väikest Pauli murul jooksmas.
Dickyl oli täna 50. sünnipäev.
Ta oli sama sale, sama elegantne ja sama lihtsa olekuga kui enne. Oma pika kitsa seelikuga, oma noorpõlveaastate seelikuga protestis ta moevoolude vastu … Juuksekrunni kandis ta endiselt peas, üksikud juuksesalgud langesid ümber näo alla. Kergelt parema silma poole kaldus kübaral kandis ta ühte faasanisulge.
Temas ei olnud mitte miski muutunud. Peale hüüdnime.
Marydeari perekonnas oli komme muuta hellitusnime siis, kui saadakse vanemaks. Sellest ei pääsenud ka Zakrevskite teine põlvkond: Kira ja mõlemad Anna lapsed olid otsustanud anda oma hoidjale uue nime.
Tol ajal rääkis kogu nende perekond inglise keelt ning lapsed leidsid nime Ducky olevat ebakohase, sest see meenutavat neile parti … Selline suhtumine ei iseloomustanud aga sugugi nende imetletud guvernandi väärikat hoiakut.
Nooremate jaoks, see tähendab 1915. aasta põlvkonna jaoks, pidi Margaret olema Micky.
Selle nimemuutusega nõustusid ka täiskasvanud. Isegi Marydeari, isegi Tema Aususe jaoks sai Duckyst Micky. Ja Mickyks pidi ta jääma kuni kolmanda põlvkonna uuendusteni.
Skulptuuride ja suurte vaaside taga nägi Micky voolamas Neevat, rõhuvana, tinakarva. Ei ühtegi tuuleiili, ei ühtegi puulehte ta lähedal liikumas. Oli tunda suitsuhõngu, mis kandus kohale Soomet laastavatest metsatulekahjudest. See kõik – palavus, kõrbelõhn, lontis keisrilipp, mis rippus liikumatult Peeter-Pauli katedraali tipus – rõhutas veelgi guvernandi meeleheidet ning jättis mulje, et kohe algab äikesetorm, kärgatab plahvatus.
Ta mõtles oma pojale Seanile, kes oli nüüd mereväeohvitser. Sean pidi olema üks esimesi mobiliseerituid. Micky meenutas ängistavaid sõnu John Benckendorffilt, kes oli samal hommikul suundunud Põhjaarmee staapi sideohvitseriks. John oli öelnud, et sõda Saksamaaga tähendab lõppu neile tuttava Euroopaga ning kaost tulevasteks aastateks.
Ta püüdis rahuneda, mõeldes, et elu läheb ju edasi, et Marydear ootab teist last ja tema ise, Micky, hakkab selle lapse eest hoolitsema. Jah, elu läheb edasi.
Ta tahtis uskuda seda, mida kordas ühtelugu laste vanaema, et sõda tuleb lühike. Tema Ausus Maria Nikolajevna Zakrevskaja ei saa ometi eksida. Micky imetles jätkuvalt tema intelligentsust ja vilumust. Sel naisel oli küll vigu, aga nendest hoolimata austas Micky teda endiselt.
Nüüd, kui perekonna vana sõber Ivan Goremõkin oli taas au sisse tõstetud ning tsaari poolt ministrite nõukogu esimeheks nimetatud, oli proua Zakrevskaja korter Fontanka kaldapealsel majas nr 52 saanud kõige konservatiivsema aristokraatia poliitiliste vestluste meeliskohaks. Vana kooli mehed käisid seal valitsusele kiidulaulu laulmas. Kõik väitsid, et armee on nii suures arvulises ülekaalus, et murrab edasi teerullina. Ja et Briti mereväe abiga on Venemaal võit igatahes käes.
Sõda pidi tulema lühike.
Kolm nädalat ebalevat turvatunnet ja siis katastroof … Uudis sellest sündmusest oli 1914. aasta augusti lõpus äsja Peterburi jõudnud.
Ratsaväe sõdurid, eliitratsaväelased, husaarid, Preobraženski rügement, Pavlovski rügement olid Tannenbergi soos Ida-Preisimaal hätta jäänud ja lasknud end lõksu püüda. Enamik noorhärrasid, kellega Mura eelmisel talvel oli tantsinud, sai seal surma. Surma sai ka tema Berliini armsam – hullumeelne Afanassi Gramov. Nad kõik langesid ühekorraga.
John võitles õnnekombel põhjas. Veresaunas langes aga ohvitsere sama palju kui sõdureid. Benckendorffidel ja Zakrevskitel polnud ainsatki sugulast, kelle peres ei oleks langenud isa, abikaasa, poeg või vend.
