abikaasa – vana Lady Goschen – oli oma „noorde vene sõbrannasse” nii kiindunud, et hoidis teda enda juures lausa paraadtrepi kõige ülemisel astmel ja väitis, et võtab tema seltsis vastu kuningas George V külalisi. Tema Ekstsellents Sir Edward Goschen tõstis järelroa kõrvale alati isiklikult klaasi: „Tema Majesteedi, meie liitlase tsaar Nikolai terviseks … Ja proua Benckendorffi, tema kõige hiilgavama saadiku särasilmade auks!”
Joovastav uhkus, nauding elusolemisest.
Ainus ebaselge küsimus: kas John kiidab ta edusammud heaks? Toetab oma naist? Üldse märkab teda? Mehe arvates oli Mura edu kõrgemas seltskonnas täiesti loomulik. Ei ainsatki komplimenti. Ei vähimatki vihjet imetlusele, ei ühtegi märki tähelepanust, mida naine nii väga vajas. Johni suhtumine oligi selline.
Nähes naist olemuslikult osana iseenesest, ei pidanud John vajalikuks teda õnnitleda, veel vähem sellest joovastusse sattuda. Sellega, mis niigi sinu oma on, ei uhkeldata, selle eest ei tarvitse end õnnitleda, sellega ei eputata. Taktitundest, sündsusest, heast maitsest hoopis vaikitakse. John oleks pidanud oma ülistussõnu ebakohaseks.
Manades näole ükskõikse ilme, jättis mees ta salongide lävel sinnapaika ning suundus ise teiste vormikandjate sekka. Nõnda jättis ta mulje, et annab naisele vaba voli ühe juurest teise juurde käia ja imetlust äratada, nagu oleks teinud kõik hästikasvatatud mehed.
John jäi sedavõrd kaugeks, sedavõrd külmaks, et Mura ei osanudki ette kujutada, kui väga Johnile meeldis see hetk, mil kõigi pilgud pöördusid ta naise poole. John ise varjus toataimede taha, kuulas tähelepanelikult ega suutnud pilku ära pöörata.
Marie kirg Worthi kleitide ja Fabergé ehete vastu oli temast teinud ühe kõige moodsama naise Berliinis. Johnil endal ei olnud mingit tõmmet ei moodsate naiste ega ülemääraste kulutuste vastu. Seevastu Marie … Suurt kasvu, sale, pariisliku šiki tipp. Väga lihtne elegants.
Jah, Marie oli imeline. Ja tema ilu oli Johni silmis kõigest üks osa imest.
Naisel oli imetlusväärne taktitunne. Protokolli keerdradadel ei eksinud ta iialgi, mitte ainsalgi korral. Väga selge arusaam tähtsuse järjekorrast. John oli temas leidnud võõrustaja, kellele ei olnud võrdset, ja pealegi veel erakordse koduperenaise, kes oskas teenijaid ohjes hoida.
Samuti oli ta imelahke südamega. Õhtuti langes ta alati mehele kaela, tõi talle portsigari, hoolitses, et tal oleks hea olla. Viis, kuidas naine pingutas, et olla hea abikaasa, liigutas Johni. Marie oli lausa vaistlikult hea abikaasa, alati oma ülesannete kõrgusel.
John oli näinud, kuidas ta naine Jonovite perekonna nursery’s Kirat hellitab, võtab last sülle, mängib temaga, ajab teda naerma, kiigutab teda. John hindas naise käitumist õetütre vastu, kellele ta oli eestkostjaks. Mariest saaks suurepärane ema!
Ühel õhtul vaatas John, kuidas ta naine astub Inglismaa suursaatkonna laepaneelide all järjepanu ühe seltskonna juurest teise juurde oma orhideehallis musliintualetis, ja imestas, kust küll on Marie nii noorena saanud säärase vankumatu enesekindluse, etiketitaju, armastusväärsuse, mis võlus kõigi rahvaste kõrgemat seltskonda.
Ometi ei lasknud John sugugi välja paista sellel, kui pimestatud ta oli. Ei ainsatki sõna.
