vahele.
„Aga kes ütles, et õnn peab kergelt kätte tulema,” pareeris Sirje sõbranna rünnaku.
„Aga Arvi jaoks näis muresid liiga palju olevat.”
„Pigem alkoholi oli liiga palju,” ohkas Sirts südamest.
„Vaata siis ette, et uus kallim samuti jalga ei lase.”
„Uus kallim?!” teeskles Kertu üllatust, ent tema repliiki ei pandud tähelegi.
Lähevad jälle nagu kass ja koer karvupidi kokku, ahastas Kertu mõttes ning käratas eneselegi ootamatult:
„Kas te jätate ometi ükskord selle lõputu nääklemise!”
Seekord võeti teda kuulda. Ent see-eest pöördusid vist kõigi külastajate silmad purjakil naisi uudistama ning neid nägupidi hästi tundev müüja kergitas üllatunult oma kitkutud kulme.
„Ma ju ütlesin teile, et mul on probleem,” jätkas Kertu.
„Mainisid jah,” noogutas Teele nõusolevalt pead ning jätkas Sirje kallal nokkimist. Siis aga vaatas Kertule otsa ning nähvas: „Ära karju! Sinu pärast ei anta meile enam veinigi.”
„Seda sulle veel vaja,” tusatses Sirje. „Minu arust oleme juba niigi üle normi trimbanud.”
Pilt, kuidas tema kaks parimat sõbrannat taas mõttetult raksu lähevad, oli sedavõrd masendav, et Kertul tekkis soov otsekohe siit jalga lasta. Ta haaras oma õlakoti ja tõusis.
„Kuhu nüüd?” imestasid vaidlejad üheaegselt nii süütute nägudega, nagu midagi poleks juhtunud.
„Ära siit!” turtsatas Kertu südamest.
„Miks? Mis juhtus?”
„Ennist ütlesin, et mul on probleem. Teid see aga ei koti. Eks ma siis lähen otsin kedagi, kes mu mure vähemalt ära kuulaks.”
Alles niivõrd resoluutne käitumine vaigistas vaidlejaid ja nad tirisid tõepoolest lahkuda kavatsenud Kertu poolvägisi lauda tagasi.
„Anna andeks!” palus Teele süüdlasliku näoga. „Peaksid meid ju teadma – kui ühe tilga asemel kaks võtame, sõidab katus pealt ...”
Ja Sirje noogutas mõistvalt kaasa. „Räägi! Nüüd me kuulame.”
Kertu kogus end viivu ning tegi siis Jürgeni eluviisi ja truudusetuse avalikuks. Naised tahtsid mitmel korral midagi vahele öelda, ent Kertu ei lasknud end eksitada.
„Nii, oleks nagu kõik,” ohkas ta kergendatult, kui kogu see masendav ja alandav lugu oli hinge pealt ära räägitud.
„Jube!” venitas Teele tühja klaasi tõstes. „Säärase ülestunnistuse peale teeks küll erandi ning telliks korra veel.”
Kaaslased vaikisid muiates.
„Vaikimine on nõusolek,” teatas Teele. „Lähen moosin Maiet, ehk annab veel.”
„Hakkama said!” lausus Sirje tunnustavalt, kui punapea soovituga naasis. Oli ju Baari-Maie teada-tuntud nii oma kauni välimuse kui ka karmi iseloomu poolest.
„Poleks iialgi uskunud, et Jürgen sääraseks seaks osutub!” teatas Teele otsekoheselt.
„Jah, siiani sa oma viimase aja eraelust midagi ei rääkinud ja meile jäi mulje, et teiega on kõik korras,” lisas Sirje. „Mida sa nüüd teha kavatsed?”
Kertu kehitas nõutult õlgu.
„Mis siin veel küsida,” ägestus Teele. „Lähme kolmekesi ja peksame tolle lontruse sinu korterist minema! Mingu otsigu endale uus ulualune.”
„Nii äkki ikka ei saa,” rahustas Kertu temperamentset sõbrannat. „Mõtlesin, et kehtestan talle katseaja. Magamistuppa tal sellal asja pole ja kui ta üks kord veel alles vastu hommikut koju saabub ja võõraste naiste parfüüme levitab, siis teen lõpu. Ja kui vaja, kutsun teid appi. Mis te arvate, kas sobib?”
„Minu arvates õiglane otsus,” kiitis Sirje plaani heaks. „Vähemalt ühe võimaluse peab mees siiski saama.”
„Nõus, aga see olgu siis tõesti viimane!” soostus nende tingimustega ka Teele ning pöördus seejärel Sirje poole:
„Anna andeks, aga millised elukombed sinu Hendrikul on? Ausalt öeldes olin ma äärmiselt üllatunud, kui tollest tegelasest kuulsin.”
„Mina ka,” nentis Kertu.
„Teate, kardan, et Hendrikul on sama viga küljes. Esialgu suudab ta seda minu eest varjata, kuid nüüdsama kuuldud Kertu lugu manitseb mindki ettevaatusele. Pealegi on mul kodus teismelised piigad. Ei, tüdrukud, minu rong on läinud ...”
„Kupatad ta siis minema?” uuris Teele.
„Vägivaldselt muidugi mitte, kuid teen asja selgeks, ja kui mees ise natukenegi kahtleb, siis on targem kohe alguses see ära lõpetada. Kertu rolli sattuda ma igatahes ei taha.”
2
Kui Kertu kergelt vindise peaga koju jõudis, oli ta küll trotsi ja vimma täis, ent teadis, et sõjakas seisund läheb peagi üle ja siis tuleb edasi elada. Aga kuidas? Sellest polnud tal aimugi.
Õnneks pole me ametlikus abielus, mõtles Kertu, ning tulevikus kummitav abielulahutus jääb ära, aga meie kooselu on minu jaoks igavesti rikutud. Mida teha? Ja kes ma ülepea olen? Vähemalt kahe mehe poolt petetud naine – vaat, kes ma olen! Ja Jürgeni lubadusi ma enam ei usu, elu seeski mitte! Lubagu mida iganes. Eks vaatame, kuidas ta seekord oma lootusetust olukorrast välja vingerdab, kui tal enda õigustamiseks jultumust veel jätkub.
Ent õigust jäi mehel veel ülegi: kangemate lõhnade varjamiseks end lõhnaveega üle valanud Jürgen asus kohe rünnakule:
„Kus sa nii kaua olid? Ja mis sa minust parem oled – samuti lõhnad juures!”
„Mina meeste järele ei haise ja kondoome kaasas ei kanna,” nähvas Kertu vastu. „Soovitan sul meelde jätta: üksainus säärane naisteralli veel ja sa oled siit minu korterist päevapealt kadunud!”
„Aga kui ma ei lähe?”
„Siis sind sunnitakse. Vahendeid selleks igatahes leidub. Ja kodused voodirõõmud unusta ära, sest edaspidi magad sa kõrvaltoa kušetil.”
„Mis mõtet siis meie kooselul on?” manas Jürgen endale ette süütu tallekese näo.
„Selles asjas jagan sinu arvamust,” nentis Kertu irooniliselt. „Nüüd aga võta oma kodinad – soovin otsekohe puhkama heita.”
Jürgen õnnistas teda mürgise pilguga, kuid kuuletus. Enne väljumist ei suutnud ta siiski ütlemata jätta: „Seda sa veel kahetsed!”
„Mina olen oma kahetsemised juba üle elanud, sinu omad seisavad veel ees,” teatas Kertu ning sulges mehe järel ukse. Enne uinumist nuttis peatäie, ent lõpetas siis padja
