jutuga sellest, millised suhted on tal psühholoogia võimukoridorides Moskvas. Kuigi ta vene keel oli üsna kehv, suutis ta sealt leida neid, kes olid alati valmis tulema siia suvitama või muidu läänelikult aega veetma. Ilmselt Ramuli mõjul kujutas ta ennast ette eksperimentaatorina ja me õppisime usinalt mingeid katseid läbi viima. Seejuures oli põhirõhk katse korraldusel, mitte probleemil, mida katse võiks näidata või millisele küsimusele vastuse anda. Valitses siiras usk, et kui meetod on korras, siis pole väga oluline, mida sellega mõõta. Mõnes mõttes sarnanes ta tegelasega, keda armastas meenutada Leonid Stolovitš (1929–2013), üks Nõukogude Liidu tuntumaid esteetikauurijaid. Kui Leonid Naumovitš oli veel Leningradis õppimise ajal seal kellegi parteiliste teenete eest professoriks tõusnud tegelase juurde mingite küsimustega läinud, siis see tegelane suutis ainult öelda: „Teie mõelge sellele ja mina mõtlen sellele!” Ilmselt austusest Wundti ja Ramuli vastu oli Siimannil kesksel kohal reaktsiooni aja mõõtmine, tavaliselt ilma ühegi hea põhjenduseta, miks seda üldse oleks vaja mõõta või mida see õigupoolest näitab. Kõike seda korvas ta erakordse oskusega täita loenguaega tühja jutuga, mis näis lõputult keerlevat mingi nähtamatu keskme ümber. Pärast tunniajalist loengut olin tõsises hämmingus, kui ei suutnud äsja kuuldut paari lausega kokku võtta. Sisuliselt ei õppinud me temalt suurt midagi, kuid peame olema tänulikud, et ta psühholoogia õpetamisele Tartus taas aluse pani.
Ühel hetkel läks aga Uno Siimann lihtsalt hulluks. Kui ta parema kandidaadi puudumisel 1977. aastal kateedri juhatajaks sai, hakkas ta ellu viima mingit kummalist haldusutoopiat. Ma ei mäleta, kas hommikune rivistus ja lipu heiskamine kuulusid sellesse või mitte, kuid üsna üksikasjalike tobedustega oli see elu ümberkorraldamise kava täidetud küll. Vähe ei puudunud, et tualeti kasutamine oleks sõltunud sellest, kas sa oled professor, dotsent või lihtne õpetaja. Loomulikult protestis kogu kateeder nende kavade vastu. Ma ei tea nõukogude ajast kuigi palju kordi, et kateedri juhataja tagandatakse inimeste tungival nõudmisel lihtsalt ebapädevuse pärast ja asendatakse veidi arukama juhiga. Kuid see juhtus juba aastaid hiljem, kui ma ise kateedris töötasin.
Kalju Toim (1925–1996) oli kindlasti kõige mõtlevam inimene, kes meile psühholoogiatarkusi jagas. Peale psühhodiagnostika ja individuaalsete erinevuste, mida ta ise armastas, luges ta meile olulisemaid psühholoogiakursusi, mis tavaliselt kandsid üldpsühholoogia nime. On ainult väga väike liialdus väita, et Kalju Toim oli ainus õppejõud, kelle loengutest ma midagi õppisin. Tal oli hea ülevaade Saksa diferentsiaalpsühholoogiast, mis uuris inimeste psüühilisi erinevusi. Ta sai väga hästi aru, kuidas teste koostada ja kuidas tulemusi tõlgendada. Seepärast oli ta paljudele, kuid eelkõige pedagoogikauurijaile, väga kasulik õppejõud. Kõik nad, nagu näiteks ka professor Inge Unt, kasutasid Kalju Toime koostatud teste oma väitekirja kokkupanemisel. Ma arvan, et tänu Toimele oli testide koostamine, kasutamine ja vähemal määral ka tõlgendamine Eestis tervikuna päris heal tasemel. Tundub, et see olukord oli vastuvõetav isegi Konstantin Ramulile, kuigi ta ilmselt pidas testimist eksperimenteerimise kõrval teisejärguliseks. Ühes asjas sarnanes Kalju Toim oma õpetaja Ramuliga küll: mõnikord kippus testimine muutuma omaette eesmärgiks. Ka Ramul võis andunult kõneleda ja kirjutada terveid raamatuid eksperimendi korraldamisest, mis oli natuke tähtsam sellest, mida mõne eksperimendiga saavutada taheti. Võimalik, et mul jäi Kalju Toimest vale mulje, sest käsitööoskuse rõhutamine on õpetades ilmselt paratamatu.
