patsiendi Anna O-ga”. Muidugi on tegu Kurt Lewini õpilasega, kes 1931. aastal emigreerus Venemaale ja kelle nime kannab lõpetamata tegevuste parem meelespidamine lõpule viidud tegevuste ees.
Selline reibas pilt ilmus Noorte Hääle 1967. aasta 18. jaanuari esilehel. Pildistamise päeval olime otsustanud Andrusega igaks juhuks kooli mitte minna. Õppealajuhataja muidugi taipas helistada mulle koju, sest ma elasin koolist kolmesaja meetri kaugusel.
Mõnevõrra mõtestatud tegevus, millega ma veidi aega hõivatud olin (1962–1967), oli maalimine ja joonistamine. See oli jätk kunstiklassile, kuhu ma juba üsna varakult sattusin. Peale selle käisin kõikvõimalikes trennides, alates sulgpallist ja lõpetades kergejõustikuga. Kergejõustik oli loogiline valik, sest vend Kaarel käis trennis Uno Kiiroja juures, kes sel ajal oli veel Eesti rekordi omanik 100 m jooksus ajaga 10,4 sekundit (siis veel ei mõõdetud aegu sajandiku täpsusega). Kuigi ma ei harjutanud järjepidevalt, lubasid head eeldused mul tulla 11–12-aastaste poiste hulgas Uno Palu kümnevõistluse võitjaks. See oli veel sellal, mil isegi 12-aastased lapsed tegid kõike kümmet ala. Muidugi oli mõni asi lihtsamaks tehtud, näiteks odavise oli asendatud palliviskega ja 1500 meetri jooks 800 meetri omaga. Kokku oli aga ikkagi kümme ala, mille ma üsna kindlalt võitsin. Seda hoolimata sellest, et sain teivashüppes nulli. Ma ei osanud teibaga mitte midagi teha ega saanud algkõrgusest üle. Selle koha pealt jään ma kõvasti alla oma heale sõbrale Jaan Valsinerile, kellega me käisime koos 7. keskkoolis ja elasime kõrvuti Tõnismäel, ning kes hiljem tuli ühel aastal teivashüppes Tartu Ülikooli meistriks.
Kui mu varajane sportlasekarjäär oli läbi saanud enne, kui see õieti oli saanud alata, siis olin üsna veendunud, et minu kutsumus on saada kunstnikuks. Richard Sagrits jagas mulle mitmeid olulisi tarkusi ja temast sai aastateks minu juhendaja, kuigi tema abikaasa Alice hindas palju suuremaks mu jõudu kivide tassimisel ja oskusi auto juhtimisel. Esimesel aastal ei pääsenud ma kunstiinstituudi ettevalmistuskursustele, sest esitasin kohustuslike joonistuste asemel portsu õlimaale, ja pidin seepärast minema hoopis pedagoogilises instituudis toimuvatele kursustele, kus rühma juhendaja oli igas mõttes korralik kunstnik Raivo Kortsnik. Millegipärast KuKu ümber toimuv elu mulle väga ei meeldinud, kuigi nalja sai seal pidevalt. Ühel esimestest kohtumistest selle salapärase asutusega, kus me mingil põhjusel koos Andrus Pargiga olime, soovitas meie lauda istunud Haljand Udam natuke sinki kaasa võtta ja passi vahele pista. Alo Hoidre ronis purjus peaga kunstihoone kolmandal korrusel akende kaudu ühest ateljeest teise ja temast pool meetrit lühem Richard Sagrits üritas seda korrata. Oli vaja kolme inimest, et seda kindla surmaga lõppeda ähvardavat üritust nurjata. Eelkõige tundus aga mulle, et vaatamata suurtele ponnistustele ei suuda ma kuidagi joonistada nii, nagu seda suutis näiteks kaheteistaastane Dührer või täiskasvanud Ingres. Mulle tundus, et ma olin viieteistaastaselt lootusetult hiljaks jäänud. Samuti ei julgustanud kunstnikuks saamist popkunst ning kõik lõbusad või vähem lõbusad dadaismi järeltulijad, kes kinnitasid, et käsitöö ja tehnilised oskused pole üldse vajalikud, vähemalt kuulsuse saavutamiseks. Mulle ei meeldinud, et suvaline asi võib pelgalt määratluse järgi kunstiks osutuda. Pigem on siis juba targem püüda selgitada, mis asi kunst üldse on ja kuidas toimub kunstis areng, kui seda üldse olemas on. Hakkasin kahtlustama, et tegemist on pigem moenähtusega, millega pidev kaasajooksmine võib olla vaimselt väga väsitav.
