eel helistas Kertu Rainile. Õnneks oli vennal aega ning jutuajamine kujunes tõsiseks, kuid Rain sellega ei leppinud.
„Tee end ülehomseks vabaks,” sõnas vend lõpetuseks. „Tulen hommikul sinna ja siis arutame sinu probleemi põhjalikumalt.”
3
Nädalavahetusel Kertut rohkem ei tülitatud ja ta hakkas üksiolekut isegi nautima. Ainult et täielikku hingerahu polnud enne loota, kui ebaõnnestunud kooselule on rasvane joon peale tõmmatud.
Kõhedust tekitasid veel unenäod. Oma senise elu jooksul oli Kertu kummalisi ja vahel ka painavaid unenägusid varemgi näinud. Seepärast ta ei imestanudki, et pärast bussipeatuse juhtumit need teda uuesti kummitama tulid. Kuid ööl vastu esmaspäeva õnnestus tal ka ühte meeldivat und näha.
Tegevus toimus Kabjalohu külas Nõlvaku talu hoovis ning ta istus täiskasvanuna taas Piksekivil. Ja kuulis mineviku hääli … Seejärel keegi nagu kutsus Kertut esivanemate tallu tagasi, sest tema koht olevat seal ...
Viimane nägemus oli erakordselt selge, ent talle jäi nagu mingi painaja peale. Magama ei suutnud ta igatahes enam jääda. Kertu ei mõistnud, mis nähtusega tegemist on ja kuidas see toimib, ent vähemalt tema jaoks oli kusagil miski olemas. See oli nagu õnnistus, ent samas ka kohustus. Miks muidu teda Kabjalohu külla kutsuti ...
Mõni ime siis, et viimane unenägu oli esimene asi, mida Kertu samal hommikul Mustamäele saabunud vennale rääkis. Rain takseeris teda pika uuriva pilguga.
„Oma arvates tormasin ma sulle appi teise, palju elulisema probleemi pärast,” lausus vennas talle omase analüütilise mõttearendusega.
„Jah, loomulikult,” nõustus Kertu, „ent kuula enne üks mõne päeva vanune lugu ära.” Ja naine jutustas tema jaoks õnnelikult lõppenud liiklusõnnetusest.
„Sellest on meedias siiamaani juttu. Sina siis olidki too salapärane plehkupanija?”
Kertu noogutas sõnatult.
„Tundub, et Jürgenist lahkuminek on tõepoolest väiksema tähtsusega, sest see on mööduv etapp sinu elus. Sinu imevõime – või kuidas seda nimetadagi – on palju olulisem. Ehk pakud mulle veel kohvi ja tuletame siis koos meelde, mis sul neiueas seal Piksekivil tegelikult juhtus.”
Kui Kertu lõpetas, oli Rain esiotsa mõtlikult vait. Seejärel lausus:
„Kui ma ei teaks, et see kõik on tõesti sinuga juhtunud, arvaksin pigem, et tegemist on ulmejutuga. Sa ennist mainisid, et panid toonased sündmused kohe päevikusse kirja. On need sul alles?”
„Loomulikult. Kusagil kirjutuslaua sahtlis peaks see neiupõlve kaustik lebama,” vastas Kertu väheke kõhklevalt.
„Sa pole oma märkmeid hiljem üle lugenud?”
„Polnud vajadust, oluline on ju niigi meeles.”
„Ole hea, otsi too päevik üles!”
„Hästi ei tahaks,” kõhkles Kertu.
„Miks?”
„Mulle tundub, et mida rohkem ma sellesse süvenen, seda sügavamalt ma tolles müsteeriumis sees olen. Muide, ka ema on mitmel korral soovitanud mul see segadus unustada. Ma kohe ei teagi, et kas siis oma hingerahu huvides või tänu viimaste aastate kiirele elutempole olingi nood mineviku viirastused peaegu unustanud.”
„Peaaegu?”