Kalju Toim (1925–1996)
Kaljul oli kahtlemata ka algupäraseid ideid. Üks mõte, mis kindlasti vääris arendamist, oli see, et isiksust määrab üsna hästi see, kuidas inimene oskab iseennast sõnadega kirjeldada. Kalju vaieldamatuks lemmikuks oli Kenti-Rosanoffi sõnaassotsiatsioonide test, mis koosneb sõnade nimekirjast, mida esitatakse ühekaupa ja inimesel palutakse vastata esimese pähe tuleva sõnaga. Kui on teada mõne keele- või inimrühma vastuste jaotus nendele märksõnadele, siis võib iga inimest iseloomustada näiteks sellega, kui tüüpilised või originaalsed on tema vastused, millised on sõnad, millele vastamise aeg on keskmisest pikem jne. Mõnes mõttes on see projektsioonitest ja on loomulik, et inimese kalduvused peegelduvad tema vastustes. Kalju leidis huvitavaid seaduspärasusi, nagu näiteks see, et erikoolide õpetajate assotsiatsioonid sarnanevad rohkem nende puudega õpilaste omadega kui tavarühmaga. Kuid Kalju, nii nagu ka kogu Saksa diferentsiaalpsühholoogia puudus oli selles, et polnud head teooriat inimtüüpide või täpsemalt isiksuse seadumuste kohta. Kõige vaimukam teooria, mis suudeti välja pakkuda, oli Saksa psühhiaatri Ernst Kretschmeri (1888–1964) isiksusetüübid, mis põhinesid inimese füüsilisel kehaehitusel (asteeniline, atleetlik ja pükniline), ning Kalju õpetas meile seda selge rahuloluga. Seos füüsilise ja vaimse konstitutsiooni vahel pole aga kuigi veenev. Paraku ei olnud midagi palju huvitavamat välja pakkuda. Ma ei tea, kas Kalju teadis Saksa veidriku Ludwig Klagese (1872–1956) leksikaalset hüpoteesi, mille järgi olulised isiksuseomadused fikseeruvad keeltes iseseisvate sõnadena, kuid mulle tundub, et see oleks talle kindlasti meeldinud. Parem osa isiksusepsühholoogiast saab alguse USA psühholoogi Gordon Allporti (1897–1967) 1936. aastal välja öeldud mõttest võtta aluseks inglise keele seletav sõnaraamat ja kirjutada sealt välja kõik sõnad, mida kasutatakse isiksuseomaduste kirjeldamiseks.
Kaljul jäi värav suurde psühholoogiasse kahjuks lõpuni lahti lükkamata, nii nagu enamikul mu õpetajatel. Ilmselt oli selles oma osa ka Saksa sõjaväeteenistusel, kuhu Kalju sõja lõpus värvati. Tal õnnestus seda kõige hullemal Stalini ajal varjata ja ülikool 1952. aastal isegi lõpetada, kuid see tuli kätte kroonilise hirmu hinnaga. Kalju mälestuste järgi nägi ta igal ööl unes seda, kuidas teda tullakse kinni võtma. Erinevalt Artur Rinne tuntud naljast ei toonud ka ärkamine kergendust, sest Kalju ei saanud öelda, et ta juba istubki kinni. Lõpuks tunnistas ta üles, et on teeninud Saksa sõjaväes, see vabastas ta hirmuunenägudest ning imekombel jäi ta ka ülikooli edasi. Kui tema õpetajal Ramulil õnnestus 1960. ja 1963. aastal avaldada maailma suurima levikuga psühholoogiaajakirjas American Psychologist kaks artiklit, siis Kaljul oli välismaale artikleid saata liiga ohtlik, arvestades tema minevikku. Võimalik, et tal puudus ka vaimne julgus oma mõtteid välja öelda ja hiljem nende eest võidelda. Ka polnud tal nii palju pealehakkamist, et saata artikleid Moskva psühholoogiaajakirjadesse, kus näiteks Ramul oma artikleid aeg-ajalt avaldas. Seepärast ilmusidki Kalju tööd vaid Tartu Ülikooli toimetiste seerias „Töid psühholoogia alalt”. Venemaal neid eriti ei loetud, sest seal tõi ja kindlustas edu tuntud psühholoogide Marxi ja Lenini tsitaatidega manipuleerimine ning nemad oli impeeriumi kokkuvarisemise ajal venekeelsete psühholoogiaajakirjade kõige viidatavamad autorid. Selle tegi kindlaks Aleksander Pulveri Harkivis sündinud isa, Eesti insener ja psühholoog Vladlen Livšits, kes avaldas sellest artikli. Ma arvan, et kui Kalju Toim oleks tegutsenud normaalses ja avatud maailmas, siis oleks tema panus psühholoogiasse olnud märksa nähtavam.
Ilmselt kõige suuremate ambitsioonidega oli psühholoogia kateedris Mihhail Arkadjevitš Kotik (1923–1994), kellel oli üsna kirev taust. Ta oli õppinud sõjaväeinseneriks ja teenis kuni 1970. aastani Tartu sõjaväelennuväljal insenerina, viimaks polkovniku aukraadis. Psühholoogiaga hakkas ta tegelema häda sunnil, sest ta anti tribunali alla pärast seda, kui üks lennuk kukkus alla ning arvati, et selle põhjus oli vigases tehnikas. Kotikul õnnestus aga näidata, et tegemist oli inimliku veaga, milles tehnikat pole põhjust süüdistada. Tollane kateedrijuhataja Andres Pärl kutsus Kotiku ülikooli inseneripsühholoogia loenguid pidama. Loengud ise olid tavatult temperamentsed, mitte väga virgutavad, näited lennunduse kohta aga väga huvitavad. Teemad, mille suunas Mihhail Kotik oma elu jooksul liikus, olid minu meelest väga mõistlikud. 1985. aastal avaldas ta kahemõttelise pealkirjaga raamatu „Juhtimise vead”, mis siiski ei pidanud silmas Konstantin Tšernenko valimist NLKP KK peasekretäriks või riigi juhtimist tervikuna, vaid neid vigu, mida autojuhid või lennuki piloodid mõnikord teevad ja millel on sageli üsna katastroofilised tagajärjed. Neli aastat varem oli tema sulest ilmunud raamat „Psühholoogia ja ohutus”, mis käsitles samuti paljusid huvitavaid ja olulisi teemasid. Muidugi olid mõlemad raamatud
