oli mõnel päeval peaaegu normaalne, teinekord piisas aga vaid mõnest valesti lausutud sõnast ning suhtlemine pingestus.
Peagi hoomas Kertu, et Jürgen hoiab tal kogu aeg salamahti silma peal. Samuti oli mees üritanud nii mõnelgi helgemal hetkel nende suhteid taastada, ent seni polnud see õnnestunud.
Paar sellist katset veel ja ma ei suuda teda enam tagasi tõrjuda, ahastas Kertu, kui mees viimati lausa poolvägisi magamistuppa trügis.
„Sul on õllelõhnad juures,” tõukas ta Jürgeni elutuppa tagasi. Seekord mees siiski taandus. Küllap ta valmistub järgmiseks rünnakuks.
Ent mida Jürgen tegelikult taotles, jäi teadmata, sest enne saabus reede, mis kujunes mehe jaoks saatuslikuks. Stardipauguks oli sekretärineiu sünnipäev ning finišilint ootas Jürgenit armukese voodis.
Jürgen jõudis taas koju alles vastu hommikut. Ilmselt lootis ta järjekordsele leppimisele. Koduuksel kolme fuuriat nähes mehe julgus aga haihtus. Kust võis vaene vennike teada, et Kertu oli Sirje ja Teelega juba varem sellise stsenaariumi suhtes kokku leppinud. Nii kui Kertu nägi, et elukaaslane on jälle jooma peale jäänud, kutsus ta sõbrannad endale toeks. Nüüd nad siis võtsidki Jürgeni kambaga vastu ja kupatasid ta tagasi.
„Saa enne kaineks!” käratas Teele, kes teda ka kainena ei sallinud. „Alles siis võid oma asjade järele tulla.”
„Sina siin ei käsuta!” karjus mees vastu. „Ja Kertu mind tänavale ei aja.”
„Ajan küll,” teatas elukaaslane Jürgeni jaoks enneolematu enesekindlusega. „Sind on korduvalt hoiatatud. Järelikult teadsid, et see oli sinu viimane võimalus, mille sa nüüd ise maha mängisid. Anna võtmed siia ja helista ette, kui oma kodinatele järele tuled. Aga hästi varakult, et me mitmekesi kodus oleksime.”
Ikka veel tugevasti purjus mees läks kuraasi täis, võttis taskust võtmed, virutas need koridoripõrandale ja vaarus minema.
„Oodake vaid, küll ma teiega arved õiendan!” röögatas ta lifti ukse vahelt ning sõitis alla.
Sõbrannad heitsid nüüd rahumeeli Kertu juures puhkama, sest karta oli, et hiljemalt lõuna paiku üritab Jürgen uuesti.
Nii oligi: veidi enne keskpäeva andis elukaaslane uksekella ja palus viisakalt luba korraks tuppa tulla. Kertu vaatas küsivalt kaaslastele otsa. Mõlemad noogutasid – selleks nad siia jäänud ju olidki.
Arvates, et Kertu on üksi kodus, muutus kõhkleva näoga sisenenud mees otsekohe agressiivseks.
„Sinu sabarakud on juba jalga lasknud,” irvitas Jürgen ilmse rahuloluga. „Luba mind viimaks kööki – mu kere on hirmus hele.” Ja hakkas ilma nõusolekut saamata esikus jalanõusid jalast võtma.
„Oota nüüd väheke, kuhu sa kiirustad!” võttis Kertu mehel hoogu maha. „Sulle sai täna ju selge sõnaga öeldud, et siia kööki sul enam asja pole! Ja ka esikust tee minekut, niikuinii pean selle haisu pärast tube tuulutama.”
„Kurat võtaks! Siis tulen vägisi. Kas ma polegi mees või?”
„Õige mees igatahes mitte. Pigem lakkekrants ja seelikukütt,” nentis märkamatult toauksele ilmunud Teele resoluutselt.
„Jah, hakka astuma!” lisas Sirje sõjakalt. „Alkohol sisaldab nii palju kaloreid, et näljasurm sind niipea ei ähvarda.”
