kits oli aga poegadele hommikul teistmoodi laulu õpetanud, mida kuriloom ei teadnud, ja pojad ei tulnud ust lahti tegema – ning jäid mõlemad alles.
Kolmandal päeval läks vana kits jälle nii kui ikka metsast toitu tooma ja ütleb poegadele: „Täna ärge laske kedagi muidu uksest sisse, kui ta teab laulda:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.””
Oli vana kits ära läinud, oli kuriloom ukse taga ja laulab niisamamoodi kui esimesel päevalgi, arvates, et teisel päeval pojad ei kuulnud tema laulu, vist magasid veel. Aga et vana kits oli jälle selle laulu õpetanud, mis esimesel päevalgi, tuli poeg ust lahti tegema ja sattus kurilooma küüsi. See läks temaga oma teed.
Neljandal päeval ütleb vana kits jälle selle endise tuntud laulu:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.”
Kohe on kuriloom ukse taga ja laulab ka sedasama laulu, mis kitseema oli oma poegadele ette öelnud. Tuleb ust lahti tegema ja sai ka see viimane poeg kurilooma kätte. Läks minema ja jättis uksegi lahti.
Tuleb vana kits koju, näeb: uks lahti, pojad kadunud. Otsib kõik kohad läbi, ei leia poegi kuskilt. Heidab kurva meelega üksi magama.
Teisel hommikul ärkab üles, käib, vaatab ringi, kõik kohad tühjad ja väga hale olla. Ta läks välja ja hakkas laulma:
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom kuulas, kuidas kits laulab. Ta ei tahtnud seda laulu kuulata, läks ja tõi ühe kitsepoja tagasi ning ütles kitsele: „Ära sa siis nii laula, kui sa ei tea. Mina ei ole sinu poegi sugugi kõrvetanud ega põletanud. Säh, võta, kui sul temast nii kahju on!”
Järgmisel päeval läks kits jälle sinna endise koha peale ja laulis sedasama laulu mis eile.
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom tuli, kitsepoeg süles, ning kirus kitse: „Kui sa oma laululori ja minu laimamist ei jäta, siis viin sinu enese ja kõrvetan su ära. Siin on sinu teine poeg. Ole nüüd vait, mina sinu kolmandat poega ei tea.” Ta läks minema, arvates, et kits jätab ta nüüd rahule ja üks poeg jääb talle. Aga vale! Kits oli järgmisel hommiku jälle platsis ja laulis:
„Ülenda, ilma,
alane, taevas,
kui mu pojakesi pajas kõrvetatakse.”
Kuriloom tuli jälle, kolmas poeg süles, ja ütles: „Eks ma keelanud sind laulmast! Ei sa ole seda väärt, et sul kõik pojad kätte toon, aga olgu, siin ta sul on!”
Nii sai kits oma kolm poega kõik tagasi.
Jutu on kirja pannud Gustav Johann Kallus (Jürjev) 1940. aastal Tallinnas.
Muinasjutt kassikesest ja kukekesest
Suure paksu metsa sees oli üks majakene. Maja- keses elasid kassike ja kukeke. Kassike käis ikka metsas sööki otsimas, aga kukeke hoidis jälle kodu ja ootas kassikest koju. Kassike käis metsa pidi ja püüdis endale söögiks linnukesi ning teisi loomi ja korjas ka kukekesele marju koju söögiks. Nad elasid üksteisega väga hästi ja mõlemad armastasid teineteist väga.
Ühel päeval, kui kassike läks jällegi metsa endale ja kukekesele süüa otsima, tuli rebane nende tare akna alla, ilus vana kuldne regi kaasas, ja hakkas kukekest välja meelitama: „Kukeke, väljas on väga ilus ilmakene, tule välja, ma viin sind ree sees ümber tarekese ja lasen jälle lahti.”
Kukeke ei uskunud teda ja ütles: „Sa oled tark ja kaval, petad mu ära.”
Rebane jälle oma libeda keelega kutsuma ja petma: „Tule, tule, ma ei tee sulle midagi viga, viin ainult paar korda ümber maja ja lasen su jällegi tagasi tarre.”
Kukeke laskis end rebase libedal keelel ära petta ja läks välja ning istus rebase ilusa kuldse reekese peale. Rebasel oli väga hea meel, viis kukekest mõne korra ruttu ümber tare ja hakkas ära metsa poole jooksma.
Kukeke ehmatas väga ära ja hakkas haledasti itkedes laulma:
„Kassikene, kaimukene,
nelja jalga neitsikene,
rebane viib mind ära
üle Mereste mäe.”
Kassike kuulis ja jooksis nii ruttu, kui ta jalakesed võtsid, metsast sinnapoole, kust tuli kukekese hale laulmine. Ta võttis rebase käest kukekese ära, viis kuke jällegi oma tarekesse, pani õrre peale istuma, andis talle küllalt marju ette ning keelas teda: „Ära usu kunagi seda kavalat rebast, ta on väga kaval, petab su ära ja röövib ära. Seekord on veel hea, et ma juhtusin lähedal olema, muidu oleksid sa kadunud.”
Kassike läks jälle metsa marju korjama oma kukekesele, kes jäi kodu hoidma. Natukese aja pärast tuli jällegi rebane nende tarekese juurde, ilus kuldne reekene käe otsas, ja hakkas libedate sõnadega kukekest tarest välja petma:
„Kukekene, kikkakene,
kuldaharja kanakene!
Tule, ma viin sind selle kuldse reekesega mõne korra ümber tarekese ja lasen siis jällegi ära magama.”
Kukeke ei uskunud ja ütles: „Sa kord mind juba petsid, enam ei lähe nii, et viid jällegi ära metsa oma tarekesse.”
„Ei vii enam, ma ainult kaks-kolm korda viin ümber teie tarekese ja lasen siis jällegi lahti.”
Kukeke laskis jälle ennast rebase libedal keelel petta ning tuli jälle oma tarekesest välja, istus ree peale ja rebane hakkas teda jällegi ümber tarekese vedama. Sai ta kaks-kolm korda ümber tare ära joosta, siis läks jälle kukekesega metsa poole pakku. Kukeke ehmatas väga ära ja hakkas jällegi nuttes haleda häälega laulma:
„Kassikene, kaimukene,
nelja jalga neitsikene,
rebane viib mind ära
üle Mereste mäe.”
Kassike oli küll väga sügaval metsa sees, aga siiski kuulis oma terava kõrvaga kukekese kaebamise ära ja muudkui jooksis. Võttis jälle ära kukekese rebase käest, viis oma tarekesse ja pani kukekese õrre peale istuma ning pani talle küllaga marju ette. „Ära sa enam kunagi rebast usu ja välja mine, ta oma libeda keelega petab su ära ja viib ära oma koju!”
Kukeke lubaski, et tema end enam kunagi sel rebaserojul petta ei lase.
Heakene küll, läks siis kassike jällegi ära
