Tütar kadunud. Anna Jansson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tütar kadunud - Anna Jansson страница 5

Tütar kadunud - Anna Jansson

Скачать книгу

pastakaga Vera käsivarrele ja manitses. Kui sa ära eksid, siis lähed mõne lapsevankriga ema juurde ja palud abi. Sa ei tohi ükspuha kellega rääkida, anna ausõna.

      Kristoffer tõusis köögilaua tagant ja läks elutoa pikiseinal oleva suure Hjälmareni ümbruse kaardi juurde. Ühtegi muud pilti või nipsasja polnud ta muretsenud. Tema ja Vera pidid siin elama ju ainult ajutiselt ja siis ostma endale oma korteri. Ent hinnad olid kerkinud, kuni asi muutus võimatuks.

      Kristoffer liigutas nööpnõela, et tänane teekond ära märkida, ning pani tähelepanekud märkmikku kirja. Ta pildistas Hampetorpist leitud juukseklambrit ja pani selle siis jopetaskusse tagasi. Ta kavatses küsida nii Facebooki grupi kui ka Vera ema käest, kas ta mäletab, et Veral oli tüdrukuteõhtul niisugune klamber juustes. Seejärel läks ta mõte perekonnaalbumile ning ta otsis välja kõige viimase, kus olid pildid aastast 2013. Pärast Vera surma oli ta pildistamise lõpetanud. Ja siis, peaaegu otsekohe, ta leidiski. Vera päikesest pleekinud juuksed olid külje pealt lahku kammitud ja tukka hoidis täpselt samasugune klamber. Sellel fotol kandis Vera ka sama kaelaehet, mida kadumise ajal – tilgakujulist kuldraamistuses mäekristalli. Pilt oli tehtud kolmapäeval enne tema kadumist. Klamber oli esimene jälg, mille Kristoffer oli järve äärest leidnud. Niipea kui homme valgeks läheb, võtab ta labida ja kaevab edasi. Ta pani pildi Facebooki gruppi üles, et välja uurida, kas keegi mäletab, et Veral see viimasel õhtul peas oli. Siis helistas ta Börjele.

      „Sihukesi klambreid on kindlasti palju,” ütles alati ettevaatlik vana komissar.

      „Või siis on see läbimurre.”

      „Sellest ei piisa, et uurimist uuesti avada, ja sa tead seda, Kristoffer,” sõnas Börje nukralt.

      Kristoffer kõhkles. „Kuidas su naisega on?” Leiust rääkimise asemel oleks ta pidanud muidugi esimese asjana seda küsima. Börje abikaasal oli napilt viis aastat tagasi diagnoositud Alzheimeri tõbi. See oli olnud kõige masendavam asi, enne kui ta hooldekodusse koha sai. Börje polnud ööde viisi magada saanud, kui naine ringi kondas, mööblit nihutas, omapäi jalutama läks ega osanud enam koju tulla. Kristoffer oli Vera kadumise juhtumi mitteametlikult üle võtnud, ehkki oli sugulane ja see polnud tema ametikohustus. Mismoodi nendevaheline tööjaotus välja oli näinud, sellest polnud nad tagantjärele kunagi teineteisega rääkinud.

      „Mitte kuigi hästi. Alice’i on üha raskem toita. Ta pressib suu kokku ja paneb silmad kinni. Kavatsesin ta homme korraks koju tuua. Albert tuleb koos oma uue tüdruku Denise’iga siia. Tead küll, see, kes Hedda maja päris. Aga täna õhtul istun ma vist üksi.”

      Kristoffer noogutas endamisi. Ta oli Denise’iga täna hommikul kokku juhtunud. Tore, et Albert on uue armastuse leidnud. Tema naine oli kolm aastat tagasi insuldi tõttu traagiliselt siitilmast lahkunud, liiga noorelt. „Oled sa kindel, et tahad üksinda istuda? Muidu võiksime ju välja minna ja ühe õlle võtta.”

      „Ei, suurel reedel mitte. Nii ei kõlba.”

      Kristoffer kavatses küsida, miks mitte, aga jättis asja sinnapaika. Nad lõpetasid kõne, Kristoffer võttis riidest lahti ja pidi just vanni minema, kui mobiil helises. Ta oli selle magamistuppa püksitaskusse jätnud.

      „Bark.” Ta kuulis ise, kui vihaselt ta hääl kõlab.

      „Tere, Kristoffer, Ingrid siin.”

