub aga kangelasel lõpuks olevuse kõhust oma kaaslasedki kätte saada ning pääseda.
Juttudes on põimunud argielu ja ebatavalisus, nii võidakse muinas-juttudes abielluda ka metsavaimuga. Kangelane peab teadma, kust ohu korral abi otsida, näiteks saab abi pihlakast, mis rahvausundi järgi toimib kurjade vaimude vastu. Sageli kasutatakse juttudes rahvausundile iseloomulikult peitnimesid, näiteks hundi kohta „kuriloom”.
Lisaks väljakujunenud traditsioonile oleneb muinasjutus palju ka jutustaja soovist. Näiteks muinasjutu „Tsootski-rootski” lauluga sarnaste juttude üleskirjutuste seas leidub hulk õnnetumalt lõppevaid variante, ent siin toodud loos jutustaja tahtel perekond pääseb. Kukekesest ja kassist rääkiva muinasjutu teistes variantides on kassi kaaslaseks tavaliselt hoopis kana, siin aga erandlikult kukk. Korduvustele rajatud pannkoogilugu, mis meile on ilmselt rohkem tuntud loona põgenevast Kakukesest, on esitatud tekkeloolise lõpplahendusega, seletades, miks sead maad songivad. See viib meid lõplikult metsa.
Kuidas kuningatütar naerma pandi
Kord elas üks vanamees oma pojaga saunas. Vanamees suri ära ja jättis sauna pojale.
Poeg mõtles: „Mis ma selle saunavaremega teen? Lõhun selle parem ära, külvan rukki asemele ja kui rukis kasvab, saan leiba – aga mis ma saunast saan!”
Kuidas mõelnud, nõnda ka teinud. Poeg lõhkus sauna maha, kündis aseme üles ja külvas rukki asemele.
Kui rukkioras oli kasvanud, leidnud poiss, et seda on igal öösel söödud. Ta võttis nõuks vahti pidada, et orase sööjat näha saaks.
Kui ta hulk aega valvanud oli ja mitte kedagi orasele ei ilmunud, tahtis poiss juba valvamise järele jätta. Seal tuli korraga valge jänes metsast välja, võttis poisi selga ja viis kaugele metsa, pani ta sinna maha.
Kui poiss oli tükk aega istunud, hakkas ta ringi vaatama, kas ehk kuskilt inimeste juurde välja ei pääseks. Ümberringi polnud aga muud kui paks mets.
Korraga kuulis koerte haukumist. Ta läks hääle peale sinnapoole, kust haukumine tuli, ja mõtles, et nüüd saab metsast välja.
Kui ta sinna saanud, nägi ta, et haukujaks olid kaks koera pealuud.
Ta võttis need üles, pani kotti ja kõndis edasi.
Seal kuulis ta kaht kukke laulvat.
Kohe läks ta hääle peale sinna. Seal leidis ta kaks kuke pealuud, kes laulsid. Ka need pani ta kotti. Jälle kõndis ta edasi.
Korraga kuulis ta müdinat. Poiss läks rõõmuga sinnapoole, kust müdin tuli – arvas, et jänes tuleb teda koju tagasi viima.
Aga seal nägi ta hoopis kaht seemisnahast kinnast kaklevat.
Ka need võttis ta ja pistis kotti.
Edasi jõudiski ta metsast välja söödi peale ja ühele suurele teele. Ta astus teed mööda edasi ja jõudis mitme tee ristile. Seal seisis üks teetulp ja tulba peale oli kirjutatud „Kes kuningatütre naerma paneb, saab pool kuningriiki ja peale selle veel kuningatütre omale naiseks.”
Kui saunamehe poeg seda kirja luges, ruttas ta kohe kuningalinna.
Ta läks kuningalossi juurde. Aga lossivahid ei lasknud teda sisse, vaid ütlesid: „Kuhu sina, hulgus, ka tahad minna? Niisugune näru ei tohi ennast lossi eeski näidata, veel vähem lossis! Kasi oma teed!”
