renessansi stiilis lossi anakronistlikuks, ei oleks ta millestki aru saanud.
Otse vastupidi, Jäneda oli ülistuslaul modernsele maailmale. Arvukad avad, mis korrapäraselt katsid fassaadi, kaunistatud kassettlaed, arabeskid rohelisest keraamikast kaminatel, kõige pisemadki arhitektuurilised ja dekoratiivsed detailid, peeglid, mööbel, vaibad – kõik pärines avangardistlike kunstnike ateljeedest Berliinist, Münchenist, Viinist, Rootsist. Mõis oli juugendstiili kõrgtase. Viimane moeröögatus.
John, keda võinuks esteetika vallas pidada konservatiivseks, nagu ta oli seda kõiges muus, näitas üles vaimustavat julgust: rütmid, värvid, kaunistused, kõik oli Jänedas juugendstiilis.
Selles modernsuses langesid härra ja proua Benckendorffi maitse kokku.
Neid ühendas veel teinegi valdkond. Kirg raamatute vastu.
Nagu enamik oma põlvkonna mehi, nii oli ka John kirjandushuviline. Kuigi ta vihkas moodsaid autoreid, näiteks sotsialistlikke kirjanikke Maksim Gorkit ja H. G. Wellsi, kelle romaanid erutasid suuri rahvahulki ja äratasid Muras entusiasmi, ja kuigi ta ei pidanud eriti lugu näitekirjandusest ega luulest, oli ta ometi intellektuaal. Tema öökapil oli ajaloo- ja filosoofiateoseid, esseesid politoloogiast, traktaate sõjakunstist. Ja vana härrastemaja tulekahju puhul ei valmistanud talle suurt meelehärmi mitte see, et hävisid ta püssid, vaid raamatud, mida olid lugenud ta esivanemad.
Tegelikult ei olnud Jänedal mitte ükski raamat ära põlenud. Neid peeti lausa ainsateks reliikviateks, mis pääsesid tulekahjust. Aga ei. Tõsi, tuli ei olnud neid kahjustanud. Küll aga vesi. Pangetäied vett ja kustutuspumbad olid leekide summutamisel tekitanud raamatutele jäädavaid veekahjustusi.
Otsida Revali ja vana ülikoolilinna Tartu raamatuäridest kirjanduse tippteoseid, uusi ja vanu väljaandeid, selles vallas ei olnud Johnile väärilist vastast peale ta naise. Jänedal tuli taastada raamatukogu, mis oleks väärt oma nime.
Ülejäänus oli vastne mõisahoone mugavuse kehastus. Kõigil 25 magamistoal oli eraldi vannituba sooja ja külma kraaniveega.
Mis puudutab küttesüsteemi, siis oli majas keskküte keldris asuva masuudikatlaga, mis oli talvi arvestades äärmiselt oluline, kuna temperatuur võis langeda kuni –30 kraadini.
Vestibüülis oli telefon. Paari versta kaugusel asus raudteejaam.
Benckendorffide juures oli viimaseks moodsa elu eeliseks rong. Peterburist sai pulmanis Jänedale sõita ühe ööga. Soome lahe teises otsas asuv mõis võis täita nädalalõpuresidentsi rolli. Näis, nagu olekski mõis just arvukate külaliste vastuvõtmiseks mõeldud. Hundijahid, tantsupeod, õhtud kamina ees …
Otsekui rahusadam pärast ametlikke tseremooniaid pealinnas.
Oma tavapärase energilisusega suutis Mura ühendada kaks maailma: Jäneda ja Peterburi, mille vahel oli terve kuristik.
Ühelt poolt esindas ta Eestimaal Johni. Majandas koos ämma ja kolme mehevennaga valdusi, mõisamaid, mis pidid jääma väikesele Paulile päranduseks. Kandis hoolt kõigi toimetuste eest.
Teiselt poolt säilitas ta oma positsiooni aristokraatide paleedes Neeva kallastel, kus peeti järjest rohkem ja üha säravamaid pidusid.
Tol aastal, 1914ndal, peeti pidusid mõistagi kõikjal: Pariisis, Veneetsias, Viinis, Berliinis … Peterburis jõudsid muretus ja luksuslik elu kõige tippu. Sinna saadeti Nice’ist vankrite kaupa värskeid lilli. Nante’ist nuumkanu. Périgordist trühvleid.
