Tütar kadunud. Anna Jansson
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Tütar kadunud - Anna Jansson страница 6
Saal oli peaaegu täis, ehkki oli suur reede ja kell polnud veel seitsegi. Kas telekava peletas inimesed kodunt välja? Kristoffer laskis silmadel üle menüü käia, tal oli raske otsustada, viimaks valis ta klassikalise böfi ja Easy Rideri, alkoholivaba õlle, millest oli saanud tema lemmik.
Ta märkas naist alles magustoidu ajal ega suutnud siis temalt pilku pöörata. Kaheses lauas istus kena tumedapäine naine. Kas ta ootab kedagi? Ei, laud oli kaetud vaid ühele. Tegelikult ei olnud see naine rabavalt kaunis, temas oli mingi ilu, mida peab märkama. Juuksed olid lühikesed, tumepruunid ja lokkis. Silmad suured, pruunid ja poolkuukujulised ning suu soojalt ja peibutavalt punast värvi. Kui ta peale huulepulga muud jumestust ka kasutas, siis oli see väga tagasihoidlik. Naisel oli seljas must kleit. Mustad kõrge kontsaga kingad, millega naine oskas nii sundimatult kõndida. Kristoffer pani seda tähele, kui naine tualettruumis käis. Tagasiteel heitis naine talle huvitatud pilgu ning tema naeratas naisele. Naine naeratas põgusalt vastu ja pööras silmad ära. Tema naeratus oli imeline. See võis johtuda muusikast, mis Kristofferi südame soojaks oli teinud, aga mitte ainuüksi sellest. Palju, väga palju aega oli möödas sellest, kui ta mõnda naist ahvatlevaks pidas. Küllap oli siin tegemist Maslow´ ja tema kuulsa vajaduste püramiidiga. Sellel, kes põrgudeemonitega maadleb, pole kellegi ahvatlevaks pidamine just esmatähtsate asjade seas.
Nüüd vaatas naine teda jälle otsekui kogemata oma sõbralike pruunide silmadega ja Kristoffer läks üle kere kuumaks. Kas ta julgeks naise oma lauda kutsuda, et koos tass kohvi juua? Ka naine oli magustoiduni jõudnud. Kristofferil hakkas peaaegu pea ringi käima, tundes, kui väga ta seda tahaks. Kui ta küsiks, mis oleks siis kõige hullem, mis juhtuda võib? Et naine keeldub. Et ta peab teda pealetükkivaks. Ta ei pruugi ju teada, missugused on naise kogemused meestega, kes tahavad midagi pakkuda.
Kristoffer oli parasjagu julguse kokku võtnud ja valmistus püsti tõusma, kui mobiil helises. Number oli võõras, ent ta võttis vastu ja kuulis kähedat purjus naisehäält, mis kuulus Ella sõbranna Peggyle.
„Ära nüüd kurjaks saa, Bark. Jutt on sinu naisest, sinu eksist, noh. Ta ei vasta, kui temaga rääkida. Ta on otsad ära andnud.”
Kristoffer tõmbus üleni külmaks. „Kas ta hingab? Kas pulss on?”
„Ma ei tea. Ta paistab surnud olevat.”
Kristoffer astus oma ametiülesannetesse, rääkis rahulikult ja selgelt. „Kas sa kiirabisse helistasid?”
„Kurat, see ei tulnud mulle pähegi.”
Hirm hakkas vihaks muutuma, ent Kristoffer valitses ennast. „Hästi, ma helistan. Kus Ella on? Oskad sa kunstlikku hingamist teha? Südamemassaaži. Sa pead katsuma teda elus hoida. On keegi veel seal? Kutsu abi.”
„Tema kutt Bengan on siin, aga ta on liiga täis, et midagi ära jagada. Ella on Stadsparkenis põõsas. Suure lava juures.”
1 Rootsi rahvusroog, kartulivorm vürtsikilu- või anšoovisefileega. [ ↵ ]
2 Restoran Örebros. [ ↵ ]
4
ÕNNEKS OLI TAL sularaha. Kristoffer pani viiesajalise lauale ja lahkus restoranist mantlit võtmata. Ta oli kaotanud järje, kui palju kordi oli ta viimastel aastatel niisuguseid väljakutseid saanud. Ta tormas Frimurarlogenist välja, jooksis üle puitsilla õõtsuvate plankude ning edasi lossist mööda piki Svartå kallast, üle tänava, Harryse restoranist mööda Stadsparkeni poole ja oli enne kiirabi kohal.
