ja lahke mees, täiuslik gentleman, kellena teda oli omal ajal tuntud. Ta oli jälle õnnelik. Õnnelik, aga ilma naiseta ta kõrval. Berliini seltskonna suureks meelehärmiks ei naasnud Marie von Benckendorff Saksamaale.
Ei naasnud sinna pikka aega.
8. peatükk
MURA BENCKENDORFF EESTIMAAL JÄNEDA MÕISAS
Kes osanuks pool aastat varem arvata, et Mura võiks Berliinist ära sõita nii suure õhinaga? Ja et ta leiab selles Eesti mõisas nii palju rahu ja rõõmu?
Nõjatudes teise korruse terrassi rõdule, kuhu pääses otse tema toast, silmitses Mura Jäneda kaunist maastikku.
Ta pilk jäi peatuma puulatvadel, sinisel suurel järvel, mõttes heitis ta aga pilgu möödunud aastatele.
Saksamaal tehtust ei kahetsenud ta midagi.
Bobiku surm jäi alatiseks varjutama ta viimaseid mälestusi. „Vaene Bobik,” mõtiskles Mura. Bobikut ei tuntud, teda ei armastatud. Mura püüdis meenutada Bobikut oma lapsepõlves, aga vend oli olnud temast 13 aastat vanem ja lahkunud Berjozovajast Mura meelest liiga vara. Berliinis vaevas Bobikut kohutav haigus, süüfilis, mis oli ta keha mädandanud kuni luudeni ning võtnud talt mõistuse. Vaene Bobik, keda saatkonnas ei nutnud mitte keegi taga. Teda ei jäädud taga igatsema ka Peterburis, kus Mummy muretses pigem selle pärast, et varjata poja haigust sõbrannade eest, kui et hoidis tema mälestust au sees. Ainuüksi John ja Ducky olid suutnud tema suhtes üles näidata tundeid, tõelist kaastunnet.
Kui ta mõtted pöördusid Johni käitumisele, muutusid need ekslevaks ja kõhklevaks.
Kriisis, mida nad olid läbi elanud …
Mura mõttekäik takerdus, peatus, muutis suunda, tiirutas, hakkas otsast peale.
Sellest naeruväärsest armusuhtest oli mees teinud lausa draama!
Miks ei võinuks ta olla paindlikum, avatum? Johnile ei olnud võimalik midagi selgitada. Temas süttis kohe viha. Kättemaks. Ta oli oma seisukohtades raudkindel. Ta oli kohe süüdistanud naist kõige rängemas patus, oli ta ära kuulamata hukka mõistnud, teinud oma vihahoos ja armukadeduses sädemekesest lausa tragöödia.
Mura tundis end tõesti süüdi olevat. Aga mitte Johni ees. Enda ees. Ta vihkas mõtteid enda käitumisest, edevusest, rumalusest. Mis küll oli ta peas möödunud aastal toimunud? Raske öeldagi!
Kas ta oli tõesti küsinud endalt tund tunni järel, päeval ja ööl: „Kas see ongi Armastus? Kas tema ongi mu unistuste mees?”?
Armastus? See husaar oli ju hull! Ja too teine, madame de M., kes hoiatas teda elu lühiduse eest: „Teie võite surra, ilma et oleksite üldse elanudki!” Too naine ei olnud mitte sõbranna, vaid vaheltsobitaja nagu mõnes Zola romaanis, nagu mõni „Nana” kupeldaja. Mural olid sellest naisest nii valusad mälestused, et ta ei suutnud enam ta nimegi välja öelda.
Kogu sellest perioodist oli talle jäänud häbi- ja jälestustunne.
„Ära tunnista midagi üles!” oli Anna soovitanud.
Anna ise kannatas oma abikaasa armusuhete tõttu. Ja Johni juures oli ta märganud samu jooni, mis vaevasid teda ennast: Anna teadis kogemusest, et abielurikkuja parim kaitse on eitus.
„Ära tunnista üles … Mitte midagi … Mitte mingit flirtimist. Ära tunnista üles!”
Mura oli olnud ettevaatlik.
Käed, mis riivasid tema omi, embused, suudlused ukselävel … Ta oli kõike ühtviisi eitanud.
Oli ehk John sellele, mis tema silmis oli esimesest kahtlusest peale olnud väljakannatamatu auhaavamine, nii kiiresti reageerides päästnud Mura rängemast langusest?
Seda võis vahest tõesti öelda: John oli kaitsnud teda tema enda, Mura, eest.