      Kristoffer oigas tasakesi. „Rõõmsaid lihavõttepühi. Või mida öeldakse?” Ingrid oli temast natuke vanem, viiekümne viie ringis, kui ta õigesti mäletas, ja tsiviiltöötaja. Leidus kolleege, kes tsiviiltöötajate peale porisesid. Nood polnud õiged politseinikud, vaid teistsuguse taustaga, nagu käitumisteadlased, majandusinimesed või IT-tehnikud nagu Ingrid. Kuid Kristoffer arvas, et Ingrid teeb suurepärast tööd, kuigi on mõnikord üleliia agar ja põikpäine ning on politsei juhtkonnale nii mõnegi ebameeldiva tõe välja öelnud. Tema hoolitsus ei tundnud ilmselt isegi vabal ajal mingeid piire. Kristoffer kartis kõige hullemat, et Ingrid kavatseb toidupotiga tema juurde tulla, et teda tema üksinduses lohutada. Kui Ingrid viimati siin käis, oli ta elamisele tiiru peale teinud ning koostanud nimekirja tegemist vajavatest töödest, öelnud, et Kristoffer peab aknad ära pesema ja tegema puhtaks köögi õhupuhasti filtri. Kristofferil polnud pähegi tulnud, et õhupuhastil filter on, enne kui see rasvast tilkuma hakkas, ja isegi siis polnud ta seda oluliseks pidanud.

      „Kas tahad homme meile lihavõttepühade õhtusöögile tulla? Meile tulevad Ölandilt mõned külalised ja minu meelest passiks see küll.”

      „Aitäh, aga mul on tegemist.” Hädavale.

      „Ah nii, mis sa siis täna õhtul teed?”

      „See on salastatud teave.” Kristoffer muigas endamisi kibedalt.

      „Kristoffer, ära istu kodus. See ei tee sulle head.”

      Nüüd pidi tänitamisest aitama. „Võib-olla pole sinu asi seda otsustada,” ütles Kristoffer järsult. Too naine käis oma pealetükkivusega praegu niimoodi närvidele, et Kristoffer tahtis tema peale karjuda. See oli hell punkt.

      „Ma tulen täna õhtul ja toon sulle natuke lõhet. Lähen Sköllerstasse õe juurde ja tee viib nagunii sinu juurest mööda.”

      „Tänan lahkuse eest, aga mind ei ole kodus, ja homme, niipea kui valgeks läheb, lähen Hjälmareni äärde.” Kristoffer oli vannituppa tagasi läinud ja vannimantli õlgadele võtnud, et ennast kõne ajal mitte alasti tunda.

      „Oled kindel, et ei taha natukest Janssoni kiusatust[1.]?”

      „Surmkindel.”

      Ingridi kaastundest pääsemiseks oli Kristoffer kohe pärast vanniskäiku kodunt jalga lasknud ja bussiga linna sõitnud, et Frimurarlogenis – mida rahvasuu Frimiseks kutsus – natuke süüa. Hoone kuulus 19. sajandi lõpust saadik vabamüürlaste ordule ning asus Örebro keskuses Blekholmenil keset Svartå jõge. Lisaks vabamüürlaste koosolekuruumidele oli seal tantsurestoran, peokorrus ja suviti välikohvik.

      Bussisõiduks kulus kaksteist minutit. Vihm oli lakanud ja linnale laskus leebe valgus. Kristoffer tuli lossi juures bussist maha ning jäi seisma, tahtmata ennast liigutada. Üle Svartå viival sillal seisis kulunud ülikonnas mees ja mängis nii ilusasti kornetit, et Kristoffer oli täiesti lummatud. Kindlasti on mees oma kodumaal hinnatud muusik, maailmaklassi professionaal, kuid ei suuda sellega ennast ja oma peret üleval pidada. Kaunid tundelised helid muutsid Kristofferi rõõmsaks ja tõid samal ajal pisara silma ning just sel hetkel suutis ta näha end ümbritsevat toredust. Roosakalt, lillakalt ja kuldselt hõõguv õhtupäike peegeldus Svartål, mis mõlemal pool rustikaalset lossi läbi linnasüdame lookles.

      Lossist tagapool paistis Strömparterreni[2.] kollane hoone ja peagi avatakse varjulises aias suvekohvik. Tema ees oli Vana teater, mis meenutas mitmekihilist sidrunitorti, ning eemal tornide, tornikeste ja kaarjate akendega Borgen. Hoone oli rohkem muinasjutulossi moodi kui loss ise. Kunagi oli seal olnud pank, siis ajalehe peatoimetus ja praegu hotell. Örebro on tema linn ja, tont võtaks, nii ilus!Kristoffer seisis hingetuna paigal ja kuulas, kuni muusika vaibus. Seejärel läks ta mehe juurde, pistis talle viiesajakroonise pihku ja tänas imelise muusikaelamuse eest. Mõistlik piletihind suurepärase esinemise eest. Muusika suudab sõnade tagant otse hinge jõuda ning Kristofferi süda oli üle tüki aja kergem. Võibolla sellepärast see käsitamatu hiljem juhtuski. Kristoffer polnud üldsegi ette valmistatud kohtumiseks, mis teda samal õhtul pisut hiljem ees ootas.

      Tänavalaternad peegeldusid tumedas vees, kui ta üle kõikuva puitsilla Frimurarlogeni poole

Скачать книгу