„Nojah, sest vahetevahel olen näinud kummalisi unenägusid, mis minu arvates võisid mõnikord tähenduslikud olla.”
„Kas sa neid siis üles ei kirjutanud?” usutles Rain edasi, sest õeraas oli kaunikesti segadusse sattunud.
„Ei! Ütlesin juba, et olen seda teemat vältinud. Kas pean tõesti vana päeviku üles otsima?”
„Jah, ja otsekohe! Kas sa siis ei mõista, et need jõud on taas sind üles otsinud? Ja midagi halba sul seeläbi ju juhtunud pole. Pigem vastupidi – sind on hoopistükkis kaitstud. Seepärast sa neid kummalisi ilminguid enam eirata ei saa ega tohigi!”
„Sul on õigus,” sosistas Kertu tõustes ning tegi ka enda jaoks midagi ootamatut: istus Raini sülle ja hakkas peaaegu hääletult, kuid lahinal nutma. „Küll on hea, et sa siin oled,” suutis ta öelda ning valas pisaraid edasi.
„Nuta rahulikult, õeke!” lausus Rain, kellele tundus, et nad mõlemad on ajas kolmkümmend aastat tagasi läinud, ning silitas endast kaks aastat noorema Kertu pead. „Arusaadav, oled endast natuke väljas, aga kohe me liimime su kenasti kokku.”
„Tahan ilma abivahenditeta üheks tükiks saada,” naeratas kolmekümne kuue aastane õeraas läbi pisarate ja tõusis.
„Vaat nüüd ma tunnen su jälle ära,” rõõmustas Rain, kui Kertu talle põsemusi kinkis ning otsustavalt kirjutuslaua juurde astus.
„Vanemad peaksid alumises olema,” pomises Kertu endamisi ning tõmbas sahtli lahti, tõstis sealt kümmekond kaustikut lauale ja asus neid lappama.
„Seesama,” ütles ta lähemale tulnud vennale ja näitas roheliste kaantega paksu kladet. „Huvitav, paari kuu pärast saab sellest täpselt kakskümmend aastat täis. Ega ometi see oluline pole?”
Seepeale oskas Rain vaid õlgu kehitada. „Otsime parem sinu märkmed üles.”
„Ongi juunikuu Saaremaal,” elavnes Kertu ning lehitses kiirustades edasi. „Mida see siis tähendab?” hüüatas ta ehmunult.
Rain küünitas üle õe õla vaatama ja ka temal jäi suu üllatusest lahti: toda sündmust kajastanud ülestähendused olid loetamatuks muutunud, paber tundus otsekui pruuniks kõrbenuna ning isegi kirjaridade eristamine oli võimatu …
Kertu keeras veel mitut lehte, lükkas seejärel päeviku eemale ja vaatas vennale hirmunult otsa. „Ülejäänud sissekanded on ainult veidi tuhmunud ja raskusteta loetavad.”
Rain noogutas vaikides. Taipas siis, et õeke vajab taas tuge ning lausus: „Sõnum peaks arusaadav olema: mäletada tohib ja peabki, aga toimunut jäädvustada ei tohi!”
„Jah, näeb niimoodi välja, et veel hetk ja paber oleks süttinud … Aga õnneks taipasin ma kogu loo ka arvutisse tippida.”
„Leiad sa selle sealt üles? Ilmselt raske juhtum,” kahtles Rain.
„Pole hullu,” naeris naine. „Mul on arvutis kord majas. Mõne minuti pärast on see meil käes.”
Ent ees ootas uus pettumus – vajalikku faili arvutis enam ei olnud!
„Kadunud!” ohhetas Kertu katkeva häälega.
„Võib-olla ei leidnud sa seda lihtsalt üles?”
„Välistatud, sest kasutan lollikindlat süsteemi. Mäletan täpselt, et see oli sisestatud 1999. aasta Saaremaa kausta Piksekivinimelise failina.”
„Kui nii, siis on ka see tolle fluidumi poolt likvideeritud,” ohkas mees.
