ta on) või narodnikute psühholoogilistest vaadetest. Võib arvata, et asjaosalised ise polnud psühholoogiast isegi midagi kuulnud. Ma polnud siis veel isegi lugenud Konstantin Ramuli psühholoogiaõpikut gümnaasiumile (1938), mis oli ehk isegi hea, sest vaevalt et see teos oleks mu indu psühholoogia enda suhtes kuigi palju suurendanud. Populaarse tühja-tähja kõrval oli ilmselt esimene tõsine psühholoogiaraamat, mis minu kätte sattus, Lev Võgotski (1896–1934) „Kunsti psühholoogia” teine trükk, mis ilmus 1968. aastal (esimene oli ilmunud kolm aastat varem). Erinevalt esimesest trükist olid selles ka kirjandusviited, mida mõni aasta varem oli ilmselt veel peetud nõukogudevastaseks propagandaks. See on noore Võgotski töö, mis valmis umbes 1925. aasta paiku ja jäi pikaks ajaks ilmumist ootama. Minu ettevalmistamata mõistus oli aga sellest sõnasalatist täiesti uimane. Selle põhjal kirjutasin oma esimese artikli „Kunst ja psühholoogia”, mis ilmus 1970. aastal ajakirjas Looming. Kirjatöö oli vaba referaat Võgotski teosest. Kõigi totruste kõrval, mida kunstist ja psühholoogiast on kirjutatud, pole Võgotski raamatul viga midagi, kui noore vihase mehe veidi teatraalne kõrkus välja arvata. Nüüd aastate möödudes tagasi vaadates on Võgotski raamat ja minu artikkel sellest muidugi paras tööõnnetus. Venemaal ja isegi väljaspool seda tekkis Võgotski kultus ja paljud peavad teda geeniuseks. Näiteks räägiti lugu, kuidas ta kirjutas ajalehtedele arvustusi klassikalise muusika kontsertidest, kus ta isegi ei olnud käinud. Kõik lugesid ja imetlesid, kui täpselt on tabatud kontserdil valitsenud õhustikku. Ühesõnaga, ta oli selline talent, kes asja nägemata oskas teiste öeldud mõtete ja lausete põhjal kokku panna igati usutava loo, mis võis olla palju veenvam nendest fragmentidest, mille põhjal ta seda tegi. Kuna mul endal oli ja on praeguseni samasugune kalduvus, siis oleks see esimene kokkupuude võinud lõppeda raskete tagajärgedega. Minu õnneks ei langenud ma aga ka hilisema Võgotski lummusesse, kelle mõtted keele ja psüühika arengu kohta on tõeliselt teravmeelsed. Mitte keegi pole Karl Marxi ühiskonda puudutavaid ideid nii osavalt ja vaimukalt psühholoogia keelde tõlkinud. Näiteks, kuidas kanda inimeste vahel valitsevaid sotsiaalseid suhteid üle psühholoogilisteks protsessideks, mis toimuvad inimese peas? Võgotski tuli kohe selle peale, et uurida, kuidas keel ja teised kultuuris toimivad märgisüsteemid võtavad endale juhirolli lapse psüühika arengus.
Konstantin Ramul (1879–1975)
Pole mingit kahtlust, et Võgotski ideed ja isiksus mõjutasid paljusid tema ümber koondunud inimesi, kellest hiljem said nõukogude psühholoogia korüfeed. Poleks vist väga hea olnud, kui ma oleksin omaks võtnud filosoofia, et olulisi probleeme saab lahendada, analüüsides vaid seda, mida teised on selle kohta arvanud. Ma tean inimesi, kes Võgotskist on saanud raske ja eluaegse mürgituse: iga sõna, mis ta on öelnud, muutub talmuditõeks.
Loogika ja psühholoogia kateeder asus ülikooli peahoone kõrval Marksu6 (nüüd Von Bocki) majas, kus 1. septembril 1968. aastal toimus ka meie esimene loeng ja peeti hiljem enamik järgnevatestki. Esimese loengu luges Konstantin Ramul (1879–1975), kes oli sel ajal juba 89-aastane. Vaevalt suutsin ma tol korral seda ajaloolist hetke aduda ja aru saada, et meile kõneleb mees, kes on sündinud samal aastal, mil Wilhelm Wundt rajas Leipzigis esimese psühholoogialaboratooriumi. Kogu eksperimentaalne ja seega ka teaduslik psühholoogia oligi vaid 89 aastat olemas olnud. Ramuli jutt oli väga selge ja loogiline. Ta kõneles, et eksperiment on ainus usaldusväärne viis midagi teada saada selle kohta, kuidas inimene tajub, mäletab ja mõtleb. Eksperimente korraldatakse aga kindlate reeglite järgi. Stopperit on näiteks hea vasakus ja pliiatsit paremas käes hoida, et sellega tulemusi üles kirjutada. Suure osa ajast rääkis Ramul silmad kinni ja väga monotoonse häälega. Vahepeal ta väsis, istus paar minutit ja puhkas, silmad ikka kinni. Kui tukastamine välja arvata, oli Ramul nooremast peast ilmselt õpetanud samas stiilis. Akadeemik Ülo Lepik meenutab oma mälestusteraamatus „Tartu Ülikool minu elus” (1998), et isegi matemaatikutele õpetati psühholoogiat, mis küll väga vähe erines psühholoogia gümnaasiumiõpikus kirja pandust.7 Ramul, kes seda kursust luges, rõhutas eriliselt määratluste täpsust. Tema eksameid tehti stopperi järgi ning kui aeg täis sai, tuli kirjutamine sekundi pealt lõpetada. Ramuli esinemine oli mulle aga suur elamus ja tagantjärele tundub mulle, et tekkis ajalooline sild psühholoogia rajaja Wilhelm Wundti armastatud õpilase ja eksperimentaalpsühholoogia Tartusse toonud Emil Kraepelini (1856–1926) ning kaasaja vahel, millesse ma püüdsin hakata sisse elama.