Ometi oli mees jäine, põlglik, mõtetega mujal. Temaga oli võimatu rääkida, temaga oli võimatu kokku saada. Rääkimata tema usalduse taastamisest … Kui palju pisaraid pidi Mura nädalate kaupa valama, kui palju meest hellitama ja keelitama, et too laseks naisel taas läheneda. Alles kõige peenemate läbirääkimiste järel oli Mura suutnud jõuda ta magamistuppa, tema voodisse. Ja isegi seal … Milliseid armuimesid ja millist osavust pidi ta kasutama, et veenda meest teda oma embusse võtma! Johniga oli jälle kõik vastupidi tavapärasele: naine pidi meest sundima, et too teda võtaks. Õnneks oli nende leppimine juba esimesel ööl vilja kandnud. Ja lapseootus oli mehe olekut taas muutnud.
Andestuse saavutas Mura aga alles üheksakuuse raseduse järel. Ja seegi andestus ei olnud täielik.
Tõtt-öelda kandis John oma varasema armastuse nüüd üle nende lapsele. Ta käitus jälle iseendana vaid lapse suhtes.
Elu oli tõesti ettearvamatu. Kes võinuks arvata, et Pauli sünd Jänedal liigutab Murat vähem kui näiteks Kira tulek Berjozovaja nursery’sse?
Ei, asi polnud selles, et Mura ei oleks poega soovinud.
Erinevalt Allast, kes ei näidanud endiselt üles vähimatki kavatsust viia Kira Prantsusmaale, kus tüdruku ema oli uuesti abiellunud, armastas Mura oma last. Ta oli poega oodanud rõõmuga ega kahelnud silmapilkugi oma emainstinktis.
Ometi ei läinud miski nii, nagu ta oli seda ette kujutanud. Ja emadus ei toonud talle sellist rõõmu, nagu ta ootas. Asi oli milleski muus. Mura tundis, et ta kuulub täielikult Benckendorffide hulka. Jah, ta kuulub Johnile. Kuulub Paulile. Kuulub Jänedale. Ihu ja hingega. See side oli nüüdseks murdmatu.
Mura kummardus rinnatisele, et oma valdusi paremini imetleda. Nagu Berjozovajas, nii oli ka Jänedal tohutu palju hektareid maad. Ja nagu Berjozovajas, nii jätsid ka Jänedal kõrvalhooned mulje, nagu oleks tegu omaette külaga. Siin oli viinakoda, meierei, koeratall, küünid, hobusetallid. Kokku töötas valdustes ligi 500 inimest. Mõisal oli köögiviljaaed, park, mitu järve, tohutud metsad ja silmapiirini laiuvad põllud. Valduste piirid ulatusid naabermõisateni, mis kuulusid Budbergi, Schillingi ja Stackelbergi parunitele, kelle keskaegsed vapid kaunistasid ühes Benckendorffide vapiga Revali luterliku toomkiriku seinu.
Paarkümmend suurt suguvõsa, kellele kuulusid siinsed maad – terve Eestimaa –, hoidsid kiivalt oma privileege, aga hoidusid kasutamast saksa aadliseisuse tunnust von, mis kõlas liiga teutoonlikult. Siin ei öeldud John von Benckendorff. Öeldi lihtsalt Benckendorff. Marie oli aga taas Maria Ignatjevna … Oma ämma, kolme mehevenna ja nende lähikondsete jaoks oli ta Mura. Nad kõik kasutasid venepäraselt tema ees- ja isanime, mõnikord ka hüüdnime. Mõni Benckendorffide haru oli nii venestunud, et oli pöördunud õigeusku. Selliste hulka kuulus näiteks Johni sugulane, kes oli Tema Keiserliku Majesteedi suursaadik Londonis.
Suguvõsa noorem haru hoidus sellisest modernismist. Oli aga valdkondi, milles nad olid piiritult uuendusmeelsed.
Mõni aasta varem oli Jäneda mõisas olnud tulekahju. See oli täiesti maha põlenud. See tuli maatasa teha.
Selle asemel, et ehitada mõis uuesti samal kujul üles või teha seda neoklassitsistlikus stiilis, nagu olid teised Eesti mõisad – valge, roosa või kollasena –, kavandas John ülesehituse hoopis teisiti.
… Telliskiviseinad, väikesteks ruutudeks jagatud aknad, orvad, väiksemad tornid, peatorn – mõis oli suurejoonelises inglise stiilis ning selle punane kogu kõrgus künkal keset lopsakat rohelust.
