karjääri. Lühikest aega oli asendusõpetajaks tulevase filoloogi Mart Remmeli isa Nikolai Remmel, kellega me kuigi hästi läbi ei saanud. Nikolai Remmel oli väga silmapaistev tegelane ning mitme keele- ja kirjandusõpiku autor. Tema arusaamad kirjandusest ei olnud mitte üksnes arhailised, vaid lausa üdini normatiivsed. Remmel võis ülima tõsiduse ja autoriteetsusega arutada selle üle, kas õhtuvalguses oja saab „vuliseda” või hoopis „suliseda”. Ajalugu õpetas meile kunstiteadlase Juhan Maiste ema, kes tegi meile Andrusega suure teene, vabastades meid ajalootundidest, et me saaksime ette valmistada ettekandeid kooli teaduskonverentsi jaoks. Minu teema oli ideoloogiliselt hästi väljapeetud ja kandis pealkirja „[Eesti] Töörahva Kommuuni kultuuripoliitika”. Selleks hankis ta meile loa Kreutzwaldi-nimelise raamatukogu trükiste erifondis töötamiseks. Nii veetsime päevi Toompea lossi kõrval asuvates ruumides, mida mõnda aega valvas vist üks reibastest õdedest Telmanitest, ilmselt ikka Salmonia, kunagine Viktor Kingissepa varjaja, kes on ajalukku läinud ka sellega, et oli tükeldanud kirvega töörahvale kahjulikke raamatuid, selleks et need ahjus paremini põleksid. Peale meie oli erifondis vähe inimesi. Üks halli näoga tööveteran, kes ilmselt koostas koduloolist ülevaadet mingi tehase ajaloost, ja teine alati lahtiste mantlihõlmadega ning rõõmsameelne Raimo Pullat, kes kogus materjali oma järjekordse raamatu jaoks. Mulle meeldis arhiivis istuda. Peale hullumeelsete lugude punasest viiuldajast Eduard Sõrmusest, kes kirikus kontserte andis ja kantslist ennast Kristusega võrdles, lugesime ka muud keelatud kirjandust. Näiteks õnnestus mul Siuru albumite kõrvalt lugeda ka Lev Trotski „Stalinlikku tõeväänamiskoolkonda” (1930, „Сталинская школа фальсификации”), kuni valvas töötajaskond taipas, et see ei pruugi koolipoisile kõige parem lektüür olla.
Tallinna 7. keskkooli kunstiklassi õpilased (vasakult) Ivika Uuetalu, Kaie Heinloo, Maie Kutti, Indrek Nurk, Jüri Kaik ja Urmas Lipand kuulavad oma juhendaja Senta Kivistiku seletusi (1961, Eesti Filmiarhiivi foto).
Minu jaoks oli arhiivides ja raamatukogus töötamine ning uurimuse koostamine koos selle ettekandmisega kõige parem ettevalmistus tulevaseks eluks. Kui arvuti ja internet välja arvata – sest neid sai kasutama hakata palju hiljem –, moodustab loetletu teadlase elust olulisima osa. Ma olen väga tänulik oma õpetajatele, kes meile koolis nii palju vabadust andsid.
Mäletan, et 1968. aastal võtsime koos Andrusega, vist küll eeskavaväliselt, kooliaktusel sõna. Meie esinemiste mõte oli selles, et õnneks hakkab see tüütu jama läbi saama ja meil oleks aeg võtta eeskuju meie sõpradelt Prahas. Õpetajad vaatasid meid hämmingus, osa isegi pooldavalt, kuid keegi ei julenud avalikult midagi öelda. Hiljem noomis direktor Oskar Raadik oma kabinetis meid elutarga ütlusega, et küllap Tšehhoslovakkia seltsimeestele on hoiatused juba tehtud. Vana kommunist ilmselt teadis, mida ta kõneles. Meie lõpetasime kooli veel Praha kevades. Alles siis, kui tulid teated, et meid on Tartu Riiklikku Ülikooli vastu võetud, mind äsja avatud psühholoogiaerialale ja Andrust ajalugu õppima, kuulsime Vabast Euroopast ja Ameerika Häälest, et Vene tankid liiguvad Praha tänavatel. Õnneks ei osanud me aimata, et Praha kevad asendub Leonid Brežnevi pika ja igava stagnatsioonitalvega.
Seega oli kool tagantjärele mõeldes täiesti talutav, kuid me kibelesime elus edasi keskkonda, mis meile paremini sobiks. Uskusime naiivselt, et sotsiaalne valik toimib edukalt ja et kusagil päris tipus on toa- või kohvikutäis inimesi, kes kõik on kui mitte geeniused, siis vähemalt piisavalt arukad. Üks meie esimesi olulisi avastusi oli aga rumaluse jäävuse seadus. Oma suureks kurvastuseks saime üsna peagi aru, et ühiskonnas toimib vääramatu seadus, mille järgi rumalate inimeste arv jääb igas alampopulatsioonis muutumatuks. Ükskõik kas võtta 7. keskkooli õpetajate tuba, ainult medaliga ülikooli pääsenud, ülikooli professorid või Teaduste Akadeemia akadeemikud, kelleks me mõlemad Andrusega saime, on rumalate suhtarv neis kõigis kogudes ligilähedaselt võrdne. Sellele lohutamatule järeldusele jõudsime alles ülikooli teisel kursusel. Enne seda elasime aga veel naiivses ootuses, et varsti pääseme imede maale, kus kõik on uskumatult taibukad või vähemalt vaimukad. Muidugi polnud mul sel ajal seda tarkust, mille Ain Kaalep ükskord Elva raudteejaama perroonil välja ütles: „Kuradi Nietzsche, andis meid välja!”