„Ah et varitsesite, reod!” röögatas mees. „Seda ma nii ei jäta!” ja virutas ukse tagantkätt säärase pauguga kinni, et trepikoja lähimad naabrid sellest samuti osa said.
Algul naised naersid Jürgeni ehmatuse peale südamest, ent siis tundis Kertu üha süvenevat hirmu. Seda enam, et Sirjegi muutus tõsiseks ning lausus:
„Mul on tunne, et see mees võib sind ahistama hakata, koguni metsikuks minna. Vähemalt esialgu pead tema suhtes väga ettevaatlik olema.”
„Arvan sama,” lisas Teele, „aga ohtlikuks muutub ta alles siis, kui on oma asjad sinu juurest ära viinud.”
„Aga sina võta vabalt,” rahustas Sirje Kertut. „Kui sul siin väga ärevaks läheb, elad mõnda aega minu juures.”
„Teil on hea mind lohutada, aga meil igaühel on oma elu, millega peab ise toime tulema,” ohkas Kertu. „Seepärast hakake astuma, niigi olete siin ilmatuma aja ära raisanud.”
Nende sõnade peale sai Sirje pahaseks. „See pole raisatud aeg, kui me saime paljudest asjadest rahulikult rääkida, sealjuures ka sind aidata. Selleks me sõbrannad ju olemegi!”
„Jutt jumala õige, aga jalga laseme praegu küll,” lisas Teele. „Aga nii kui jamaks läheb, helista meile!”
„Kui olukord hoopis jamaks läheb, teatame, kuhu vaja,” jätkas kõiges alati põhjalik Sirje. Vaatas siis suurte silmadega sõbrannale otsa. „Muide, mida Rain sinu probleemidest arvab?”
Kertu raputas eitavalt pead. „Rain ei tea Jürgeni tempudest midagi – olen teda säästnud.”
„Isver, ja meie kaks olime sinu venna sootuks unustanud!” hüüatas meeleheitlikult midagi otsiv Teele. „Ta on sul selline kompu, et varem või hiljem ma võtan ta ära.”
„Jäta loba!” pahandas Sirje. „Aga sina, Kertu, oled ikka saamatu küll: selline vend, kes sind nii hoiab, ja ei tea mitte mõhkugi! Anna andeks, aga minu mõistus seda ei võta.”
„Ma ei taha lähedasi oma muredega koormata. Ausalt öeldes isegi piinlik on – ise juba keskeas, aga ei saa oma eluga hakkama. Ju mul on siis niisugune nadi iseloom.”
„Iseloom on alati see kõikse hullem loom!” käratas Teele, kes ikka veel mööda tuba ringi tuulas.
Seepeale pahvatasid naised naerma ning suuremast pingest vabanenud Kertu küsis:
„Teele, mis sul jälle kadunud on?”
„Ei mäleta, kuhu ma oma käekoti torganud olen.”
„Küllap see kusagil nähtaval on,” arvas Sirje.
„Ei, seekord on asi tõsine.”
„Arvad, et Jürgen krabas selle kaasa?” läks Kertu näost kahvatuks, kuid siis Sirje hüüatas:
„Näe, selle riidelasu all, mida sa kušetile oled kokku loopinud,” itsitas Sirje. „Teate, täna meile nendest tõsistest asjadest tõepoolest aitab. On aeg laiali minna.”
Seda nad viimaste soovituste saatel ka tegid.
„Kui see pätt peaks tagasi ilmuma, anna ainult teada,” ütles Teele.
Sirje lisas: „Ja vennaga võta ühendust. Lubad?”
Kertu noogutas, saatis külalised liftini ja kiirustas tagasi. Pani välisukse kohe lukku ning vajus köögis taburetile.
Jumala õnn, et mul Sirje ja Teele olemas on! Muidu oleksin jumala üksi. Aga tüdrukutel on õigus: pean oma muresid lähedastega jagama. Muidu eksin veel ja veel ning lõpuks kibestun pöördumatult … Juba täna võtan end kokku ja räägin Rainile