Loogika ja psühholoogia kateeder korraldas samal päeval äsja ülikooli vastu võetud psühholoogidele tutvumisõhtu ülikooli kohviku kaminasaalis. Kenasti kaetud laua taga juhtis vestlust Uno Siimann, kes oli määratud meie kursuse juhendajaks. Ümber laua istusid koos õppejõud ja uued üliõpilased. Igaüks pidi ennast tutvustama. Ma ei mäleta, mida ma seal ise rääkisin, kuid on meeles, et Jaak Tamm, kes sai hiljem Tallinna linnapeaks, ütles, et tema muusikaõpetajatest perekond leidis, et klaverimänguks ei ole tal küllaldaselt annet ja seepärast peab ta psühholoogiat õppima. See oli esimene kord, kus tema siirus, mida mõned ebaadekvaatsuseks pidasid, välja lõi. Talle endale ei tundunud selles mitte midagi naljakat. Selle laua ümber oli veel teisigi huvitavaid inimesi, nagu Aleksander Müller ehk Mülleri Sass, kes peagi kursuselt välja langes, et jätkata oma rasket boheemlase ja lauliku elu. Mare Pork ja Aavo Luuk läksid aasta pärast Moskvasse õppima. Teised, nagu Mati Heidmets, Jaak Tamm, Kalle Mälberg, Maie Kreegipuu, Anne Tikko, Kersti Luuk ja Tiina Kompus, lõpetasid koos minuga 1973. aasta kevadel. Paljudel meist olid lõpetamise ajaks juba lapsed, keda sai lõpupildi tegemise ajal süles hoida.
Loogika ja psühholoogia kateeder 1970. aastal. Esireas (vasakult): Kalju Toim, Enn Koemets, Andres Pärl, Konstantin Ramul, Aino Lunge ja Uno Siimann. Teises seas: Ljudmilla Izjumova, Ülo Vooglaid, Aino Pratka, Elve Pung, Mihhail Kotik, Ülle Papp, Aime Käämbre ja Henno Kaidro.
Psühholoogia kateedri kõige meeldivam joon oli seal valitsenud ebaametlik õhkkond ning kõrgete barjääride puudumine õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Ega ma selle üle väga ei imestanud, sest see tunduski olevat normaalne ja ainuvõimalik olukord. Selline liberaalne õhkkond oli suuresti Aino Lunge (1928–1994) teene: ta hoolitses meie eest emalikult ning hoidis ka oma koduukse üliõpilastele lahti. Aino Lunge õpetas lapsepsühholoogiat ja tegi seda targalt, jutustades peamiselt sellest, mida tema enda lapsed Toomas ja Andres kodus teevad. 1980. aastal avaldas Aino Lunge raamatu „Emotsioonide psühholoogia”, mis on üsna traditsiooniline käsitlus koos kõigi nõukogude psühholoogia hädade ja puudustega. Väga huvitavad tema loengud siiski ei olnud ja lihtsam oli seda kõike õppida raamatutest, mida ta ise polnud lugenud.
Aino Lunge (1928–1994)
Kateedri juhataja oli sel ajal Andres Pärl (1903–1991), kelle tõttu kateeder kandiski oma nime teist poolt. Klassikaline loogika oli paljude õppekavade kohustuslik osa ja see kindlustas kateedri olemasolu isegi siis, kui oma üliõpilasi poleks olnud. Pärl oli suurt kasvu ja kogukas mees, kes oli aga sotsiaalselt kohutavalt arg. Isegi mõne olukorra kogu poliitilise tõsiduse juures oli naljakas näha, kuidas selline suur mees hirmust lausa värises. Ilmselt tundis ta endal lasuvat süüd 1935. aastal avaldatud raamatu „Jüri Vilms: Eesti iseseisvuse märter” või ka näiteks Eesti Vabariigi haridusministeeriumi sekretärina töötamise pärast. Lisaks oli ta Eesti iseseisvuse ajal avaldanud raamatu „Esteetika: Sissejuhatus kunstiküsimusisse” (1935), mis mul õnnestus antikvariaadist osta. Tegelikult õpetas Pärl loogikat üsna kohutavalt, sest tal endal ei olnud selle mõistmisega kõik päris korras. Võimalik, et sellegi aluseks oli tema üldine ebaadekvaatsus, mille tõttu see, mis elus juhtus, ei jõudnud talle hästi pärale. Seetõttu oli ta paljude toredate lugude kangelane. Näiteks üritas ta mitu korda saada endale juhiluba, kuid kukkus ikka ja jälle sõidueksamil läbi.
