küll,” soostus Rain. „Sestap pead väga arukalt käituma ja sulle edastatud infot võid vaid kitsas pereringis jagada.”
„Tegelikult peale Teele ja Sirje ei teagi keegi midagi.”
„Palju nemad teavad?”
„Sisuliselt vaid unenägudest ja nägemustest. Samuti hiljutisest liiklusõnnetusest, kust ma puhtalt välja tulin.”
„Mida nad sellest arvavad?”
„Mõlemad seletavad vähemalt seda juhtumit intuitsiooniga.”
„Jäta nad selle arvamuse juurde, aga Piksekivist pole neil küll vaja midagi teada.”
„Arvan sama, sest nähtus on veel keerulisemaks läinud.”
„Tubli! Räägime nüüd praktilisematest asjadest. Mida sa ette võtta kavatsed ja kas sul on mingi plaan olemas?”
„Ei,” ohkas Kertu. „Jürgen on oma sigadustega minult kogu hingejõu röövinud ning ma pole viimaste päevade sündmusi lahti mõtestada jõudnud. Loodan sinu peale, et koos ikka mingi lahenduse leiame.”
„Kena kuulda, et õekene mind nii usaldab! Küllap leiame.”
Kertu noogutas.
„Mida see Jürgen siis kokku keeras?”
Juba kolme minuti pärast oli Rainil pilt selge. „Aitab! Mulle piisab,” katkestas ta Kertu jutu. „Oletan, et tahad temast vabaneda?”
„Minu kategooriline nõudmine on, et ta viiks oma viimased asjad siit kohe ära ja et ma tema varju ka siin enam ei näeks!”
„Õige! Mulle see meeldib. Kas sinu arvates võib temaga veel sekeldusi ette tulla?”
„Kardan küll ning Sirje ja Teele on sama meelt.”
„Selge. Kutsu ta kohe siia!”
„Nüüd kohe?” ehmus Kertu.
„Millal siis veel,” muigas Rain pahaendeliselt. „Olen niikaua siin ning meil on vaja üks mehejutt maha pidada. See tegelane võib tõesti vägivaldseks muutuda.” Ja ta lükkas mobiili mööda lauda õe ette.
„Mida ma talle ütlen?”
„Et teil on vaja rääkida, ja otsekohe!”
„Ja muud ei midagi?”
„Ei. Rõhuta ainult, et otsekohe.”
„Noh, tuleb?” küsis Rain, kui Kertu kõne lõpetas.
„Lubas hiljemalt tunni aja pärast siin olla.”
„Kena! Asjad hakkavad tasapisi arenema. Mida sa vahepeal mulle kõhusoppi leiad?”
Jürgen astus tuppa enesekindlal sammul. Ilmselt arvas ta, et Kertu otsis juba lepitust. Ent kui ta sealsamas elukaaslase venda nägi, venis mehe nägu pikaks.
Rain kasutas ootamatuse momendi ära ja alustas sedamaid rünnakut. „Mis, ei oodanud või? Kuna oleme varem paarkolm korda kohtunud, siis asugem kohe asja juurde. Tulid sa autoga?”
Kimbatusse sattunud Jürgen põrnitses talle mõistmatult otsa ning noogutas sõnatult.
„Kena! Siis korja kähku oma siinne varanatuke kokku, vii autosse ja kebi Kertu juurest kus kurat! Nii et su jäljed haihtuksid siit nagu märja kassi käpajäljed kuumalt plekkkatuselt!”
Kertu turtsatas tahtmatult. Vend aga jätkas: „Ning vaata ette, et sa siia midagi maha ei unusta! Kui unustad, oled sellest ilma, sest siit uksest sa enam sisse tulla ei tohi! Selge?”
„Sul pole õigust,” suutis mees viimaks suu lahti teha.
„Kui sinul oli siin õigus ringi laaberdada ja hoorata, siis mina tunnen praegu rõõmu, et mu õde säärasest jätisest lõpuks ometi vabaneda tahab. Kertu, aita tal kodinad kokku korjata! Ja hoia pilk peal, et see tüüp sinu asju kaasa ei võta.”
„Kertu, ütle vähemalt sina midagi!”
„Rain ütles kõik juba ära. Mul pole midagi lisada.”
„Aga mul pole momendil neid kuhugi viia,” ahastas vist alles nüüd oma olukorda taipav mees lootusetult.
„Sinusugusel tegelasel on alati soe pesake kusagil varuks olemas. Ja soovitan sul tööga jalamaid peale hakata, muidu mu kannatus katkeb ...”
„Seda te veel kahetsete!” pigistas Jürgen läbi hammaste ja tormas magamistuppa. Kertu läks talle järele, korjas riidekapist mehe pesu kokku ning ladus voodile. Rain seisis veidi eemal ja seiras tähelepanelikult teiste tegevust.
Ei kulunud kümmet minutitki, kui eluvenna kasin kraam oli kokku korjatud. Ega tal siin peale riiete, jalanõude, arvuti ning vähese pudi-padi midagi muud polnudki. Kõik see toimus täielikus vaikuses.
„Kas vajad abi?” tegi Rain esimesena suu lahti.
„Mitte mingil juhul,” läks Jürgen samuti kangust täis. „Käin kaks korda.”
„Nagu ise arvad.”
Kertu kiikas ülevalt, kuidas Jürgen auto käivitas ja majaesiselt parkimisplatsilt ära sõitis. „Läks,” sosistas ta ning silmanurka ilmus miskipärast suur pisar, seejärel teine.
„Nonoh, ära nüüd tönnima küll hakka.” Suur vend sattus hetkeks segadusse, sest naiste pisarad polnud talle kunagi hästi mõjunud. Seejärel astus ta lähemale ning embas oma õblukest õde. „Jumal tänatud – viimaks ometi said tast lahti!”
„Tean isegi,” nuuksatas naine, „ent ikkagi kolm ja pool aastat koos elatud. Isegi temast on kahju, veel rohkem iseendast – raisatud aeg ...”
„Katsu üle saada. Ka minu esimeseks elukaaslaseks oli vale naine.”
„Aga Jürgen oli mul juba teine prohmakas.”
„Kolm on kohtu seadus,” muigas vend. „Ja minu arvates peaksid nüüd kõigepealt Kabjalohus ära käima.”
„Arvad?”
„Märgid ju näitavad, et need saladuslikud jõud kutsuvad sind sinna.”
„Näib nii,” ohkas Kertu, „aga ma ei julge korterit tühjaks jätta. Eriti nüüd. Mul on sihuke aimus, et Jürgen sepitseb midagi. Ta võib väga alatu olla.”
„Arvan samuti, et ega Jürgen seda asja niisama ei jäta. Seepärast teen ettepaneku: elaksin oma perega vahelduseks mõnda aega sinu korteris. Aeg-ajalt käib keegi isa-ema vaatamas. Pealegi on nad meil tublid … Muidugi kui sul midagi selle vastu pole.”
„Mis sa nüüd, mitte kõige vähematki! Pealegi vajan praegu Saaremaad nagu värsket õhku. Ja ilmtingimata pean Piksekivi nägema!”
„Usun. Kuule, kus su kivikild on? On sul see alles? ”
„Muidugi