Oli see alles pidu, mille Mummy korraldas … Tema 1914. aasta veebruarikuu hiilgavast tantsupeost pidi räägitama veel pikka aega, juba peo teemagi oli väga originaalne: „Kalliskivi ball”. Saanud selle korraldamiseks inspiratsiooni ühelt printsess de Broglie sarnaselt peolt, palus proua Zakrevskaja külalistel ehteks kasutada teemante, poolvääriskive, vääriskive, kalliskive – igaüks pidi oma kapriiside või traditsioonide järgi kehastuma oma lemmikkalliskiviks.
Algselt Saint-Germaini linnajaos peetud suurejooneline „Kalliskivi ball” oli Mummy juures Fontanka kaldapealsel majas nr 52 otsekui tulevärk, mille ülevoolavus näis kogu rahvusvahelisele kogukonnale „jumalikult venepärasena”. Krahvinna Narõškina saabus maskeerituna rubiiniks, pead ehtimas kuulus veripunane tiaara 20 rubiinireaga, mis oli tema perekonnauhkus. Eakas vürstinna Saltõkova tuli kohale smaragdina, rohelised kivide read ulatumas lõuast nabani. Võluv proua Benckendorff oli Jänedalt kohale sõitnud pärlina. Kuigi tema diadeem, pross ja käevõrud ei suutnud konkureerida ta auväärse ema idamaiste peente pärlitega, oli ta oma hallides pärlehetes ülimalt elegantne. Tema pärlmutterjast satäänist tualett, Moskva moekunstniku Lomonovi looming, oli võrratu.
Nii kirjutasid ajalehed.
Mura jäi selle suhtes ükskõikseks. Sedasorti meelelahutus, mis oli teda omal ajal nii väga köitnud, ei pakkunud talle enam suurt rõõmu. Mõne üliku ülbus, rumalus ja lühinägelikkus lausa šokeerisid teda.
Kuuldes oma diplomaatidest sõprade ringis räägitavat – saatkonna tavasekretäride ja uute sekretäride ringis, kõigi nende seas, kes olid ametisse määratud just Peterburi –, et Venemaa on kõigi aegade kõige tsiviliseerituma ühiskonna kehastus, manas Mura näole juba vähem viisaka naeratuse ega hoidnud suud kinni.
„Igatahes,” lausus talle kõrva sisse krahv de Chambrun, Mura ammune imetleja Prantsusmaa suursaatkonnast Berliinis. „Vaadake kõiki neid inimesi meie ümber. Teie kaasmaalasi. Kuulake neid … Kuulake, kuidas nad hindavad kunsti, muusikat, kirjandust, kõiki tsivilisatsiooni peensusi. Teie, venelased, ei ole saareelanikud nagu inglased ega ka kodanlased nagu meie, tänapäeva prantslased. Ega ka mitte imperialistid nagu need kuradi sakslased. Samuti ei uhkelda te nagu Ameerika rikkurid. Aga ometi olete kõik palju rikkamad kui Rockefellerid ja Astorid! Ainult teie olete osanud sellise elukunsti välja arendada. Ja olete osanud selle välja arendada nii peenelt, et mitte ükski teine ühiskond maailmas ei ole kogu ajaloo jooksul suutnud midagi sellist saavutada.”
„Ma kardan, et te kipute Venemaad pisut liialt idealiseerima … Meie kõik ei ole siiski nii rikkad nagu Astorid.”
Krahv ei tabanud vastuse irooniat.
„Peaaegu! Vene ühiskond on Tsivilisatsiooni suure ime kehastus.”
„Te olete näinud ainult killukest sellest ühiskonnast. Ja te räägite ainult väga väikesest ühiskonnaklassist. Mina arvan, et see klass, kõik need inimesed meie ümber, nagu te ütlete, on määratud kaduma. Ja et kui nad tahavad ellu jääda, kui meie tahame ellu jääda, peame me midagi muutma … Kõike muutma. Ja väga, väga kiiresti!”
Vestluspartner suudles tal kätt.
„Ma imetlen teid … Kes võinuks Berliinis arvata, et proua Benckendorff on bolševike agent?”
„Ma ei ole bolševik.”
„Siis anarhist?”
„Ma lihtsalt usun vabadusse, vendlusse ja võrdsusse. Teie, kes te esindate Vabariiki, peaksite ju minust aru saama.”
Krahv de Chambrun silmitses Murat lõbusal pilgul, mis oli tal varuks kõigi nutikate naiste jaoks, kes paistsid olevat eluga kursis ja sellele mõtlevat. Kõik sellised naised näisid üksteisega sarnanevat.
Ta naeratas.
„Vabariik ei sobi mitte kõigile ja Venemaa ei ole Prantsusmaa. Venemaal on tarvis, et teda hoitaks ohjes, Venemaal on tarvis karmi kätt … Vastasel juhul tuleb revolutsioon.”
„Revolutsioon
