püüdsin lugeda, siis tundusid need üsna kohutavad, ja kõik kaheksa paksu kaustikut rändasid Elvas pliidi alla, kus nad veel mitu päeva tossasid. Miks ma siis nüüd pöördun tagasi päevaraamatu, memuaaride ja mõtete logiraamatu žanri juurde?
Ma tean paljusid asju, mis ei paista mingil põhjusel teistele pähe tulnud olevat. Ma ei välista, et mõnel juhul on põhjus selles, et need pole olnud piisavalt head. Samuti olen ma juba küllaltki vana ning mäletan asju, mis üldiselt hakkavad unustusse vajuma. Kogu mu noorus ja suur hulk täie aruga elamise aega on möödunud keskkonnas, mida Ronald Reagan nimetas kurjuse impeeriumiks. Minuvanustele jättis see impeerium väga sügava jälje ning selle taustal tundub lausa uskumatu, et noorem põlvkond ei näi sellest mitte midagi teadvat. Ühte pidi on see väga tore, et traumaatilised mälestused on rahva ajaloolisest mälust nii kiiresti kadunud, kuid samas on see ka natuke hirmutav, et elulisi otsuseid hakkavad tegema inimesed, kes ei kujuta ette elu Twitteri ja Facebooki eelsel ajastul. Veel on ehk võimalik, et mulle lähedased inimesed – nagu näiteks mu tütar Annamari, kes on nende ridade kirjutamise ajal 14-aastane – on kunagi huvitatud sellest, mida ma mõtlesin, kuidas nägin maailma asju ning kuidas jõudsin sinna, kus ma neid ridu kirjutades olen. Ma arvan, et olen paljusid asju teinud teistmoodi, kui neid tavaliselt tehakse. Vastupidi laialt levinud eksiarvamusele ei teki (välja arvatud skisofreeniline) originaalsus iseendast. See nõuab hulga tööd ja tuima harjutamist. Ma olen alati arvanud, et Malcolm Gladwelli 10 000 tunni reegel on enamikul juhtudest õige. See tähendab, et originaalsus saab tekkida vaid teadmiste põhjal, need aga vajavad pidevat ja hoolsat kultiveerimist.1
Tegelikult pole mul aga vaja otsida põhjendusi, miks ma selle raamatu kirjutasin. Kui keegi tahab mind kahtlustada näiteks lihtsas inimlikus edevuses või milleski veel hullemas, siis olen ma sellega lahkesti nõus. Tuleb meelde filosoof Heinrich Gomperz, kes pakkus ennast Sigmund Freudile katseisikuks, et too võiks tema abil oma unenägude teooria õigsust kontrollida. Kuue kuu möödudes olid nad aga sunnitud selle eksperimendi lõpetama, sest Gomperz tunnistas ilma igasuguse surveta kohe üles kõik need „koledad” asjad, mida ta Freudi teooria järgi oleks pidanud alla suruma ja neid mitte teadma. Seda elutervet eeskuju järgides olen ma päri kõigi motiividega, mida keegi vaevub minu kirjutamise põhjustena välja pakkuma.
Enne päris asja juurde asumist peaksin ma siiski veel paar asja ära õiendama. Kuidas saab kirjutada mälestusi ilma episoodilise mäluta? Üks väheseid asju, mida selgesti mäletan, on lõikav ahastus aja pöördumatu kadumise pärast. Ma olin siis vist 14–15-aastane. Kui mul üldse oli midagi viga, siis see, mida võiks ehk nimetada Prousti kompleksiks. Mäletate seda tuhandeid kordi viidatud lõiku Marcel Prousti romaanist „Kadunud aega otsides”, kus madeleine’i lõhn on see võti, mis lubab autoril rännata ajas tagasi ja taaselustada minevikus toimunud sündmusi? Oma suureks mureks avastasin, et loodus oli mind sellest võtmest ilma jätnud. Ükski lõhn, maitse, heli või pilt ei lasknud mind läbi nähtamatu müüri, mis mind minevikust lahutas. Isegi ülierutavad läbielamised tundusid juba järgmisel päeval, nagu loeksin neid raamatulehekülgedelt või kuuleksin kellegi ühetoonilist häält neid ette lugemas. Ei mingit ehedust või vahetut osalust ajas rändamisest. Ühesõnaga: mul oli selles noores ja õrnas eas tõeline kaduva aja paanika. Mis siis edasi sai? See helin muutus vaiksemaks, kuid see ei muutnud ajas rändamist kergemaks. Sellega harjub ära, et isegi eilsed sündmused pole ehedalt meeles. Samas võib näiteks lugeda, kuidas Paul Ariste kirjeldab üksikasjalikult seiku, mida ta mäletab oma viiendast eluaastast (Krõõdal oli seljas lilleline pluus; millal ta esimest korda elus aedmaasikaid sõi; mida ta kapi tagant hüüdis, kui väike õde Liide suremas oli). Ma puutusin ülikoolipäevil Paul Aristega üsna palju kokku mõistmaks, et on olemas inimesi, kes tõepoolest mäletavadki kõiki kuupäevi, detaile ja asjaolusid. Ülikooli kohvikus kutsus ta mind sageli enda lauda peamiselt selleks, et vabaneda liigteadmise painest. Tavaliselt ta julgustas: „Küsi veel midagi!” Oli näha, et sellise hiilgava ajarändurina oli tal piinav nii palju teada ja seda kõike vaid endale hoida. Mind ennast on pigem peletanud inimesed, kes tahavad liiga kaua ja palju oma mälestustes elada.
