juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!” Imelik kokkuvõte nii armunud tüdruku suust.
Kas Mura tundis vaistlikult nüüd, kui suur armumishoog oli möödas, et on eksinud? Tundis hooti, et oli astunud vale sammu? Et nad mõlemad Johniga on valel teel? Seni ei olnud Mura midagi sellist välja näidanud. Ei vähimatki hirmu. Otse vastupidi, temas oli meeletut tahet edasi liikuda.
Oli ta otsustanud, et taganemiseks on liiga hilja?
Aga nüüd … „Kui juba, siis juba, mis tehtud, see tehtud!”
Ükskõikne, muretu, et mitte öelda alistunud ja täiesti hoolimatu vastus üllatas isegi Duckyt. Too protestis: „But Mary, dear …”
Tundes mõlema jahmatust, tõusis Mura püsti, et toast lahkuda.
Ta ei püüdnudki midagi selgitada. Isegi kui ta seda tahtnuks, ei oleks ta seda suutnud. Talle endalegi jäid oma tunded mõistatuseks, millele ta ei kavatsenud valgust heita.
Juhuks aga, kui Ducky või Anna püüab asja edasi uurida, kordas ta neile valjul häälel otsekui lõpliku kokkuvõttena oma pulma kohta: „Nii heas kui halvas, mis tehtud, see tehtud, saagu mis saab ja evviva!”
7. peatükk
PROUA VON BENCKENDORFFI ÕITSENGU AJASTU
Kõik algas järsku. Kõikjal triumfiga.
Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Saksamaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Venemaal. Mura nautis kogu hingest oma esimest hooaega abielunaisena Eestimaal.
Suviti oldi perekonnamõisas Jänedal Läänemerest vähem kui saja kilomeetri kaugusel. Jõulud veedeti Peterburis Mummy juures või siis suures korteris, mille John oli ostnud Špalernaja tänaval majas nr 8 selleks, kui ta puhkusele lubati. Kevaded ja sügised veetsid nad aga Venemaa suursaatkonnas Berliinis Frankenstrassel. Murale näis, et nüüd algab viimaks ometi tõeline elu: ta sai kohtuda kõige väärikamatega ja tema ise oli keskpunkt, mille ümber keerles kogu ülejäänud maailm … Kogu suurilmaelu keiserlikes õukondades.
Anna ei olnud liialdanud, kui oli kirjutanud, et Mura peaks Berliini kaasa võtma „oma kõige elegantsemad tualetid, sest tantsupidusid on siin palju”.
Berliini üdini kosmopoliitses seltskonnas, mille aristokraadid olid lähedaste veresidemete kaudu üksteisega seotud – nagu ka kolm sugulasest valitsejat: tsaar Nikolai II, keiser Wilhelm II ja kuningas George V –, oli Mura täiesti hõivatud kuulujuttude ja pidutsemisega.
Ringid, klubid, klannid – Marie von Benckendorff elas kogu hingest ning vestlused sõbrannadega kestsid kogu päeva.
Erinevalt oma põlvkonna noortest naistest otsis Mura seltsilisi eeskätt väga kõrges eas prouade seast, lahkete ja filosoofialembeste hõimlaste hulgast, kelle lood varasemast elust köitsid teda väga. Need naised olid omal ajal Pariisis printsess de Croÿ juures senaator Zakrevskiga valssi tantsinud, mänginud temaga Londonis Bedfordi hertsoginna juures bridži ning tundsid uhkust, et nende tutvusringkond hõlmab tervet maailma.
„Kohtuda välismaal kellegagi, kes on tundnud su vanemaid,” selgitas Mura Johnile, keda üllatas naise kannatlikkus teatavate kuulujuttude suhtes, „kuulda, kuidas räägitakse su kadunud isast, paneb paratamatult heldima.”
Ja just heldimus väljendaski parimal moel Mura tundeid Berliini omaaegsete tippude vastu.
Teistega, saatkonna atašeede naistega, rääkis ta kergematel teemadel, kuulujuttudest ja skandaalidest, isiklikematest asjadest. Tulevastest tantsupidudest või viimatistest tülidest lobises ta kirglikult enda kolleegiga Inglismaa saatkonnast Lady Russelliga, kes oli samuti äsja abiellunud. Russelli abikaasa kadunud isa oli olnud Inglismaa suursaadik, kantsler Bismarcki favoriit 1870ndatel. Mura armastus möödaniku vastu avas talle Russellide juures kõik uksed. Ja koos sellega ka nende lähikondsete juures Saksamaal.
