kapital. See on selline nähtamatu aine, mis paneb ühiskonnas erinevad osad omavahel ilma hõõrdumiseta liikuma. Näiteks selleks, et koduhoov korda teha, pole vaja joosta mööda asutusi, otsida töömehi, kirjutada avaldusi, maksta käsiraha jne. Kõik saab ruttu korda ja keegi ei karda näiteks seda, et tehtud töö eest ei maksta või lubadusest ei peeta kinni. Sotsiaalse kapitali peamine koostisosa on usaldus. Kui üks inimene usaldab teist, kellega ta ei pruugi varem kokku puutunud olla, toimuvad kõik protsessid ühiskonnas libedalt ja tõrgeteta. Meile tundus, et Elvas on peale männimetsa ja järvede palju rohkem sotsiaalset kapitali, kui näiteks Tartus või mõnes teises suuremas linnas.
Annamari sündis 2003. aasta sõbrapäeval majas, kus praegu asub Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekanaat. Ja me saimegi endale väga hea sõbra! Muidugi on tarkadel vanematel enamasti targad lapsed, kuid mõnikord üllatab ta meid siiski oma arukuse ja elutarkusega. Mõnes mõttes on ta meie jaoks projekt, kuidas Eestit paremaks muuta. 2011. aasta augustis möödus kakskümmend aastat Eesti iseseisvuse taastamisest. Annamari oli mitu korda järjest läbi lugenud kõik Harry Potteri raamatud ja oma kaheksa eluaasta juures piisavalt tark, et aru saada, mis maailmas toimub. Otsustasime, et on paras aeg ta n-ö seltskonda viia. Hea võimalus avanes kutsega presidendi vastuvõtule Kadrioru roosiaeda. Mul on selle paigaga väga isiklikud mälestused. Nagu juba kirjutasin, on kohe selle aia taga maja, kus ma oma elu esimesed neliteist aastat elasin. Kadrioru lossi aed oli kaua aega meie jalgpalliplats ja presidendi residentsi aias olin ma palju kordi oma emaga lõunavaheaegadel jalutanud. Oma 11. eluaastaks oli Annamari külastanud 23 riiki (teiste seas USA-d ja Lõuna-Aafrikat) ning tal on maailma asjadest põhjalikum ja õiglasem arusaam, kui väga paljudel meie avaliku elu tegelastel ja mitmesuguste aadete eest võitlevatel propagandistidel. Tütar oli ka üks peamisi põhjuseid, miks me otsustasime 2014. aasta sügisel minna aastaks ajaks Hollandisse: selleks et ta saaks vähemalt aasta õppida ingliskeelses koolis. Kui istud klassis ühise laua taga omaealistega, kes veel eelmisel aastal käisid koolis Ameerikas, Dubais, Rumeenias või Uus-Guineas, ei ole sul enam kunagi võimalik mõelda Eestile kui jumalast mahajäetud paigale. 2016. aasta alguses sai Anu psühholoogia professori koha Warwicki Ülikoolis ja Annamari jätkas oma kooliteed hoopis Inglismaal.
Elamisel koos professoriga, kellel on sinuga sama eriala, on oma võlu ja valu. Anu Realo on olnud väga hea partner, kellega koos oleme WoS-i indekseeritud ajakirjades avaldanud üle 70 artikli alates 1996. aastast, mil ilmus meie esimene ühine töö. Huvi pärast vaatasin Google Scholarist järele, kui palju meie ühistele artiklitele on viidatud. Kokku tuli üle 4000 viite, mis on täitsa hea tulemus. Muidugi pole ühel alal koos töötavad paarid mingi erandnähtus. Näiteks kõigi psühholoogiaedetabelite kõige ülemises tipus on Avshalom Caspi (snd 1960) ja Terrie Moffitt (snd 1955), kes on tuntuks saanud eelkõige geenide ja keskkonna vastastikmõju uurimisega. Eriti tore on see, et neil on isegi ühine kodulehekülg Moffitcaspi.com.4 Ma olen aga rääkinud mitme saatusekaaslasega ja kõik nad kinnitavad nagu ühest suust, et meie akadeemiline kogukond on kooseluvihkaja. Hästi tavaline on upsakas jutt, et naised ise ei suuda midagi ja loomulikult on kõik artiklid viljastanud mees. Võideldes šovinismiga, on Anu pidanud oma akadeemilises karjääris edasijõudmiseks kõike tegema vähemalt kaks või enam korda rohkem ja paremini kui teised. Samal ajal pole kuigi kindel, kas ka minu tulemused oleksid olnud niisama head, kui oleksime pusinud kõiki asju eraldi. Peale naised-ei-oska-ise-midagi jutu on Eesti akadeemilises kultuuris midagi, mida ma pole mujal üldse kohanud, vähemalt mitte sellises koguses. Veidi tsiviliseeritumas maailmas tähendaks oma viha ja vastumeelsuse suunamine inimese enda asemel tema abikaasale või õpilasele, et vaenaja arvatakse kohe kogukonnast välja. Eestis on aga võimalik, et need, kes mind mõnel põhjusel ei salli (näiteks sellepärast, et olen valimistel toetanud „valet” kandidaati või osutanud kellegi ilmsele ebapädevusele), tasuvad kätte sellega, et teevad kunstlikke takistusi hoopis mu elukaaslase akadeemilise karjäärile. Ja uskuge mind, sest mu paranoilisus on meie akadeemilise kogukonna üks kõige mustemaid omadusi.