Kas aga see, kui ajarännakuid kirjeldab inimene, kes seda loomupäraselt ei suuda, ei meenuta ehk seda, nagu pime kirjeldaks lillede kirevust või silmapiiri taha peituva päikese loodud valgusorgiat? Psühholoogina tean ma hästi, et täiuslik mälu on olnud vaid väga vähestel inimestel. Ainult mõnel inimesel, nagu näiteks Aleksandr Luria kirjeldatud mälugeenius Šereševskil või siis „Vihmamehe” prototüübiks olnud Kim Peekil, on muret olnud sellega, kuidas midagi ära unustada, ja mitte sellega, kuidas midagi meelde jätta. Lihtsureliku mälu on ebatäiuslik: ka kõige eredam mälestus saab aja jooksul muutuda vaid tuhmimaks ja koos detailide kadumisega ka märkamatult uusi, seal varem mitte olnud üksikasju juurde koguda. Endel Tulving, kellest allpool korduvalt juttu tuleb, teab ütelda, et mälust ammutamiseks peavad mälujäljel olema õiged meenutamisajendid. Kirjutamine on selles mõttes väga tõhus: enda suureks üllatuseks tulid kirjutades meelde paljud asjad, millest mul ei olnud pikka aega mitte ühtegi mälestust.
Ja ikka veel mõni selgitus. Ma valmistan suure pettumuse neile, kes loodavad siit raamatust leida pikantseid lugusid sellest, kes kellega käis. Kuigi intriigid ja inimeste suhted on akadeemilise elu lahutamatu osa, kajastub see järgnevates osades üsna vähe. Peamine põhjus on selles, et akadeemilised intriigid on küll oluline, kuid siiski kõige igavam osa muidu põnevast elust. See on ka üks põhjus, miks ma ei hakka lugejat mitme oma akadeemikust kolleegi moodi vaevama oma välismaareiside kirjeldustega. Kindlasti kurvastavad ka need, kes loodavad kuulda mahlakaid üksikasju mu eraelust, mis on kindlasti igavam, kui seda kuulujutud näivad lubavat. Ma arvan, et teadlase elu on nende ideede ja mõtete ajalugu, mida ta on mõelnud. Seepärast moodustab suure osa järgnevast tekstist nende probleemide kirjeldus, millega ma olen oma elu jooksul teadlasena või lihtsalt harrastajana tegelenud.
Kehvasid memuaare võivad päästa vaid head pildid. Kui ma olin veel noor uurija, siis ilmus töö, mis kandis pealkirja „10 000 pildi õppimine” (Standing, 1973). Igaüks, kes seda luges, mõtles tahtmatult aforismile, et üks pilt on väärt tuhat sõna. See töö näitas tõepoolest, et pildimälu on sõnamälust sadu kordi suurem. Leo Standing Bishopi Ülikoolist Kanadas õigupoolest ei suutnudki üles leida pildimälu ülemist piiri. Kui inimesele näidata pika aja vältel suurt hulka väga sarnaseid pilte, mis on näiteks tehtud liikuva auto aknast, siis valides hiljem kahe pildi vahel, millest üks on varem nähtud ja teist näidatakse esimest korda, suudab inimene väga suure tõenäosusega osutada pildile, mida ta on varem paari sekundi jooksul vaadanud. Sõnadega ei ole see aga sugugi nii. Seega on pildimälul suurem maht. Eelnev koos sellega, et ma olen kõige rohkem siiski nägemispsühholoog, ongi põhjus, miks ma olen teksti rikastanud suure hulga piltidega.
Kuigi minu kirjapandu pole päriselt käsitatav memuaaridena, on sellel ikkagi selgelt tagasivaatav iseloom. See ei tähenda aga, et mu teadlasetee oleks läbi, vähemalt minu enda arvates mitte. See võib olla enesepettus, kuid ma ei tunne, et mu vaimsed võimed oleksid kuigipalju kahanenud. Ma ei näe ühtegi takistust, miks ei võiks vähemalt mõni mu parim saavutus veel ees olla. Seepärast pole see raamat väljasuremisprojekt, mis täidab teaduse tegemise lõppemisest tekkinud tühikut.
Ja nüüd veel viimane selgitus. Ma ei suutnud kuidagi loobuda viidetest selle raamatu lõpus. Kuigi see pole teadustekst, on siin palju juttu jälgedest, mis on maha jäänud artiklite või raamatutena. Kui ma esimesi artikleid kirjutasin, oli bibliograafia koostamine tõeline õudusunenägu. Viited olid ka toimetajate õudusunenägu, sest käsitsi koostades juhtus ikka nii, et tekstis oli mõni viide, mis puudus kirjanduse loetelust, ja viimases oli omakorda mõni teine viide, mida tekstis oli unustatud mainida. Ja kuna kõike tuli käsitsi mitu korda ümber kirjutada, siis hakkasid vihkama inimesi, kes panid oma töödele pikki pealkirju. Ka see teaduse tegemise piinarikas külg on minu senise elu jooksul teinud läbi revolutsiooni. Kasutan juba aastaid programmi nimega EndNote, mis koostab ise kirjanduse loetelu selle järgi, kuidas käsikiri edeneb. Kõigepealt on olemas andmebaas, kuhu saab koguda trükiste pealkirjad, mis tunduvad mingil viisil olulised. Seda ei pea käsitsi koostama. Näiteks USA Kongressi
