maha lasknud, siis võta see kuul kotka seest välja ja hoia alles. Kui sa selle kuuliga mingi looma pihta lased, siis ta su käest enam ei pääse. Oled sa kotka maha lasknud, siis lõika kotka kõht risti lõhki ja sa saad oma pojad ning jahikoerad elavalt kotka kõhust kätte.”
Nõnda rääkides pistis vanamoor jahimehele hõbekuuli pihku. Jahimees tänas nüüd vanamoori kalli kingituse ja hea õpetuse eest. Siis ütles vanamoor veel jahimehele: „Et sa mind ei tunne, jahimees, siis tahan ma sulle seda ütelda, kes ma olen. Ma olen metsavaim. Hoia, et sa mind ei pahanda, sest kui sa mind pahandad, siis tahan ma sind kurjasti karistada. Ja kui sul head päevad on, siis pea ka mind meeles.”
Seda öelnud, läks metsavaim tuldud teed tagasi. Vana jahimees laadis nüüd püssi ära, pani siis palge ja sihtis kotka pihta.
Pauk käis ja kotkas langes suure kohinaga jahimehe ette maha. Jahimees tegi nüüd nii, kuidas metsavaim teda oli õpetanud. Ta võttis kotka kerest kuuli välja, lõikas kotka risti lõhki ja sai oma pojad ning koerad kotka kõhust niisama tervelt ja priskelt kätte kui nad hommikul metsa tulles olid.
Iga kord, kui jahimees selle kuuliga mingit looma laskis, siis see ta käest ei pääsenud. Jahimehest sai pärast väga rikas mees. Oma rikkuses pole ta aga metsavaimu ühtigi ära unustanud, vaid see sai õnnelikust jahisaagist ikka alati oma jao.
Jutustanud Maali Jaunvest, kirja pannud Martin Luu 1893. aastal Põltsamaa kihelkonnas.
Metsavaim
Kord läks mees kosja. Suurest metsast läbi minnes tuli talle metsavaim vastu ja küsis: „Kuhu sa lähed?”
Mees jutustas asjaloo ära. Vanapõrglane hakkas siis seda tüdrukut laitma, oma tütart aga lõpmata kiitma. Mees pole end aga eksitada lasknud. Võttis ikka oma soovitud naise ära ja elas päris õnnelikult: käis ikka teol ja tegi tööd. Muud pole viga, kui üks viga olnud – ja see oli see, et metsakurat pole neid rahule jätnud.
Viimaks said nad ka lapse. Mees pidi ära teole minema ja haige naine üksi koju jääma. Metsavaim aga muutis mehe naise soendiks ja pani oma tütre asemele. Laupäeva õhtul tuli mees teolt koju ega teadnud midagi, mis naisega oli sündinud. Laps nuttis ilmast ilma ega pannud suud sugugi kinni. Mees mõtles, et ei tea, mis tal nüüd ometi peaks olema, nüüd olen ma püsti hädas. Siis võttis ta lapsele hoidja, kes last küll kõige hellemini hoidis, aga midagi pole aidanud.
Hoidja pani sagedasti tähele üht hunti koplis laia kivi kõrval. Ühekorra läks lapsehoidja hundi poole, kui see kivi peal istus ja kohe tuli hundil nahk maha ning alasti inimene tuli seest välja. Lapsehoidja tundis ära, et see on lapse ema ja läks tema juurde.
Ema võttis lapse sülle, imetas teda ja rääkis lapsehoidjale, kuidas ta soendiks sai, aga pole mitte kellelegi muule lubanud sellest rääkida kui mehele. Siis võivat ta ainult lahti saada, kui see lai kivi kuumaks köetakse, nii et nahk kössi kisub ega ta end enam sisse ei saa mähkida.
Lapsehoidja nii ka tegi, rääkis loo mehele kõik ära. Järgmisel päeval läks mees ja küttis kivi kuumaks. Kohe ilmus soend sinna ja kükitas kivile. Kivi oli palav ja põletas naha kärssu.
Nii saigi mees oma naise kätte, kuid pole teda kuidagi hoida saanud, sest ehk mõni saab vast teada, ja ei tea, mis siis metsavaim jälle teha võtab. Hoidis siis naisukest aidas.
Aga ega mees siis veel ka metsavaimuga pole valmis olnud, sest metsavaimu tütar oli alles tema käes. Ei aidanud muu nõu midagi, kui mees läks arsti juurde abi otsima. Arst oli nii kaval ja tark, et teadis kõik vana metsapagana vigurid ära. Ta ütles: „Ega sa muidu neist lahti saa, kutsu nad sauna vihtlema. Kui nad saunas on, siis pane saunauksele pihlakane tugi ette ja süüta saun põlema. Siis oled neist lahti.”