Poiss kostis vastu: „Kuningas on ju kuulutanud, et igaüks võib tulla, kes kuningatütre naerma paneb.”
Suure palumise peale lasid vahid ta sisse ja viimaks lubatigi ta kuningatütre jutule.
Poiss lasi kohe kaks koera pealuud kotist välja ja need hakkasid haukuma. Siis lasi kaks kuke pealuud välja, need hakkasid laulma.
Kõige viimaks lasi ta ka kaks seemisnahast kinnast kotist välja ja need pistsid kohe kaklema.
Seda kõike nähes naeris kuninga tütar, nii et kõht kange!
Poiss saigi siis selle kuningatütre omale naiseks ja pool kuningriiki ka. Peale kuninga surma sai ta ka teise poole kuningriiki omale.
Jutustanud Jaak Tikand, kirja pannud Jaan Karu 1897. aastal Helme kihelkonnas.
Metsavaimu heategu
Muiste ühel udusel hommikul läks üks jahimees oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Sel hommikul nägid jahimehed iseäranis palju kõiksugu metsalinde ja metsaloomi, aga ühtegi pole nad kätte saanud, sest iga kord, kui nad kellegi looma ehk linnu peale lasksid, läks kuul ikka viltu.
Päike oli juba ammugi lõunas, aga jahimeestel polnud veel linnupoegagi käes. Kõht hakkas ka viimaks jahimeeste käest oma õigust nõudma ja mehed hakkasid sööma. Kui jahimehed söönud, tuli metsast üks mees nende juurde, kes niisamuti püssi seljas kandis kui nemadki. See mees küsis jahimeeste käest ka endale süüa. Jahimehed vastasid talle: „Annaksime küll hea meelega sulle süüa, aga et me väga vähe ühes võtsime ja selle juba ära sõime, ei saa me sulle midagi suuremat anda.”
„Ehk jätkub minu jaoks ikka ka natukene!” ajas võõras mees jahimeestele peale.
Selle peale tõusid jahimehed üles ja ütlesid: „Noh, kui sul kõht just tühi on, eks tule siis ja söö seda musta-valget, mis meil veel on!”
Võõras mees hakkas kohe hundiisuga sööma ja silmapilgu pärast polnud enam midagi süüa. Siis küsis võõras mees jahimeeste käest: „Noh, kas teil mulle veel midagi süüa on anda?”
„Ei ole!” kostsid jahimehed võõrale.
„Ah nii, hea küll, kui teil mulle midagi süüa pole anda, siis – et ma kord sööma olen hakanud, pean ma ka kõhu täis saama!”
Nende sõnadega moondus võõras mees suureks jättilaseks. Jättilane haaras ühe jahikoera sabast kinni ja neelas ta korraga alla. Niisama neelas jättilane ka teise jahikoera oma kõhtu. Nüüd said jahimehed aru, mis loom see jättilane õige on – et see pole keegi muu kui Vanapagan või Põrgupoiss ise.
Jahimehed hakkasid siis küll tagurpidi issameiet lugema, aga jättilane põrutas oma piksehäälega: „Vait, sa koer, oma kutsikatega! Niisama kui sa oma koeri nägid minu kõhtu minemas, nii peate ka sina ja su pojad minu kõhtu minema. Aga sulle, sa vana koer, annan ma ühe võimaluse pääseda. Näe, siin taeva all lendab üks vesihall kotkas. Kui sa selle kotka esimese püssipauguga maha lased, siis jääd sa elama. Aga kui sa seda homseks teha ei suuda, siis lähed sa minu kõhtu niisamuti nagu sinu pojad praegu.”
Nende sõnadega neelas jättilane jahimehe pojad oma kõhtu ja kadus ise ära.
Vana jahimees istus nüüd ühe puukännu otsa maha ja hakkas kibedasti nutma. Kui ta nõnda seal istus, siis tuli tema juurde üks vanamoor, kellel olid kulliküüned ja kullinokk. Vanamoor hakkas rääkima: „Ära nuta ühtigi, jahimees. Näe,