Kuidas käis psühholoogia õppimine Tartu Riiklikus Ülikoolis?
Endel Tulving ütles kunagi, et eestlast määratleda on väga lihtne: tuleb küsida, kas inimene oskab laulda „Mutionu” ja tunneb ära sellised laused nagu näiteks „Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud”. Kui mina 1. septembril 1968. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli jõudsin, ei olnud tunnid veel alanud. Isa mul ka kaasas ei olnud, kui selleks mitte pidada tema igakuist stipendiumi, mis võimaldas mul õppimise ajal päris hästi toime tulla.
See oli väike ime, et ma kohe esimesel korral psühholoogiat õppima sain, seda tänu sellele, et mind eesti keele suulisel eksamil kontrollinud Heljo Rajando halastas mu peale. Pärast määruse defineerimist ei osanud ma ühtegi määrust näitetekstis õigesti ära tunda ega määrata. Küllap jätsin aga piisavalt hea mulje sellega, et rääkisin Shakespeare’i sonettidest, mida olin äsja lugenud ja mõne neist isegi meelde jätnud. Vähemalt osaliselt. Kokku sain ma sisseastumiseksamitel kaks viit ja kaks nelja, millega olingi vast avatud psühholoogiaerialale vastu võetud. Võimalus õppida psühholoogiat oli näide Eesti isepäisusest, sest kogu Nõukogude Liidus oli psühholoogia õpetamine doseeritud ja range kontrolli all. Selles, et Moskvast anti Tartule luba avada psühholoogia õppekava, oli peamine teene psühholoogiakateedri tollasel vanemõpetajal Uno Siimannil ja ilmselt ka Ülo Vooglaiul. Enne statsionaarse õppe avamist oli psühholoogiat võimalik õppida kaugõppes mingi teise kõrghariduse järel ning see oli samuti suur erand kogu Nõukogude Liidus.
Ma olen pidanud korduvalt vastama iseenda või teiste esitatud küsimusele: miks ma valisin psühholoogia eriala? Ma olen sellele eri kordadel andnud mitu erinevat vastust, mis ei pruugi tingimata üksteisele vastu rääkida. Ausalt öeldes ma ei teagi nüüd, milline neist tõele kõige lähemal on. Ilmselt langesid mitme vektori suunad kokku ja see andis tulemuseks valiku, mida ma seniajani väga pole pidanud kahetsema. Psühholoogia oli kõige lähemal kunstile ja esteetikale – teooriale selle kohta, mida kunst endast kujutab –, millega ma tahtsin edasi tegelda pärast seda, kui olin jõudnud arusaamale, et ma ei taha kunstnikuks saada. Võib kõlada naljakalt, kuid ajaloo osakond, kus oleks saanud keskenduda kunstiajaloole, jäi mu valikutest kõrvale sellepärast, et seal oleks tulnud teha inglise keele sisseastumiseksam, mida ma tollal väga kartsin. Ilmselt pidas mu valik silmas veel ka kasu, sest arvasin ilmselt ekslikult, et ehk on 1968. aastal avatavale erialale väiksem tung.
Paljude teadlaste elulugudes torkab silma, et nad oskavad osutada ainult ühele raamatule, mis mõjutas nende otsust. Näiteks võib mitme bioloogi eluloo kohta lugeda, et nende õppima minemise otsust mõjutas Sinclair Lewise 1925. aastal ilmunud romaan „Arrowsmith”, mis kõneleb paeluvalt teadlaste elust. Ma lugesin seda teost alles mõni aasta tagasi ja pole üldse kindel, kas see oleks mind innustanud teadlaseks hakkama. Väljapaistev arengupsühholoog Jerome Kagan (snd 1929) kirjutab autobiograafilises essees „Argument mõistuse kasuks” (Kagan, 2006), et tema valik langes psühholoogiale pärast Kanada suure psühholoogi Donald Hebbi (1904–1985) raamatu „Käitumise organisatsioon” (1949) lugemist. Kagan lisab, et oma rõõmuks on ta sõbra ja kolleegi Lewis P. Lipsitti käest kuulnud, et tollegi valik oli langenud psühholoogia kasuks just pärast sellesama raamatu lugemist. Minu üks kõige esimesi artikleid, mille me koos Jaan Valsineriga kirjutasime, ilmus 1980. aastal raamatuteseerias „Advances in child development and behavior”. Seda seeriat toimetas seesama Lewis P. Lipsitt, kellel jätkus julgust tellida ülevaade kahelt tundmatult koomikult, keda ta polnud kunagi näinud, sest meid varjas raudne eesriie.
Tartu Ülikooli astudes polnud
