on, aga ma ei usu üldse, et te tunnete ennast tema seltsis elavana. Teate, mis? Lõpuks vaatate te ikkagi kõige olulisemast mööda. Aga seesama kõige olulisem on ometi siinsamas, teie kõrval! Ärge mängige süütukest! Te teate sama hästi kui mina, et üks teatav kapten, keda me mõlemad tunneme, armastab teid hullumeelselt ja on valmis mis tahes julgustükiks, et te teda vastu armastaksite. Tühja sellest, et ta toob sedasi oma surmatundi ainult ligemale! Aga teie, mu lapsuke, võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!”
Mida selle peale kosta?
„Mälestus kirest Johniga?”
Too rõõmus ja söakas ohvitser, kes oli teda Peterburi ja Berliini vahel saatnud, mees nende esimeselt kohtumiselt oli juba ammu lakanud olemast. Marie lausa küsis endalt, kas too mees oli üldse kunagi olemas olnud. Jaa, muidugi oli, sest tema ise võis öelda, mis hetkel mees muutus. See hetk oli päeval, mil tema, Marie, oli andnud oma jah-sõna. Kaugel sellest, et mees oleks teda katnud suudlustega, nagu tema oleks naisena seda soovinud: noormees oli vaid aupaklikult ja tõsiselt kummardanud, kannad kokku löönud ja tänanud Murat selle au eest, et too on nõus tema naiseks saama.
Sellest päevast peale, nende kihlumise päevast peale oli Johni kireleek otsekui kustunud … Kadunud. Enam ei olnud mingit hoogu.
Isegi nende pulmaöö oli olnud fiasko. Ja sealtpeale olid asjad veel hullemad. Tundus, et mees ei ihalda teda sugugi, või kui üldse, siis õige pisut.
Kui nad mõnelt tantsupeolt tagasi tulnult ööseks teineteisest lahkusid, viis mees ta toa ukseni, soovis hellalt head ööd ning suundus oma toa ukse poole. John ei teinud ainsatki liigutust, mis näidanuks, et soovib naise tuppa tulla. Alati pidi Marie ise minema, koputama ta uksele ja ta embusse pugema. John ei tõrjunud teda tagasi, võttis teda lausa soojalt vastu. Aga lähenemiskatsed, milleks ta naist sundis, muutusid viimaks alandavaks.
Ja valmistasid pettumust.
Anna väitis, et on abikaasasid, kes võivad ihaldada ükskõik milliseid naisi – iseäranis kõige viletsamaid ja põlgust väärivamaid –, ükskõik milliseid naisi … Välja arvatud seda, kes on nendega abielus.
Johni sõnadest võis välja lugeda, et ta imetleb oma naist liiga palju, austab teda liiga palju, armastab teda liiga palju.
Aga mis tähtsust oli Marie jaoks sellel naeruväärsel austusel ja jäisel armastusel? Ta tahtis, et teda armastataks kirglikult. Ja iseäranis ei tahtnud ta „surra, ilma et oleks üldse elanudki”, nagu ütles madame de Méricourt.
Marie pilk oli suunatud otse enda ette. Ta ei vaielnud vastu. Ta vaikis.
Jõudnud Mercedesega pargi väravani, kohtunud seal kapten Afanassi Ivanovitš Gramoviga, kui too oli madame de Méricourti familiaarselt käevangu võtnud ning eiranud üleolevalt proua von Benckendorffi kohalolu, kortsutas Marie kulmu.
Kapten ja krahvinna astusid teeradade rägastikus edasi aegamisi, vestlesid ja naersid … Aga tema? Tema oli kui tühi koht. Ta oli unustatud, teda ei pandud tähelegi. Ta oli nähtamatu.
Pärast kõike seda, mida ta oli pidanud läbi elama! Pärast kõiki neid sündsusetuid käike … Liigutusi, pilke, kohtumisi. Armuavaldustest rääkimata.
Ja nüüd? Ei ainsatki sõna, ei ainsatki pilku. Ei ühelt ega teiselt. Ta peaaegu segas neid. Ta oleks võinud samahästi mitte olemas olla.
Kõrgema seltskonna reeglid keelasid naisel viibida avalikus kohas üksinda ühegi teise mehega kui ta abikaasa. Ühesõnaga oli Marie neile järelevaataja.
See ärritas teda, peagi ajas meeleheitele. Armukadeduski ei olnud kaugel.