Samas olen aga kuulnud ka sellist juttu, et suure osa minu akadeemilise edu taga on hoopis Anu korrastav ja süstemaatiline alge. Sellega olen ma palju rohkem nõus. Igal juhul on ta nüüdseks tõestanud, et suudab teostada iseseisvaid uurimisprojekte ja olla nendes vähemalt niisama edukas kui meie ühistes töödes. Õnneks on sellest väga hästi aru saanud kolleegid, kes meiega samu asju uurivad. Euroopa isiksusepsühholoogide häälekandja on ajakiri European Journal of Psychology. Selle üheks toimetajaks, kes langetab avaldamis- või tagasilükkamise otsuseid, ei ole just kerge saada. Minu meelest on see väga suur tunnustus kogu Eesti psühholoogiale, et Anu Realo oli kuni 2016. aastani üks selle ajakirja neljast toimetajast, kes ajakirjale saadetud käsikirju hindab ja mõnel üksikul korral ka avaldamiseks vastu võtab.
Ühes järgmistest peatükkidest „Kui hea on Eesti teadus?” selgub, et neid, kes on suutnud maailma nii-öelda jooksvas edetabelis tõusta viidatavuse ülemise 1% tippu, ei olegi kuigi palju. 2014. aastal oli neid Eestis vaid 35, neist kuus on naised. Kolm aastat hiljem 2017. aastal on 1% klubi liikmeid juba 59, kellest 19 on naised. Viitamise tipus on ka kolm psühholoogi, kellest üks on Anu Realo. Tervikuna on Eesti sotsiaalteadused, kui psühholoogia välja arvata, endiselt sellises poolsuretatud seisundis, millesse nad Nõukogude võim jättis. Kuid ka iseseisva Eesti võimukandjad on pidanud noorte suurt huvi sotsiaalteaduste vastu anomaaliaks ja võtnud sotsiaalteaduslikke analüüse kui kohatut sekkumist poliitilisse võitlusse. Seda enam on meeldiv näha, et ka Eesti inimese ja ühiskonnaga tegelevatel teadlastel on arvata midagi nii tähelepanuväärset, et kolleegid üle kogu maailma peavad seda oluliseks ja algupäraseks.
Õppimine Tallinna 7. Keskkoolis
1957. aasta 1. septembril viis ema mind käekõrval Tallinna 7. keskkooli, mis asub Hariduse tänavas ja mida kõik mäletasid endise Prantsuse Lütseumina. Minu suureks pettumuseks ei sisenenud me kooli peauksest, kus kõiki tervitas tagajalgadel seisva karu topis, vaid kõrvaluksest, mis jäigi igapäevaseks sissepääsuks koolimajja. See on üks väheseid täiesti kasutuid seiku, mida sellest ajast mäletan, peale selle, et juba teisel veerandil sain kirjatehnika eest tunnistusele kahe. Ma pole kindel, kas sellel on mingi varjatud tähendus, kuid sama aasta kevadel lõpetas 7. keskkooli Marju Lauristin.
Koolis ei olnud ma üldse hea õpilane. Teises klassis kirjatehnika eest saadud hinne ei jäänud tunnistusel mu ainsaks halvaks hindeks. Aastaid hiljem sain päevikupidamisega käekirja küll väliselt palju ühtlasemaks, kuid peaaegu täieliku loetamatuse arvelt. Kadestasin isa peaaegu kalligraafilist käekirja ja kui sinna lisada isa õelt Elga Mihkelsonilt Ameerikast tulnud kaartide ilukiri, siis küttis see minus vandenõuteooriat, et ilmselt olen ma sünnitusmajas vahetusse läinud mõne sellise pere lapsega, kus levib kole käekiri. Küsimus ei ole käe koordinatsioonis, sest Villu Tootsi raamatute abil õppisin ma tegema päris head ilukirja. Piinlikust käekirjast sain lahti alles kirjutusmasinat ja seejärel arvutit kasutades. Oma esimese Ida-Saksa päritolu kohverkirjutusmasina Optima ostsin (tuleb tunnistada, et ema tutvuste kaudu) ülikooli esimesel kursusel ajakirjast Looming saadud honorari eest.
Karta on, et vaimselt ei paistnud ma koolis vähemalt esialgu mitte millegi poolest silma. Midagi pidi seal aga olema, sest juba esimesel meie kohtumisel suutsin ma Andrus Pargi5 tähelepanu köita sellega, et kasutasin paari võõrsõna, mille tähendusest mul endal aimugi ei olnud. Kuigi selgus, et ma tean palju rohkem sõnu kui klassikaaslased, oli mul ometi piinlik oma kirjaoskamatuse pärast. „Võõrsõnade leksikon” muutus mu lemmikraamatuks, mida ma leht lehe haaval lugesin, püüdes meelde jätta nii palju sõnu kui võimalik. Kord saatis ajalooõpetaja mind koos Andrus Pargiga piirkondlikule ajaloo-olümpiaadile, ilmselt selle vigase loogika põhjal, et küllap ma Andruse kõrvalt olen suutnud ajaloost midagi meelde jätta. See oli küll täiesti vale arvestus, sest Andruse hiilgava soorituse kõrval ei küündinud ma isegi mitte äramärkimise tasemele. See episood süvendas vaid mu põlgust kõikõimalike mnemoturniiride vastu, mis muidugi ei ole mul takistanud koostada väga sadistlikke teste, mida ma ise oma üliõpilastele