Ja kuigi ta tundis rõõmu, et tema sugulane, kardetav vürstinna Nathalie de Hartzfeldt kordas ühtelugu, kui väga ta Johni naisest vaimustuses on, hoidus mees siiski selle üle rõõmu tundmast. Ülistusi laekus igalt poolt: isegi keiser isiklikult, kellele vürstinna Nathalie oli Potsdami õukonnas Maried tutvustanud, isegi Wilhelm II isiklikult oli temast võlutud. Ja see võlu oli kahepoolne: ka Tema Majesteet oli suutnud proua von Benckendorffi naerma ajada. See oli märkimisväärne sündmus.
„Kas teil, ilusal noorel naisel, ei ole kunagi igav kõigi nende vanakeste seltskonnas?” narris teda laua ääres Inglismaa suursaadik, kes oli pannud Marie istuma endast vasakule.
„Otse vastupidi, Sir Edward, ma imetlen neid.”
„Tõesti?”
„Tõesti. Kuulata vanu inimesi juttu vestmas on haruldane õnn: neil on nii palju öelda ja mul on nii palju neilt õppida!”
„Kõige hullem, kullake, on see, et te paistate olevat seda öeldes siiras. Kas te tõesti tunnete nii? Sel juhul, väikseke, olete te küll ainus inimene kogu Euroopas, kes tõtt räägib.” Suursaadik vaatas talle pilkava näoga otsa. „Siiras?” kordas suursaadik. „Teie? Uskumatu … Aga see nägus ohvitser seal laua teises otsas, mida te tema kohta ütleksite?”
Saadik osutas keisrinna Aleksandra Fjodorovna rügemendi säravale husaarile, kelle pilk oli Mariele tuttav, kuna see oli olnud ainiti temale suunatud kõikidel krahvinna von der Osten-Sackeni vastuvõttudel.
Sel hetkel õgis husaar teda silmadega. Sir Edward oli seda märganud.
Nende vahel oli aga olnud ka teisi vahejuhtumeid, kohatuid seiku, millest Sir Edward ei saanud teadlik olla.
Viimasel peol, kui Marie oli parasjagu puhvetilaua ääres teenijalt šampanjapokaali võtnud, oli ta lasknud oma tantsukaardil maha kukkuda. Husaar oli tormanud seda üles korjama, seda tehes riivas aga Marie jalga. Ja nagu juhuslikult ka pahkluud. Ja säärt … kuni põlveni.
Väita, et see liigutus tabas naist torkena südamesse, oleks veel vähe öelda. Mitte kunagi ei olnud ta kogenud sellist tunnet. See pani ta nii tugevasti värisema, et ta jättis tantsukaardi sinnapaika ning põgenes.
Ta ei lahkunud aga mitte ainult puhvetist: ta tõttas fuajeesse, tormas mööda treppi alla ning teatamata oma lahkumisest isegi Johnile, ettekäänet leiutamata, kutsus voorimehe. Rabatult.
Püüdes end väraval koguda, nägi ta husaari kohale jooksmas.
„Proua, teie tantsukaart, te unustasite oma tantsukaardi!”
Saabus tellitud troska ning Marie astus kiiruga sisse. Ka husaar hüppas peale. Jooksupoiss sulges nende järel ukse.
„Minge ära! Te olete pea kaotanud! Minge ära!”
„Jah, ma olen pea kaotanud ja hinge ka!”
„Kuidas te julgete?”
„Ma armastan teid hullumeelselt, ma võiksin surra armastusest teie vastu!”
Mees püüdis teda emmata. Marie hakkas rabelema ja hüüdis vastu aknaruutu lüües: „Pidage kinni!”
Troska jäi seisma.
„Kaduge siit või ma lasen kutsaril teid välja visata!”
„Jah, ma lähen. Aga kõigepealt kuulake mind ära …”
Kuna Marie rehmas kannatamatult käega, haaras mees tal randmetest: „Te teate, et ma olen teisse armunud sellest saadik, kui ma Berliini saabusin? Te teate, teate ju, et ma armastan teid nii väga, et võiksin selle nimel surra?”
Marie rebis end hooga lahti.
„Ma ei tunne teid, härra,” lausus ta jäisel toonil. „Ja ma palun teil lahkuda.”
„Kuulake mind ära! Mul ei ole küllalt aega, et teha teile selgeks, mida ma teie vastu tunnen. Paari kuu, paari nädala, paari päeva pärast mind enam ei ole … Mul ei ole jäänud kaua elada.”
Mees oli tõepoolest kahvatu ning tal näis olevat palavik.
Nagu
