võluda. Märkamatult ja ise sellele mõtlemata hullutas ta mehi, köitis neid, ahvatles neid. Talle meeldis hirmsasti lugeda nende silmist kirge. Ta mängis tulega. Talle meeldis meeldida. Ja mitte üksnes härrasmeestele. Meeldida kõigele, mis liigutab. Murotška ei edvistanud, ei, ta ei maneeritsenud. Ei mingit teesklust. Ei mingit peenutsemist, ei mingit eputamist. Aga ta janunes meeste järele ja püüdis endale saada nende tähelepanu.
Tal oli väga omapärane viis vestlejaid köita ja hoida nendega samal ajal distantsi. Ta oskas hoolega kuulata, tal oli ainuomane keskendumisvõime. Kui tema poole pöörduti, vastas ta heasoovliku tähelepanelikkusega. Need vähesed Berjozovaja Rudka naabritest ohvitserid, kes olid Berliinis Jonovitel külas, käisid kõik oma muresid temaga jagamas ning olid võlutud ta abivalmidusest ja peenusest. Lõpuks sattusid nad vaimustusse. „Nii imeline noor neiu!”
Võib-olla. Seda aga ei tohtinud ülemäära usaldada. Murotškat ei saanud pidada ullikeseks. Alla armusuhe ja äpardused olid ta juba ammu armastuse üksikasjadega kurssi viinud. Ta teadis väga hästi, kuidas lapsi tehakse. Ja – meeldigu see Mummyle või mitte – teadis väga hästi sedagi, mida ta abikaasa hakkab öösel temaga voodis tegema.
Anna mees, nägus Jonov, kordas ühtelugu, et „sellel tüdrukul on kuum veri”. Ja neis asjus teadis Jonov väga hästi, mida ta räägib! Tema enda kõrvalehüppeid ei saanud enam kokku lugedagi.
Annaks jumal, mõtles Anna, et John oskaks oma tarkusega ohjeldada Murotška raevukat elutahet. Annaks jumal, et Murotška leiaks temaga hingerahu. Rahu, jah, just nimelt rahu … Vastupidi sellele, mida Anna ise koges Jonoviga, kes teda alailma pettis. Ja vastupidi sellele, kuidas elas Anna kaksikõde.
Alla oli Nice’is kohtunud ühe oma kunagise kavaleriga ning alustanud temaga tormilist armusuhet. Mees oli ajakirjanik ja Zakrevskid olid Daddy ajal tundnud tema isa, Prantsusmaa Peterburi suursaatkonna kaitseatašeed, kadunud kolonel Louis-Étienne Moulini. Kirjades rääkis Alla, et abiellub René Mouliniga niipea, kui on Engelhardtist lahutanud, ja läheb mehega Pariisi elama.
Hull! Sellel poisil ei olnud ei nime ega varandust.
Abielu, õieti küll emadus, oli krahvinna Jonovale õpetanud, kui tähtsad on tavad, kombed ja alalhoidlikkus.
Ei, selgitusi pole tarvis. Võib vaikida, mõtiskles Anna oma nooremat õde vaadates, Mural ei ole mingeid õpetussõnu vaja. Kui arvestada ta vanuse ja sotsiaalse taustaga, teadis ta niigi liiga palju.
Peeglist paistis pruudi nägu. Tema tavapäraselt särav ja elav ilme oli kustunud. Küllap oli ta väsinud. Kurnatud pärast niisugust pikka päeva.
Mura vaatas end, vaatas oma ovaalset nägu, teravat juuksepiiri ja tõrksat salku otsaesisel.
Mura juuste kohta oli John – tema abikaasa John – öelnud, et tema meelest on need kui samet ja siid. Et talle meeldib ta juuste sära, tume sära, oli John täpsustanud.
Miks ta mõtles täna õhtul Johni peale, nagu oleks ta olnud olemas minevikus? Mõistatus.
Ühtlasi ütles John, et tüdruk, Marie, kehastab tema silmis Ukraina ilu etaloni … Toeka kehaga. Harmooniline. Laiade puusadega. Peente randmete ja pahkluudega. Jalad ja käed hästi väikesed, aga sõrmed tugevad ja peopesad ütlemata pehmed.
Selle kirjelduse omadussõnad olid ainsad ülivõrdes sõnad, mida John oli üldse kunagi endal lubanud kasutada. Lüürikahoos. Tavaliselt kõneles ta vähe, väljendus asju pisendades ning kasutas sageli understatement’i. Kirehoogudest … Oma sõnutsi austas ta pruudi au liialt, et lasta oma ihal võimust võtta.
