Nädala aja pärast tahtis vanamoor proovida, et kas söötmine on aidanud, ja sellepärast läks ta nüüd tüdrukuga puuri juurde ja käskis tal sõrme välja pista. Tüdruk ei tea midagi, et mis sõrmega tehakse, vaid kuulas sõna – pistis sõrme välja.
Nipsti! lõikas vanamoor tüdrukul sõrme otsast ära – ja enne kui tüdrukukene veel karjatada oleks saanud, oli see juba ära neelatud.
Vanamoor väga rõõmus: söötmine on aidanud. Nüüd seletas ta ka teistele peninukkidele, et söötmine aidanud. Teistel oli heameel vanamoori juttu kuuldes, sest nüüd nad lootsid jällegi mõne hea suutäie magusat saavat.
Peninukid valmistasid end nüüd välja minema. Enne minekut käskis peaperemees vanamooril lapsed õhtuks neile ära praadida, et neil siis hea oleks võtta. Vanamoor lubas käsku täita.
Peninukid läksid ära, vanamoor jäi üksinda koju. Ta küttis ahju kuumaks, seadis ühe raudvankri ahju suu juurde ja läks siis laste juurde. Ta viis lapsed selle tulise ahju juurde ja käskis seal poisikesel vankri peale astuda, et siis teda ahju tõugata. Aga poiss kaval, lamas risti ja rästi, sugugi ei sünni ilusasti peale. Viimaks lasi vanamooril endal näidata, kuidas lamada tuleb. Moorike arvas, et sedaviisi saab lapsed ära petta, ja heitis ilusti vankri peale. Aga nagu välk oli poisikene vankri küljes – ja suure mürinaga jooksis see ahju. Küll röökis veel moorike appi, aga keegi enam ei aita – kuum võttis võimust ja lõpetas ta ära.
Lapsed panid nüüd endale tagurpidi pastlad jalga ja pagesid lähedal oleva järve juurde, kus ühe kuuse otsa ronisid.
Varsti peale nende äraminekut jõudsid ka peninukid tagasi. Nood arutasid: „Ei ole vist vanamoor midagi oma tööga valmis saanud, muud ei ole tunda, kui:
Vanamoori moka hais,
vana kähri kärdu hais.”
Kui peninukid tarre sisse tulid, leidsid nad vanamoori ahjust ja lapsed ära kadunud. Vanamoorist neil suurt kahju ei olnudki, aga lapsi kahetsesid nad väga taga. Peremees käskis: „Nüüd, mehed, sööme vanamoori ära ja siis pärast läheme lapsi taga ajama!”
Vanamoor oli varsti nahka pandud. Nüüd läksid nad välja lapsi jälgede järgi taga ajama. Aga nad ei leidnud mitte ühtki välja-minemise jälge. Peagi läksid nad sinna järve juurde, kuhu lapsed olid läinud ja nägid seal kuusest paistmas laste varju. Aga nemad arvasid, et need on ikka päris inimesed ja hakkasid vett lakkuma, et neid kätte saada. Nad lakkusid end viimaks nii täis, et läksid lõhki.
Jutu on kirja pannud Villem Vaher 1889. aastal Otepää kihelkonnas.
Rebane, hunt, karu ja jänes
Vanasti oli üks mees tulnud talvel hobusega kõrtsist, aga oli väga sügavasti pudeli põhja vaadanud ja see pannud mehe magama. Metsavennad olid neljakesi metsa vahel teel ja kaeblesid, et küll oleme väsinud, peaks kuidagimoodi hõlpsamini edasi saama. Vaatavad, hobune tuleb reega, mees magab peal. Karu tõstis mehe ree pealt maha. Läksid ise neljakesi ree peale, ning heameelega laulma. Noh, hobu muidugi metsloomade laulu ei kannatanud ja hakkas lõhkuma, jooksis metsa, kahe puu vahele, regi puruks. Mis nüüd teha?
