minu jaoks kinni. Teiseks võimaluseks oli ainult Moskva Ülikooli psühholoogiateaduskond. Sinna oli kogunenud vaieldamatult parim ja ka huvitavam osa Nõukogude psühholooge. Nagu ikka rivaalitsesid Moskva ja Leningradi koolkond, kuid sisu poolest oli Leningradil väga vähe vastu panna pealinna koondunud vaimsele jõuvarule. Moskva psühholoogiateaduskonna dekaan oli Aleksei Leontjev (1903–1979), kes oli sellele ihaldatud kohale tõusnud tegevusteooria loomisega. Teooria ise jätkas äsja põlu alt vabaks lastud Lev Võgotski katseid tõlkida marksism psühholoogia mõistetesse, millega kaasnes lakkamatu võitlus kõikvõimalike idealistlike tõlgenduste vastu. Kui Soome välja arvata, siis tegevusteooria ei olnud maailmas kuigi populaarne. Leontjev oli kahtlemata sarmikas inimene, kes loovis väga osavalt poliitiliste karide vahel, kuid ei põlanud ka alatuid võtteid, kui oli tarvis vabaneda võistlejatest, isegi kui nad olid tema lähedased sõbrad. Kindlasti aitas sellele kaasa 1963. aastal saadud Lenini preemia, mis pani tema töödele kvaliteedi- ja poliitilise usaldatavuse märgi. Ometi jäi tema kõrgeim unistus täitumata: ta ei saanud suure teaduste akadeemia liikmeks. Väikse ehk pedagoogika akadeemia liige Leontjev muidugi oli, kuid iga endast lugupidava teadusbürokraadi unistus oli saada „päris” akadeemikuks. Kuna akadeemia president Mstislav Keldõš ei suhtunud temasse kuigi tõsiselt, ei olnud tal selleks isegi lootust. Seevastu Aleksandr Luria, Peeter Tulviste juhendaja, oleks võinud vabalt ja igati teenitult akadeemikuks saada, kuid ta ise loobus sellest, sest kujutas hästi ette, milline löök see oleks Leontjevile olnud, ning püüdis seetõttu niisuguseid hukatuslikke tagajärgi lihtsalt vältida.
Aleksei Leontjev (1903–1979)
Oma nooruses oli Leontjev kirjutanud doktoritöö teemal, mis meenutab väga Lõssenko julgeid looduse ümberkujundamise projekte. Nimelt oli Leontjev harjutanud inimesi kätega värve eristama ka juhul, kui soojusest tingitud erinevused olid välistatud. Katse mõte oli ilmselt võimaluses luua n-ö uus inimene: kui panna inimene keskkonna tingimuste surve alla, siis arenevad tal põhimõtteliselt välja uued võimed. Leontjev ei pidanud maagiliseks mitte üksnes oma uurijavõimeid, vaid ka oma mehelikku võlu naiste hulgas. Aastaid hiljem rääkis Julia Gippenreiter (snd 1930), kuidas ta pidi üles näitama suurt diplomaatilist osavust, et kõrvale põigelda Leontjevi ettepanekust sõita Moskvast Leningradi (ühele konverentsile) kahekohalises kupees koos Leontjevi ja äsja avatud Armeenia konjaki pudeliga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
