ja veel ilusa krae ka saab.”
Aga rebasekene sõi kalad ära ja vaatas, et ta ei jõua kala ära süüa ning viskas kalad sinna taha maha, mees ei teadnudki, et rebane nii tegi. Viskab ja viskab kalu maha ja hüppab ise ka maha ning hakkab kalu sööma.
Peremees läheb koju ja siis eidekene küsis, et: „Said kalu?”
„Sain kalu, ja ma sain sulle ilusa krae ka veel, mine vaata – ree peal.”
Läheb ka vaatama eidekene ja tuleb tarre: „Mis sa valetad, pole sul kalu ja pole sul kraed ega midagi.”
Peremees vastas: „Kuidas siis nii? See ei ole õige!”
Läheb peremees vaatama sinna ree juurde – ei ole kalu ja ei ole rebast. Ja siis mõtles: „Jah, rebane on ikka kaval mis kaval. Sõi kalad ära ja põgenes ise ka veel ära, ei saanud mulle mitte midagi.”
Rebane sõi tee peal kalu ja ei jõudnud kõike ära süüa – tuleb hunt ta juurde, see ütleb: „Anna mulle ka kalu.”
Rebane vastab: „Noh, ma käisin ja püüdsin ise. Püüa sa ka!”
„Aga kuidas sa püüdsid?”
„Noh, kuidas ma püüdsin! Mine järve peale ja viska saba sinna kalapüüdmise auku ja hoia sees, siis kalad tulevad kõik saba külge.”
Ei andnud rebane hundile kalu ja läks metsa alla ära magama. Hunt läks siis järve peale, pistis saba sinna vette ja istub ja istub ning tõmbab oma saba: „Mul ei tule ühtegi kala otsa!”
Tõmbab teise korra: „Ahhaa, veidikene juba on!”
Tõmbab kolmanda korra: „Vaat, saba on juba raske, ma veel ootan, siis saan hulga kalu.”
No ootas, ootas veel – et ma väheke istun veel. Rahvas tuleb, näevad, et hunt on seal järve peal, nad ei saa vett kätte, naised hüüdsid meestele: „Tulge ruttu appi, tapame hundi ära, hunt on seal!”
Ja siis nad seal kõik tulid, viglad käes – hunti tapma. Hunt vaatab, et surm lähedal, ja kalu on kõik saba täis, nüüd on õige aeg ära joosta. Sikutab ühe korra, ei tule – kalad on otsas! Sikutab teise korra, oi, on kalu, tuleb, oi, tuleb saba, ei jõua! Kolmanda korra tõmbas ka jõuga saba, see oli kinni külmanud. Hunt jooksis siis hirmuga metsa poole, ei ole kalu ja ei ole saba otsas.
Ja tulid siis naised sinna ja rebase petmise tõttu jäi hunt tühja kõhuga. Jooksis metsa, ei ole kalu ja ei ole sabaotsa ka.
Jutustanud Liidia Lind, jutu olen salvestanud koos Tiit Sibulaga 2006. aastal Setomaal.
Tsootsi-rootski
Elasid taat ja eit. Neil oli kolm musta kanakest. Nad elasid metsa servas. Ja hunt nägi, et neil on kanakesed. Tuli õhtul akna alla ja laulis:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Ja ei lähe ära, muudkui laulab. Nad andsid ühe kanakese hundile ära. Hunt läks metsa, sõi kana ära.
Teisel õhtul tuleb jälle, laulab jälle:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Nad andsid teise kanakese ka hundile ära.
Hunt läks metsa, sõi ära.
Tuli kolmas õhtu, hunt jälle tuleb, jälle laulab:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Andsid nad kolmanda kanakese ka ära, rohkem kanu ei jäänud. Mõtlesid, et nüüd hunt enam ei tule. Aga hunt tuleb jälle! Jälle laulab:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Midagi ei ole neil enam anda. Oli kass, suur kass. Panid kassi kotti ning andsid kassi.
Hunt läks metsa, võttis koti lahti – vaatas, nüüd on see raskem, saak on suurem – ja kass hüppas kotist välja ning hundile küünistega silmi kraapima. Kui hunt hakkas käpaga silmi puhastama, põgenes kass puu otsa. Ja hunt ei saanudki kätte.
Aga hundil läks olemine paremaks ja ta tuli taadi-eide juurde jälle, ning laulis ikka:
„Tsootski-rootski,
taat magab eidega,
akna all, patju all!”
Neil ei olnud mitte kui midagi enam anda. Eit pages pliidi alla, aga taat pages küna alla. No aga vanasusi, see murdis ukse maha, tuli tarre, nuusutas – kuskil ei ole. Kuhu taat küll eidega ennast ära peitnud?
Taadil tuli piibu isu, vaja piip põlema panna. Tõmbas tikku seal küna põhja all, hunt kuulis, pööras kohe põhja ümber, sai taadi kätte. „Noh, miks peitsid ära? Kus eit on?”
„Ma ei tea, kus eit on.”
Aga eidel seal tuha sees pliidi all läks tolm ninna, ta hakkas aevastama. Hunt kuulis jälle ära, kiskus sabapidi eide ka pliidi alt välja – et anna veel midagi. Ei ole neil enam midagi anda. Aga neil oli suur nui tares. Taat siis võttis ning andis hundile selgroogu mööda: „Muud mul ei ole anda, kui see sulle.”
Ja siis hunt põgenes metsa, taat jäi eidega ellu.
Jutustanud Setomaalt pärit Ksenia Müürsepp, jutu olen salvestanud koos Mari Sarve ja Kristina Veidenbaumiga 2001. aastal Tartus.
Hunt ja kitsetalled
Kitsel oli kolm poega. Kits käis metsast poegadele puukoori korjamas ja mis ta vaid kätte sai, mis poegadele maitses. Enne õpetas poegi: „Kui ma koju tulen, siis ütlen ukse taga:
„Löö uks, lapserõmp,
nisad täis, nännid täis.””
Kuriloom kuulis, kuidas vana kits poegi õpetas. Ta tuli ja laulis ukse taga, nii nagu vana kits poegi oli õpetanud, et nende sõnade laulmise peale võib ukse lahti teha.
Kurilooma laulu peale läks üks kitsepoeg ja tegi ukse lahti. Niipea kui uks vähe praokile sai, nii haaras kitsepoja ja läks sellega oma teed.
Kui vana kits koju tuli, oli kodus vaid kaks poega.
Järgmisel päeval läks vana kits jälle poegadele toitu tooma.
Kuriloom jälle
