välja, et meie eelkäija Toma Jani Hans Allik sündis 1798. aastal Samma külas Viru-Nigulas. Isa vanem õde Elga Mihkelson, kes lõpetas Tartu Ülikooli inglise filoloogina, elab tänapäevani Seattle’is. Isa oli 1936. aastal kindlasti üks Eesti värvikamaid gümnaasiumilõpetajaid, kes võitis üleriigilise kirjandivõistluse, kuid pidi kõnevõistlusel alla jääma Elli Riikojale. Tundes Ellit ja tema täiesti matkimatut jutustusoskust, pole see mingi üllatus. Kuigi Konstantin Päts lubas parimate lõpetajate vastuvõtul, et hoolitseb isa ülikooliõppemaksu eest, kahtles isa selles lubaduses ja otsustas siiski majanduslikult kindlama Tondi sõjakooli kasuks, kus ta oli aspirant selle päevani, mil vaevaliselt edasi liikunud veoauto Prantsuse Lütseumi ette seisma jäi ja keegi selle tagant hõikas: „Rahva nimel: andke alla!” Tondi kasarmud olid Vene väe jaoks tühjaks tehtud ja Tondi sõjakool oli kolinud Hariduse tänavale Prantsuse Lütseumi ruumidesse. Naljakas on see, et õppisime koos venna Kaarliga 7. keskkoolis, mis asus Prantsuse Lütseumi ruumides, mida meie isa oli Eesti Vabariigi sõjakooli aspirandina kaitsnud. Üllataval kombel ei saanud meie perekonnast keegi sõjas suurt viga; aga mitte sellepärast, et nad oleksid kogu aeg tagalas istunud. Ilmselt meil lihtsalt vedas, et isa tuli sõjast elusana ja isegi sideväe leitnandina tagasi. Üks minu lemmikraamatuid oli piltidega eestikeelne sõjaasjanduse õpik pealkirjaga „Sõjaväelise ettevalmistuse kursus” (I–II, 1948–1950), mis mu sündimise paiku välja anti ja kuhu isa oli kirjutanud ühe peatüki, ilmselt sidetehnikast. Kolikambris elas mitu koristust üle rikkis sõjaväeraadiosaatja, trofee, mille nuppe oli lapsepõlves väga tore keerata.
Karl Allik (Richard Sagritsa visand).
Matemaatikaõpetaja elukutsele vaatamata oli isa väga romantiline ja isegi sentimentaalne, mida ta ka ise tunnistas. Selle üks näiteid on see, et sõja puhkemise päeval lahkus ta kasarmust, et abielluda Ella Laamaniga. Ma ei tea, kas see vastab tõele, kuid isale ilmselt meeldis seda lugu sellises romantilises võtmes esitada. Ella Laamanil õnnestus koos vahepeal sündinud tütre Üllega sõja lõpul Saksamaale ja sealt edasi USA-sse põgeneda. Mu poolõde Ülle õppis filoloogiks ja kaitses Harvardi Ülikoolis doktoritöö, mis käsitles Püha Gilesi legendi Tristani lugude tsüklis. Suurema osa oma akadeemilisest elust oli ta inglise keele professor Wesleyani Ülikoolis Ohios. Hiljuti sai Ülle Lewes laialt tuntuks, kui Byron Pitts – USA ühe vaadatuima uudistesaate „60 minutit” üks Emmy võitnud reporteritest – kirjeldas, kuidas mu õde ta elu oli päästnud kui mitte otseses, siis vähemalt ülekantud tähenduses. Pitts nimelt kokutas ega osanud õieti lugedagi, enne kui Ülle ta oma hoole alla võttis. Ilmselt suutis ta õpetada midagi rohkemat kui korralikku inglise keelt ning Pittsist sai edukas ajakirjanik. Arvatavasti ei olnud isa veel sõja ajal maha matnud saada mõtet kirjanikuks ning kirjutas romaani, mis ilmus lõpuks 2001. aastal pealkirja all „Nürid südamed”. Tegelikult mitte päris raamatuna, vaid sellise rotaprindil trükitud vihikuna. Pean tunnistama, et ma ei ole suutnud seda kunagi lõpuni läbi lugeda ega oska seepärast hinnata, kas seal peale naiivsuse on ka andekuse jälgi. Miski ütleb, et isegi õnnelike juhuste kokkulangemisel ei oleks sellest väga suurt menukit saanud.
Sõja lõpu poole kohtus isa Niina Raudsepaga ja selle tagajärjel sündis 2. detsembril 1945. aastal mu vanem vend Kaarel Allik, kes lõpetas Tartu Ülikooli matemaatikuna ja on suurema osa elust õpetanud Tallinnas programmeerimist. Pärast sõda lõpetas isa Tallinna Polütehnilise Instituudi ja hakkas seal matemaatikat õpetama. Üks mu lapsepõlve lemmikmänguasju oli Viljandi linna elektrivõrgu plaan, mis oli tema diplomitöö sisuks. Mäletan ka, et ühe mulle kingitud lennukikonstruktori osad tuli ohverdada teadusele, sest isa oli lõpetamas kandidaaditööd ja selle tarbeks tuli joonistada graafikuid. Töö teema oli välja pakkunud tema juhendaja akadeemik Arnold Humal ja see puudutas diofantiliste võrrandite lahendust, mis väidetavasti pidi olema oluline nende pingete kirjeldamisel, mis tekivad vooluvõrgu sisse- ja väljalülitamisel. Alles aastaid hiljem sain aru, et tegemist on samalaadse asjaga nagu Fermat’ viimane teoreem ja see käsitleb diofantiliste võrrandite an + bn = cn lahendamist, milleks analüütilised meetodid puudusid. Seda tuligi teha graafiliste ja muude võtete abil, milleks ka mu lennukikonstruktor sobis. Kunagi hiljem tõdes isa mitte väga kurvalt, et see, milleks tal kulus mitu aastat, on lahendatav ka kõige algelisema arvutiga mõne sekundi jooksul. Sellest hoolimata sai ta pärast väikest sekeldamist Kõrgemast Atestatsioonikomisjonist kandidaaditöö tõendi ja tema väitekirja mainiti USA-s ühes matemaatika referatiivajakirjas. Päris mõttetu see küsimus ilmselt ei olnud, kuigi on jäänud täielikku unustusse.