Tannenbergis hukkus või sai haavata 20 000 meest. Veel 9000 võeti vangi. Kõik püssid, kõik suurtükid, kõik mürsud – kaheksa tonni laskemoona – langesid vaenlase kätte.
„Vene teerull” oli jäänud relvadeta ega saanud kuhugi edasi murda. Tsaari väehulgad olid muundunud võimetuks koletiseks. Ja proua Zakrevskaja sõbrad, kes olid väitnud, et Venemaa olevat võitmatu, pidid nüüd vaikima.
Hüvasti, entusiastlikud meeleavaldajad, fanfaarid ja keisri lipud, mida rongkäikudes lehvitati! Linn oli mattunud vaikusse. Tänavatel kostis vaid vihahüüdeid sakslaste vastu.
Aristokraadid olid oma residentsides veel tigedamad, Saksa keisri sõduritest rääkides kasutasid nad sõna Boches.
Teatrid olid oma repertuaarist Wagneri ooperid juba välja jätnud, rahvahulgad olid maha põletanud Saksa saatkonna, mille uksed olid sisse löödud, lühtrid puruks pekstud, maalid katki kistud, mööbel, klaverid ja skulptuurid akendest välja visatud … Nagu 1905. aasta revolutsiooni kõige süngematel päevadel.
Ka tsaar ise läks kaasa oma alamate germanofoobiaga. Mõistagi ei saanud ta reetmises kahtlustada oma saksa päritolu abikaasat ega ka võimukandjaid, kes kandsid saksapärast perekonnanime nagu krahv Kleinmichel või ülemõuemarssal krahv Paul von Benckendorff, aga ta püüdis oma impeeriumist kaotada kõik, mis kõlas liiga saksapäraselt. Alustuseks käskis ta venestada riigi pealinna nime.
Alates 31. augustist 1914 oli Peterburi nimeks Petrograd.
Kuigi Nikolai II püüdis selle uuendusega heameelt esile kutsuda ja meeli rahustada, oli ta valel teel. Nii paleedes kui ka hurtsikutes nähti selles sammus halba ennet.
„See on naeruväärne!” hüüatas Mura. „Linnalt ei saa sedasi minevikku ära lõigata, ajalugu ära võtta. Järjekordne autokraadi kapriis! See muudatus toob meile õnnetust.”
„Missis von Benckendorff, ega te juhtumisi ei ole valitsuse vaenlane ja ebausklik?”
Aktsendist hoolimata, kõige puhtamast iiri aktsendist, mis kõlas Mura kõrvadele otsekui Micky imeline aktsent, oli hääl, mis teda kõnetas, jääkülm.
Khakivärvi vormis, mille ümber oli rihm, lühikesed tumedad vuntsid piibusuitsust punakad, seisis tema ees Inglismaa suursaatkonna kantselei ruumides Inglismaa kaitseatašee kindralmajor Knox. Mura töötas saatkonnas vabatahtlikuna, tema jaoks tähendas see võimalust anda panus sõjalistesse pingutustesse.
Tegelikult oli teda saatkonda kutsunud suursaadiku Sir George Buchanani abikaasa, kes oli võtnud Mura enda tiiva alla, nagu oli Berliinis teinud Inglismaa ühe teise suursaadiku naine.
Hiilgav Lady Georgina, kes valitses Venemaa rahvusvahelise kõrgema seltskonna üle ning töötas haiglas, mille ta ise oli sõjas haavata saanute tarbeks asutanud, leidis, et tema noorest ja võluvast sõbrannast Mura Benckendorffist oleks mis tahes kontoris palju enam kasu kui mõnes operatsioonisaalis. Tänu inglise, saksa ja prantsuse keele oskusele, rääkimata vene keele valdamisest, sobis ta tõlkijaks ja sekretäriks.
Mura tõstis pilgu kirjutusmasinalt ning saatis ohvitserile väga võluva naeratuse.
Kindralmajor polnud viiekümnenegi. Ja temagi oskas vene keelt …
Aga talle ei meeldinud Mura, kes teadis seda ja oli ettevaatlik. Kindralmajor Knoxi naistepõlgus oli üldtuntud: „Women? Damned nuisance!” – „Naised? Neetud nuhtlus!”
Frau von B. puhul, nagu kindralmajorile oli kombeks teda seljataga kutsuda, oli Knoxi antipaatia lausa äärmuslik. Juba esimesest päevast peale püüdis ta naist saatkonnast minema ajada, väites, et sellisel suurilmadaamil, lobisemishimulisel koketeerijal, kes on peale selle vägagi rase, ei ole seal midagi teha.
Saatkonna kantselei oli kanal, mis