Proua von Benckendorffi teine Berliini-hooaeg oli igas mõttes samasugune kui esimene. Hiilgav. Tema abikaasa seevastu …
Tema abikaasa oli täiesti muutunud. Tujutsemine, võimutsemine, karm hääletoon. John, keda varem teati väga sarmika ja hästi kasvatatud mehena, ei suutnud enam oma närve talitseda ning näitas oma tõelist palet.
Ta justkui ei olnudki enam tema ise. Ta muutus teiste silmis ebameeldivaks, lausa vihatuks! Selle üle imestati.
Mõni selgitas seda muutumist tema eestkostja, krahv von der Osten-Sackeni surmaga südameataki tagajärjel 1912. aasta suvel Monte-Carlos. Johni puudutas see väga sügavalt ja ta karjäär sattus ohtu.
Uus suursaadik Sverbejev oli Berliini saabunud koos oma favoriitidega. Konkureeriva iseloomu tõttu seadis ta kahtluse alla oma eelkäija algatusi. Ja tal oli, mida kritiseerida: Osten-Sacken oli Berliinis ametis olnud 16 aastat. Sverbejevi hinnangud Osten-Sackeni tegevusele Saksamaal ei olnud sugugi sellised, et oleks tekkinud pingevaba õhustik.
Teised omakorda arvasid, et Johni sünguse põhjustas ta sõbra ja näälu Platon Ignatjevitš Zakrevski ehk Bobiku surm samuti 1912. aasta suvel.8 Ta suri häbiväärsesse haigusse, mille nime ei öeldud Berliinis välja. Bobik lahkus 32-aastasena. Saatkonnas teda enam ei mäletatudki, aga tugevalt perekondlik John näis temast puudust tundvat.
Oli neidki, kelle arvates tuli Johni ärevus rahvusvahelistest pingetest: Saksamaa tahtis alustada sõda, Saksamaa valmistus selleks, Venemaa ei olnud aga selleks valmis. See oli Berliinis kõigile teada. Iseäranis John von Benckendorffile.
Viimaks toodi välja vastasseis Johni ning keisrinna rügemendi husaari, traagilise ja nägusa Afanassi Ivanovitš Gramovi vahel. Kuulujuttude järgi oli tegu au kaitsmisega, millega oli seotud ka Johni naine. Räägiti lausa duellist, mille sõjaväearstid olid in extremis ära hoidnud sellega, et saatsid noore tuulepea end Šveitsi ravima.
Ei julgetud väita, nagu oleks armuline proua von Benckendorff end kompromiteerinud. Ei julgetud öelda teisi veel rängemaid sõnu. Kas naine oli süüdi või teelt eksinud või tuli lausa kasutada saatuslikku sõna abielurikkuja? Midagi sellist ei öeldud.
Ometi kardeti, et ta võis oma nooruse, kogenematuse, suure spontaansuse tõttu olla astunud mõne ettevaatamatu sammu.
Sellest, mis oli omal ajal riivanud ta õdede mainet, räägiti kuulujutte. Eks räägitud ju seltskonnas, et Zakrevski tütardel on temperamenti? Ilmselt lausa ülemääragi.
Kuidas ka ei olnud, lõplikku tõde ei teadnud keegi.
Benckendorffide teise abieluaasta traagikast ega stseenidest ei jõudnud midagi avalikkuse ette. Mõlemad abikaasad olid sama diskreetsed ega usaldanud oma saladusi kellelegi. Marie paljud sõbrannad pidid piirduma vaid oletustega.
Kindel oli vaid üks: paar, keda oli varem nimetatud maagiliseks, paar, keda oli arvatud nii hästi kokku sobivat, oli raskustes.
Aasta hiljem näisid asjad olevat settinud ja elu tundus olevat jälle kindlatel rööbastel: proua von Benckendorff ootas last. Sünnitama pidi ta minema Eestimaale oma abikaasa perekonna juurde Jäneda mõisa, nagu nõudsid tavad.
Kui Marie pärast 1913. aasta viimaseid hobuste võiduajamisi Berliinist lahkus ning suundus kogu oma elamisega uutesse valdustesse, kaasas abikaasa, inglannast guvernant, õetütar Kira ja hulk venelastest teenijaid, lepiti kokku, et ta naaseb Saksamaale sügisel jahihooajaks.
Tagasi tuli aga ainult John.
2. oktoobril sünnitas naine talle poja. Pauli … Esimese poja lasi mees ruttu ristida luteri usku, nagu oli tavaks kõigi tema suguvõsa meessoost järeltulijate puhul.
Kui
Platon Ignatjevitš Zakrevski suri siiski 1915. aastal.