Mura oli olnud valmis mehele üdini anduma, ihu ja hingega. Kas mitte just see ei ole armastus? Andumine ilma piiranguteta, ilma end kammitsemata? Mees oli aga tüdruku tagasi tõrjunud. Vastupidi tavaloogikale! Ei mingit hellitamist, nõudis mees, ja veel vähem suudlusi ja kallistusi enne abiellumist.
Mura meelest oli Johni rahulikkus võimas. Ta oli nii korralik, nii täiuslik. Mura imetles meest, austas teda kogu hingest. Teadis, et abikaasa on tulvil headust, tulvil sisemist heldust, mida tal endal jäi vajaka. Mura võttis nõuks tõusta tema tasemele, saada temasarnaseks.
Võib-olla oli mees natuke liiga konservatiivne? Mõttejäik?
Krahv von Osten-Sacken oli Murale rääkinud, et Eestis oli John astunud rügementi, millele tsaar oli teinud ülesandeks karistada 1905. aasta mässajaid. Et John oli suutnud tärkava revolutsioonialge karmilt maha suruda ja väga oskuslikult uuesti korra kehtestada. Et oma Jäneda mõisa talunikke juhib ta väga kindla käega.
Mura oli selle peale kulmu kortsutanud. Suursaadik eksis, arvates, et peab Johni häid külgi ülistades lisama veel selle kaunistuse. Tööliste ja talupoegade verine mahasurumine ei olnud Mura vaadetega kooskõlas. Tema pidas end liberaalseks ja edumeelseks. Nagu ta isagi.
Senaator Zakrevski oli oma kirjutistes suutnud ette näha neidsamu ülestõuse, millele suursaadik vihjas. Ta oli nende vältimiseks isegi välja pakkunud reforme.
Mura oli Johnile ette lugenud Daddy viimase pamfleti, omamoodi moraalse testamendi pealkirjaga „Elagu terve mõistus!”. John oli aupaklikult kuulanud. Tegelikult kuulmata. Ta lasi oma kihlatul arvata, mida iganes too soovis, aga keeldus seda teemat arutamast.
John … Ei, Johnile ei ole tarvis mõelda. Mitte praegu. Pigem juba tulla tagasi selle juurde, mida ta peeglist näeb.
Juuksed, mida Ducky ühe käega hoidis ja teise käega jõuliselt kammis, sikutades neid harja pikkade tõmmetega tahapoole, needsamad juuksed meeldisid talle endalegi. Aga kergelt lame nina, mille ta oli mõne aja eest hobuselt kukkudes katki löönud? Ei. Ta vihkas oma nina! Kulmud näisid ulatuvat otse meelekohtadeni, silmad olid väga piklikud ja nende välisnurgad näitasid natuke allapoole, suu olid lopsakas ja kirsikarva, aga suunurgad vajusid ka allapoole. Kokkuvõttes nägi ta välja pisut kassi moodi, nagu Mummy oli omal ajal öelnud.
Praegu oligi ta nagu kass, kes on kõrvetada saanud. Turris. Isegi väga kurb.
Ometi hoidis ta end tagasi ja manas näole sunnitud naeratusevarju.
Anna lausus saladuslikul häälel ja familiaarselt, nagu kutsudes õde üles pihtima: „Kuidas siis on, kullake? … Kas kõik läks nii, nagu sa soovisid?”
Mura noogutas: „Täpselt nii.”
Ta hääl, mis tavapäraselt oli pisut kähe, kõlas kummaliselt. Ta enda kõrvus oli see pisut summutatud. Peaaegu moonutatud.
Kas see tuli tundest, et ta saab veel viimast korda olla oma guvernandi nii kaitsvate ja koduste käte vahel? Kas see tuli vanema õe hoolitsusest?
Või hoopis ärevusest, meeleliigutusest, kui ta mõtles sellele, mis täna öösel viimaks juhtub Johni käte vahel?
„Pulm oli fantastiline!” hüüatas Anna ja võrdles mõttes tänase tseremoonia hiilgust oma pulmaga Orbude kirikus.
„Jah.”
„Berliini kõrgkiht oli kohal. Nägid? Isegi hertsoginna Trachtenberg tuli!”
„Jah.”
„Vürstinna Hartzfeldt kiidab sind taevani. Ta on Johnile kaugelt sugulane ja ma kuulsin teda ütlemas, et ta võtab su oma tiiva alla.”
„Ta ütles seda mulle ka. Imetore vanaproua.”
„Oled sa õnnelik, kullake?”
Mura mõtles,