Rebane ütles: „Olge nii kaua ilusti siin, kui ma külast tööriistu toon, et saab ree ära parandada!”
Kuni rebane külast tagasi tuli, selle aja sees murdis hunt hobuse ära.
Rebane küsis, kes seda tegi. Kõik vakka, aga jänes ütles: „Mina küll ei ole teinud.”
Rebane ütles: „Küll saame näha, kes süüdlane on” – ja kaevas suure augu ning pani puu peale. Ise ütles: „Kes siit ilusasti üle läheb, see saab süüst lahti, kes sisse kukub, on süüdlane.”
Jänes mõtles: „Mis siit viga üle hüpata on! Olen jahimeeste eest ära jooksnud ja olnud kõige esimene minema.”
Nii kui hüppas, kukkus kõige esimesena sisse. Hunt hakkas puu peal üle minema, puu veeres ja hunt kukkus ka sisse. Siis oli järg karu käes – just niisamasugune õnnetus!
Olidki kolmekesi augus. Rebane ütles: „Olete kõik süüdlased!” ja hakkas selle heameele pärast ümber augu tantsima. Aga juhtus õnnetus, jalg libises, kukkus ise ka auku.
Siis olid kõik neljakesi augus. Hundi kõht läks tühjaks ja sõi jänese kõige enne ära, see oli kõige väiksem.
Rebane mõtles: „Nüüd on järg minu käes, nüüd olen mina kõige väiksem,” ja kurtis muret karule.
Karu ütles: „Küll selle vastu nõu leiame, mina hoian kinni ja sina päästa nööbid lahti.”
Nii teinudki, sõid hundi kahekesi ära, aga ei tea, kumma kätte nüüd järg tuleb. Rebane hakanud tagant muti pealt karvu imema.
Karu küsima: „Mis sa teed?”
„Tõmbasin siit tüki liha ära, kõht väga tühi.”
Karu küsima: „Kas aitab süüa?”
„Küll aitab!”
„Väga hea!” Karu selle heameelega tõmbas enesel tagumise reie lagedaks. Reis hakkas paistetama ja tõi surma.
Rebane üksi augus, mõtleb, kuidas välja saaks. Liha läks juba hapuks ja hakkas lõhnama. Varesed tulid selle lõhna peale sinna ja küsisid, mis sa siin teed.
Rebane vastu: „Söön.”
„Kas meile ka annad?”
„Miks ei anna, kui mind aga august välja aitate.”
„Mismoodi meie sind aidata saame?”
„Tooge nii palju oksaraagusid, kuni auk täis saab.”
Varesed hakkasid raagu vedama ja rebane ladus augus konte hagude peale. Kui juba nii kõrgeks oli saanud, et rebane hüpates käpad ääre taha sai, siis hüppas ta august välja ja viskas varestele kondid. Ise ütles: „See on teil hea küll” ja läks ise metsa. Sellest saadik on rebane metsaelanik.
Jutu on kirja pannud Marie Tuul 1969. aastal Kirbla kihelkonnas.
Krae
Elasid metsas taat ja eit. Eit ütles taadile: „Väga tahaks kala, mine poodi!”
Taadikene pani siis hobuse ette ja läks kibedasti poe poole minema. Läks siis poodi ja vaatas kalu. Ta pani kalad ree pära peale, istus siis ning hakkas kodu poole sõitma. Aga see mets oli väga pikk ja pikk. Ja siis rebane tundis kala lõhna ja mõtles: „Kuidas ma ka kalu saaks?”
Rebane on ikka väga kaval loomakene ja ta mõistis siis omast peast kõik kiiresti ära ning mõtles: „Ma lähen jooksen nüüd sel peremehel ees ja viskan pikali maha tee kõrvale, siis vast ma saan kalu – ta näeb, et ma olen ära surnud, paneb siis vast kalade peale.”
Ja nii läkski. Peremees sõidab, sõidab metsa pidi ja näeb, et rebane tee kõrval pikali, ära surnud.
„Oi,