Kolm segaduses inimest olid Ella kohal kummargil. Kristoffer lükkas nad kõrvale. Nad haisesid pohmeluse ja kolkunud sigaretisuitsu järele. Kaugemal asuva laterna ähmases valguses nägi Kristoffer, et Ella silmad on kinni ja huuled kahvatud. Ta kontrollis pulssi ja hingamist. Ent ei suutnud tuvastada ainsatki elumärki. Ta pistis nimetissõrme Ellale suhu ja koukis oksejäägid välja. Kristoffer tegi südame kõvaks ja puhus naisele õhku kopsudesse, kuni tolle rinnakorv kerkis. Üks kord, kaks korda, siis kolmkümmend vajutust südamemassaaži.
Järgmise puhumise ajal hakkas Ella köhima ja öökima. Oksendas Kristofferi valge särgi täis. Too ei teinud väljagi. Keeras naise küljeli. Eemalt kostis kiirabi sireen. Hääl tuli üha lähemale. Valgus pimestas Kristofferi silmi, ta tõstis käe üles, näitamaks, et nad on õigesse kohta jõudnud, ning käskis kogunenud inimestel ruumi teha, et kiirabipersonal ligi pääseks.
Kristoffer silitas Ella sassis juukseid. Ella, ära tee niimoodi, ära tee seda iseendale!
Oli suur kergendus, kui asi üle võeti. Kristoffer seletas, et on naise endine mees ja lähim sugulane, ning jättis oma kontaktandmed, nagu iga kord siis, kui Ella oli ennast maani täis kaaninud ja teadvuse kaotanud. Ent ta ei läinud kiirabiga haiglasse kaasa. Ella on nüüd heades kätes ning tema peab Frimisest oma mantli ära tooma. Mida muud ta teha saab? Ella on ju Vera ema.
Tagasi minnes andis viha sammudele hoogu. Ent ta polnud tige mitte Ella, vaid tolle šarlatanist arsti peale, kes andis naisele rahusteid ja morfiinipõhiseid valuvaigisteid, küsimata, missuguse vedelikuga naine seda sodi neelata kavatseb. Sellest ajast saadik, kui Ella tolle arstiga ühendust sai, polnud asi enam ainult purjutamises. Ella keeldus tolle mehe nime ütlemast, ent Kristoffer oli kindlalt otsustanud selle välja uurida. Sellel, kes kirjutab välja narkootilisi ravimeid, peab olema plaan, kuidas nende kasutamine lõpetada. Ängistuse asendamine eluohtliku sõltuvusega pole kellegi hea ravi, eriti siis, kui selle eest mustalt tasu võetakse ja raha oma taskusse pistetakse, nagu see arst kuulujuttude kohaselt teeb.
Alles siis, kui Frimise uksehoidja ta kinni pidas, adus Kristoffer, missugune ta välja näeb. Särk oksega koos, heledate pükste põlved rohuplekke täis. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, ilmus Kristofferi alanduse hetkel välja tema, too kaunis naine, keda Kristoffer oli õhtu jooksul enne tähele pannud. Naine tuli fuajeesse, et leti äärest oma mantel võtta, ning vahtis kohkunult Kristofferi. „Tere, kuidas on?” küsis naine ettevaatlikult.
Kristoffer noogutas napilt. Restoranist kostis lainetena hääli ja naeru, Kristofferi silmade ees hõljus must udu, see tuli ja kadus mõne sekundi jooksul. Teda täitis jube tunne, et ta pole oma kehas.
Naine seisis nagu naelutatult paigal ja lihtsalt seedis toimuvat, suu pooleldi lahti, justkui kavatseks midagi öelda, ent ei leia oma jahmatuse väljendamiseks piisavalt sõnu.
Kristoffer pöördus uksehoidja poole. „Ma pole öelnud, et tahan sisse saada. Tahan ainult oma mantlit,” pomises ta vaikselt ja vehkis numbrilapakaga.
Uksehoidja paistis kõhklevat. „Ma olen sind enne näinud. Sa oled politseinik, eks?”
Kristoffer tundis, kuidas selleks ajaks juba ohjeldamatu raev punase jutina läbi teadvuse sööstab ning pühib teelt igasuguse enesevalitsuse. Ta tõstis uksehoidja vastu seina oma näo kõrgusele ja hingas talle näkku. „Ma olen kaine.” Laskis siis mehe lahti ja läks oma mantlit võtma.
„Mis juhtus?” küsis tumedapäine naine, kui Kristoffer lahkudes temast möödus.
Kristoffer ei vastanud. Ei saanud sõnagi suust. Põsed hõõgusid häbist. Ent ta ei jaksanud kellegi kaastunnet taluda. Ta tahtis minema minna ja lahkus ringi keeramata. Mõte halvatud ja kere kange. Kuna ta haises, ei tahtnud ta bussiga koju sõita, vaid otsustas jala Tybblesse minna.