Mõnikord me käisime Sagritsaga väljas looduses koos maalimas, näiteks Äntu järvesid. Ükskord tema stuudios maalisin ma lihtsat vaikelu ja tema maalis mind. Lisatud pildilt „Noor kunstnik” on näha, milline ma nägin välja 1962. aastal Sagritsa pilgu järgi. Vaevalt on Eesti kunsti ajaloo seisukohast oluline, mida see noor kunstnik parajasti maalib, kuid ma ei saa üle kiusatusest selle kõrval esimest korda ära trükkida maal, millega ma seal parajasti ametis olen. Muidugi on mu töö algajalik, kuid kolmeteistaastase nooruki kohta mitte kõige hullem. Arvestada tuleb sellega, et see oli üldse minu esimene või vähemalt üks esimesi õlimaale. „Noore kunstniku” maali kinkis Sagrits mulle ja see on kogu mu elu rippunud erinevate kirjutuslaudade kõrval.
Õnneks oli 7. keskkoolis suurepärane kunstiõpetaja Senta Kivistik, kes õhutas mind kunstiga tegelema. Käisin ka Kivistiku juhendatavas kunstiklassis, kus õppisin maalimise ja joonistamisega seotud tarkusi. Üks põhjus kunstiringis käimiseks oli Senta Kivistik ise: väga meeldiv inimene, kes selgelt armastas seda, mida ta tegi. Ta koostas ka mitu väikest raamatut, nagu „Tilgatrükk” (1981) ja „Pintslitrükk” (1982). Veel on mul meelde jäänud, et Kivistik tegi kohe alul selgeks, et ilusa pildi võib teha väga erineval viisil. Kunstiteadlane Juhan Maiste on ühes usutluses öelnud, et kunstimeele äratamise eest on ta tänu võlgu Senta Kivistikule, kes tema esimesed linoollõiked läkitas kusagile helesinisesse kaugusse: näitustele Jaapanisse, Ameerikasse ja vist mujalegi (Postimees, 26. jaanuar 2008). Pean tõdema, et sama saatus oli mitmel minugi õlimaalil. Olgu siinkohal veel lisatud, et allpoolsel pildil olev õpetaja Maimu Maiste on Juhan Maiste ema.
Richard Sagrits, „Noor kunstnik” (1962, tempera/pastell).
Pärast seda, kui Andrus Pargiga kohtumine mulle lõpuks mõistuse pähe tõi (vähemalt nii mulle tundus), läks koolis lihtsaks. Need olid viimased kolm aastat koolis, mille me lõpetasime 1968. aastal. Koos sellega süvenes aga tunne, et koolis õpetatakse algeliselt ja õpetajad ei saa arugi, mida nad õpetavad. Mäletan, et meie füüsikaõpetaja Elvi Rebane ei suutnud kuidagi mõista, miks ei saa tööks nimetada näiteks kümnekilogrammise raskuse paigal hoidmist, sest töö eeldaks mingi vahemaa läbimist. Mul on elavalt meeles aga ka see, kuidas kirjandusõpetaja Viive Ruus korraldas meile tutvumisreisi Tartu Ülikooli, kus me kuulasime kahte loengut. Üks neist oli Valmar Adamsi oma – nagu ikka iseendast – ja teine Eduard Laugastelt rahvaluulest. Adams rääkis edvistades isegi KGB-le, kui vastupandamatu isiksus ta on. Laugaste loeng oli seevastu igav, kuid isegi tema puised ja ebaloogilised liigitused, mille poolest näiteks pajatus erineb muistendist, tundusid koolipoisile sõnumina teisest ja palju paremini korraldatud maailmast. Sel ajal polnud mul aimugi, et satun õppima sama ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, mille dekaan on Eduard Laugaste, kes tahtis ära keelata meie kursuse ekskursiooni Setumaale. Samuti polnud vähimatki eelaimdust rahvaluuleteadlase Ülo Tedre klassikaks muutunud ütlusest, kui ta kuulis, et Leonid Brežnev on surnud: „Aga Laugaste on ikka veel elus!”
Jüri Allik, „Vaikelu küünla ja raamatuga” (1962, õli).
Poliitiliselt meelsuselt ei erinenud 7. keskkool kuigi palju teistest eestikeelsetest koolidest. Õpetajad täitsid ülalt tulevaid ideoloogilisi korraldusi mitte kuigi suure innuga. Näiteks keeldusin ma kommunistliku noorsooühingu liikmeks hakkamast, kuid sellepärast mind väga ei kiusatud. Enamik õpilasi astus komsomoli lihtsalt kodurahu huvides. Kindlasti oli komsomoli võetute arv selline, mida tuli raporteerida ning mille järgi jagati koolidele tunnustust ja hüvesid. Pole välistatud, et see tunnustus tuli just sellesama lektorite grupi töö tõttu, millest ilmus pilt ka Nõukogude Õpetajas. Ideoloogilist kasvatustööd peeti väga oluliseks, selleks et inimeste teadvus ajast maha ei jääks. Ega näiteks tuhandendat komsomolipiletit juhuslikult meie koolile ei antud. See tuli millegagi välja teenida. Kui see otsus oli juba tehtud, pidi kooli juhtkond nuputama, kes see õpilane võiks olla.
Selline pilt ilmus Nõukogude Õpetajas 25. veebruaril 1967. aastal toimetuse enda artikli „Kui mahajäämus on juba tekkinud” juures ning ilmselt näitena, kuidas mahajäämust vältida.
Tegelikult