Ma ei tea kedagi, kes oleks suutnud matemaatikat isast paremini seletada. Ta oskas kõik asjad lihtsaks teha ja vältida takerdumist pisiasjadesse, hoides kogu aeg silma ees sisu, mida sai kas näppudel või mõnel muul viisil näidata. Ma arvan, et suuresti tänu temale saaksin ma ehk isegi praegu hakkama mõne integraali leidmisega. Isa oli ilmselt päris hea administraator, sest ta oli kaua aega kateedri juhataja ja ka teaduskonna dekaan, mille dekanaat asus mõnda aega praeguse Soome saatkonna ruumides Toompeal. Ta suutis peale õpetamise neid ameteid pidada hoolimata sellest, et tal tuli ette joomahoogusid, mille ajal ta võis terve nädala või kaks kadunud olla. Temas oli sarmi, mis pani ümbritsevaid inimesi teda kaitsma ja tema eest hoolitsema. Lõpuks jäi ta pensionile, veetes suved Nõval asuvas suvekodus, kus ta aju treenimiseks iga päev ristsõnu ja ülikooli matemaatika sisseastumisülesandeid lahendas.
On naljakas, kui elulookirjutajad või nende hardunud biograafid väidavad, et nimikangelane päris töökuse isalt ja emalt näiteks huvi sipelgate vastu. Võimalik, et mõnel juhul on selles vähemalt terake tõtt. Vahel harva võib mõne isiku eluloost tõepoolest leida mingi kindla sündmuse, mis muutis ta hilisemat elukäiku. Enamasti on see aga lihtsalt täringuviskamine või biograafiakirjutuse traditsiooni järgimine. Juhuse tõttu sattusin ma tegelema valdkonnaga, mis peaks teadma vastuseid sellele, kuidas isiksuse omadusi päritakse. Kindel on see, et iseloomult sarnanevad lapsed rohkem oma vanematega kui kahe juhuslikult valitud võhivõõra inimesega. Samamoodi on lugu pikkusega: pikkadel vanematel on suurem tõenäosus saada keskmisest pikemaid lapsi. Kui mõlemad vanemad on jutukad, siis on kindlasti samasugune keskmisest suurem tõenäosus, et ka teie ise olete hea jutuga ja on seda ka teie õed-vennad. Midagi kindlat pole aga võimalik ütelda kindlate harjumuste ja harrastuste kohta. Mitte kõigi filatelistide lapsed ei korjanud marke. Suureks pianistiks võib saada inimene, kelle kodus pole kunagi olnud akordioni ega kitarri, klaverist kõnelemata. Tõsi, kui sünnid perekonda, mis kannab nime Bach või Strauss, on suur eelis luua head muusikat, võrreldes näiteks perekondadega, kelle geene pidi levib toonikurtus. Kui nüüd lugeja tahab tõesti teada mõnda intiimset üksikasja minu kohta, siis võin ütelda, et ma olen peaaegu täielikult toonikurt. Ma ei saa aru, kas meloodia liigub üles või alla. Ma tean seda väga hästi, sest kunagi ma genereerisin juhusliku akordide järgnevuse, mida enamik inimesi kuulis alaneva või üleneva „meloodia” lõputu liikumisena. Mõnikord mulle tundus, et ka mina kuulen seda, kuid kui ma ise katsealuseks hakkasin ja pidin nupule vajutama, olid mu vastused täiesti juhuslikud. Arvestades, et ma ei suuda isegi kahte nooti järele laulda, on üsna tõenäoline, et ma olen toonikurt. See on seltskond, kuhu kuuluda pole aga üldse paha. Väidetavasti olid toonikurdid ka Charles Darwin, Lawrence Bragg ja Theodore Roosevelt.
Minu pere ja muud loomad
Veider, et ükski minu inglise keelt emakeelena kõnelevatest tuttavatest, kellega ma sellest olen rääkinud, pole midagi isegi kuulnud Gerald Durrellist (1925–1995). Muidugi kõneleb see midagi nende tuttavate endi kohta, kuid samas kinnitab ka seda, et Durrell pole Inglismaal ega mõnes muus kohas esimene valik kooli kohustuslikus lugemisvaras. Eestis on Durrell peaaegu ja täie õigusega kultuskirjanik, kes oma eneseiroonia ja huumoriga kehastab inglise vaimulaadi parimaid omadusi. Paljude eestlaste ettekujutused elust Korful pärinevad just sellistest raamatutest nagu „Minu pere ja muud loomad” või „Linnud, loomad ja sugulased”. Minu peres (täpsemalt peredes) on Durrelli raamatud ja tema lõbus maailma nägemise viis olnud sama