Mural oli veel kolmandat sorti lähisuhteid suurilmadaamidega, keda Berliinis ei olnud kuigi palju: ta käis läbi pariislannadega, kes olid rikkamad, kõrgemate tiitlitega, temast paarkümmend aastat vanemad ning kes tundsid elu ja andsid enda sõnul elulisi õpetusi talle edasi. Näiteks madame de Méricourt, pankur Davidoffi intelligentne ja hingestatud naine, kelle kohta kurjad keeled teadsid öelda, et ta ei ole niivõrd Méricourt, vaid pigem päritolult Merteuil6: nime, vara ja kommete poolest kuulus ta „vägagi 18. sajandisse”. Ühtlasi oli ta Mary lähikondsete seas ainus isik, kelle mõju Ducky raevukalt hukka mõistis.
Peale selle … Püssidega jahikäigud Johni preislastest vanemate juures, pärastlõunased hobuste võiduajamised Potsdamis, galaõhtud ooperiteatris, vastuvõtud Hohenzollernite ja Habsburgide perekonnalossides – lõbustustel ei olnud lõppu.
Ja kuigi Ducky oli omal ajal leidnud, et Babydeari kiindumus õhtusöökide ja laste tantsupidude vastu, tantsu-, uisutamis- ja ratsutamistundide vastu oli kurnav, ei olnud tal aimugi, kui hoogsalt suhtub neiu külaskäikudesse ja külaliste võõrustamisse.
Isegi John, keda kammitsesid ranged tavad ja austus traditsioonide vastu, isegi tema, kes nõudis, et järgitaks kõiki Vene ja Saksa kombeid, tundis aeg-ajalt roidumust. „Tule taevas appi! Marie, sa oled väsimatu!” hüüatas ta naeratades. Entusiasm, millega naine täitis oma seltskondlikke kohustusi, äratas temas lugupidamist.
Ta teadis, et abikaasa teeb tagasi Berjozovaja üksinduses veedetud aastaid. Ja et see paigaloleku ja suletuse aeg oli jätnud naisesse nii valusa mälestuse, et Mura kutsus seda lausa enfer’iks7. Nüüd tähendanuks kahekesi koju jäämine, et naine on kaotanud uudishimu ega taha midagi näha, elu elada.
Aga tantsida, lobiseda, kuulujutte rääkida …
Tegelikult ei võlunud arvukates saatkondades Murat mitte kotiljonid ja valsid, vaid mõttevahetused.
Diplomaatide õhtusöögid? Õhtud olid ilmselgelt seda põnevamad, mida suletumas seltskonnas neid veedeti! Abikaasa jaoks oli see aga tõeline ristiretk … Sest kuigi sellised ohvitserid ja diplomaadid nagu John von Benckendorff võisid ametiresidentsides poleeritud parketil jalga keerutada, oli neil keeruline saada kutseid väiksemas seltskonnas peetavatele õhtusöökidele enne, kui nad pälvivad kindrali aukraadi.
Aga just see meeldis Murale üle kõige. Tipp-poliitika.
Kuulata, kuidas laua ääres arutatakse Maroko kriisi üle, vesteldakse Agadiri vahejuhtumist, kõneldakse Kameruni piiride õgvendamisest, Balkani Liidust, Kolmikliidust ja Antantist … Ja kaalutakse, kui suur risk on ulatusliku sõja puhkemiseks.
Õppida tundma nii detaile kui ka üldpilti. Riike ärevile ajavaid kuulujutte ja kõmu, riikide esindajate mõtteid.
Et mitte jälgida maailma kitsast perspektiivist. Ja saada osa kõigest.
„Kes iganes tahab Berliinis või Peterburis maailma kohta midagi teada saada, olgu siis kõrgest või madalast, keskmisest või põrandaalusest maailmast,” naljatas krahvinna Jonova, „peab igal juhul seda uurima mu õe käest.”
Aastatel 1911–1913 oli proua von Benckendorff tänu inglise, prantsuse, vene ja nüüd ka saksa keele oskusele, teadmistele kirjandusest ja muusikast tõepoolest silmatorkav seltsiline. Tema hääle südantliigutav kõla oli suurepäraselt kooskõlas õukondade keelega, mida kõnelesid täievolilised ministrid, ajutised asjurid, konsulid, legaadid, kaitseatašeed … ühesõnaga kõigi
Viide tegelasele Pierre Choderlos de Laclos’ teosest „Ohtlikud suhted”.
Pr „põrgu”.
