Ihalus nutikate seadmete järele
Kas kõik rahvad on võrdselt võimekad?
Kas inimene on oma kultuuri nägu?
Kuidas mõõta kultuuri mõju isiksusele?
Rahvuslikud stereotüübid: Princetoni triloogia
Projekt „Vene iseloom ja isiksus”
Skeem, mis seletab rahvuslike stereotüüpide kujunemist
Mis ülesanne on rahvusliku iseloomu stereotüüpidel?
Kuidas tekivad pildid rahvuse iseloomust?
Kuidas Eesti teadust üles ehitati?
Riigitellimuse idee on visa kaduma
Publitseerimise huvitav maailm
Publitseerida või mitte publitseerida?
Suletud publikatsioonide maailm
Eelretsenseerimise pöörane maailm
Halvim võimalikest maailmadest
Sissejuhatus
Enamiku aja oma teadlikust ja ärkvel veedetud elust, mis ei ole täpselt seesama, olen ma lakkamatult kirjutanud. Peale selle on kirjutamisele kulunud veel suur osa unest: näen tihti unes seda, kuidas keegi minu eest lauseid kokku paneb. Ma saan hästi aru, miks Jorge Luis Borges kujutas paradiisi ette millegi raamatukogusarnasena. Mõnele inimesele võib kirjutamine olla tõeline nuhtlus, kuid keerulise mõtte lihtsalt ja elegantselt kirjapanek võib tekitada tõelise katarsise. Ma olen selle peale koguni üles ärganud, et kirjutusmasin, mis minust sõltumata lauseid kokku seab, on liiga lärmakalt tööle hakanud. Pingelisel artiklite kirjutamise ajal on juhtunud, et hommikul ärgates on silme ees mitu lehekülge unes valmis kirjutatud teksti, tihti päris head. Ühesõnaga, lootes, et René Descartes ei pahanda: ma kirjutan, järelikult olen olemas. Mis sellest, et mõnikord suurte vigadega, mis teatavasti on veelgi kindlam tõend mu olemasolust. Tahaksin muidugi täpsustada, et enamasti kirjutan ma seda, millele olen enne kas või natuke mõelnud.
Muidugi on mu mälestuste kirjapanek skandaalne ettevõtmine. Varases nooruses pidasin ma millalgi