Mees läks koju ja küsis metsavaimu tütre käest: „Kas haige juba terveks ei saa? Vaja sauna kütta, haige tahab ehk vihelda?”
Tütar oli sellega nõus.
Saun köeti soojaks ja metsavaim läks ise oma tütart vihtuma; pole teisi usaldanud. Kui nad parajasti kuuma leili käes ähelnud ja puhelnud, toetas mees uksele pihlakase toe ette ja päästis punase rebase sauna katusel lahti.
Küll põles saun kaua aega ja ajas sinist tuld välja mis hirmus. Nii sai mees metsavaimudest lahti.
Nüüd olid mees ja naine omad elupäevad hästi ära elanud – nii palju, kui Jumal neid neil oli kinkinud. Muud pole raskuseks olnud, kui ainult teoorjus, mis mõisas teha tuli.
Jutu on kirja pannud Jaan Hünerson 1897. aastal Karksi kihelkonnas.
Peninukid
Ükskord läksid kaks last, õde ja vend, metsa marjule. Õde oli noorem, vend vanem. Marju otsides jõudsid nad ühe sellise koha peale, kus päike väga lahkelt ja lammalt paistis, linnud imeilusasti laulsid ja lepik magusasti lõhnas. Lapsed jäid siia imepaika seisma ja looduse iluga rikastatud kohta vaatama. Kui nad tükk aega olid vaadanud, läksid nad südamest rõõmsana minema. Oma suuremaks rõõmuks leidsid nad veel hea tüki ilusat marjamaad. See koht oli marju täis, nagu oleks punase riidega kaetud. Lapsed korjasid ruttu anumad täis ja hakkasid kodu poole minema.
Aga nad ei teadnud enam õiget koduteed ja eksisid ära. Mida enam nad kodu poole arvasid minevat, seda paksemasse, pimedamasse metsa nad jõudsid. Viimaks jäid nad ühte paika keset paksu kuusemetsa peatuma. Õde ega vend ei teadnud, kus pool kodu on, ehk kust sinnapoole minna. Kui nad tükk aega ringi vaatasid, nägid nad kuuselatva ronides oma suureks rõõmuks ees oleva mäe peal üht suurt maja. Nüüd hakkasid nad sinna maja poole minema. See oli inimesesööjate elumaja.
Kui lapsed majja sisse astusid, tuli neile üks vanamoor rõõmsa näoga vastu. See oli inimesesööjate ema ja ka koduste asjade talitaja. Ta oli väga lahke laste vastu, sest ta rõõmustas, et kaks head suupala ilma vaevata ja kellegi tahtmata tema juurde koju olid tulnud.
Kui peaperemees koju tuli ja lapsi nägi, ütles ta: „Hea, et nad tulid, seda parem, kui nad ei oleks tulnudki. Söögiks nad ei kõlba – on ülearu kõhnad. Aga siiski, vanamoor, kui sul lusti on neid sööta, siis sööda. Või laseme parem neil minna, kus tahavad – suurt suppi neist saada ei ole.”
Vanamoor pahandas: „No nüüd vend valge väljas! Kogemata suhu kukkunud tükk sülitatakse maha ja vaevaga püütud süüakse ära. Ei, see ei lähe. Ma olen ka palju kõhnemaid ja vanu inimesi nuumanud, mis mul siis viga veel neid noori lapsi rammusaks sööta. Kui vast veel muuga ei mõika, küll siis rõõsa piim ja pähkliterad tera abistavad.”
Selle nõuga oldi kõigiti rahul. Õde panti nüüd ühte, vend teise puuri. Neile anti igal päeval nii palju head sööki, kui nad veel vähegi süüa jõudsid.
Kahe nädala pärast tuli vanamoor poisi puuri juurde ja käskis tal sõrm välja ajada. Poiss kuulas küll sõna, aga sõrme asemel pistis ühe sõrmepikkuse pulga vanamoori pihku. Poiss oli rahvasuust kuulnud, et inimesesööjad kõige enne sõrme maitsmiseks ära lõikavat, ja selle arvamisega oli ta terve taskutäie pulki korjanud, et sedaviisi oma sõrmi terve hoida. Vanamoor, kui pulga pihku oli saanud, pistis ruttu suhu ja sõi ära – ei tundnud midagi, et pulk oli, mõtles, et ikka päris sõrm on. Pärast söömist ütles ta: „Ma ei uskukski, et tal niisugune kõva liha on, tarvis paremate söökidega sööta, küllap näis, kas läheb paremaks.”
Kuu
