teie ei võiks mind ka natukenegi armastada?”
„Minge ära!”
Seekord mees kuuletus. Ometi hüüdis ta veel aknast sisse: „Ma jätan teist mälestuseks selle tantsukaardi … Nende õnnelike meeste nimedega, kes on saanud teid oma käte vahel hoida … Aga teie, proua, tuletage siis mind veel te lahkelt meelde, kui ma surnud olen!”
Mariele avaldas see suurt muljet. See hullumeelne teadis peast ukraina poeedi värsse, mida ta oli ise väiksena Berjozovajas isa külalistele esitanud! Või oli see lihtsalt kokkusattumus?
Jõudnud koju, sulgus Marie oma tuppa, heitis voodisse kõhuli ning jäi riietes lebama, nägu patja surutud.
Viha, hirm ja südametunnistus piinasid teda kogu öö.
Aga see käsi, mälestus sellest käest kleidi all … Johni silitused ei olnud temas mitte kunagi selliseid tundeid tekitanud!
Teotusest, mida ta oli pidanud kannatama, ei rääkinud ta abikaasale sõnagi. John oleks selle vahejuhtumi lahendanud relvaga. Kui üldse oli midagi, mida üks saatkonna atašee naine ei saanud endale Berliinis lubada, siis oli selleks skandaal.
Tuli vaikida. Unustada.
Nüüdsest peale ristusid tema teed husaariga pidevalt.
Marie sattus temaga silmitsi isegi siin, Sir Edward Goscheni väga valitud seltskonnas, tema lauas. Mees oli suutnud lasta end tutvustada: kapten Afanassi Ivanovitš Gramov. Moraali poolest sama ohjeldamatu kui väljanägemiselt üliilus. Marie oli samuti järelepärimisi teinud: Afanassi Ivanovitš Gramovi ekstravagantne käitumine oli kõigile teada.
Ta oli Berliini saadetud Venemaa suursaatkonnast Londonis, kus ta oli hoolega elu põletanud: hasartmängud, alkohol, naised. Tema ametissemääramine Berliini oli äratanud suurt vastuseisu. Aga mida saanukski teha? Noormees oli keisrinna isikliku kaitse all. Oli neidki, kes väitsid, et noormees kuulus Grigori Rasputini partisanide hulka ja et see seltskond avas talle õukonnas kõik uksed. Mida saanukski teha? Ta oli võidelnud Mandžuurias, oli endale kogunud kuulsust sõjas Jaapani vastu ja teda peeti julgeks meheks.
Peale selle räägiti, et tal on süda haige. Ja et ta on ühe jalaga hauas. Kuuldavasti ei olnud tal enam kahte aastatki elada. Vaeseke. Just see viimane asjaolu tõi talle aupaklikke ja haletsevaid pilke.
Marie heitis kiire pilgu mehele, kellele suursaadik osutas.
„Ma ütleksin, Sir Edward, et teie nägus ohvitser ei ole tõsiseltvõetav ja kaua ta vastu ei pea.”
See märkus näis nii julma, nii teravana, et suursaadik teeskles naermist.
„Teie juba ei keeruta, olete hinnangutes väga otsekohene!”
Teema näis olevat lõpetatud.
Suursaadik lisas siiski:„Proua von Benckendorffi särasilmades ei ole piisavalt läbinägelikkust.” Ta jätkas vaiksel toonil. „Ma arvasin, et tegu on intelligentse naisega, aga tema laseb end mingil lurjusel lihtlabaselt kompromiteerida.”
See hoiatus pani Marie punastama. Ta lausa tardus.
„Tema Ekstsellents eksib,” suutis ta välja öelda.
„Vähemasti on Tema Ekstsellents siiras,” lõpetas suursaadik naeratades.
„Tunda end elavana sellisel päeval nagu täna,” ohkas Marie, istudes madame de Méricourti avatud katusega Mercedese faetonisse. „Nii imehea tunne!”
Nägu taeva ja pilk Berliini kahvatu päikese poole pööratud, lasid kaks naist end sõidutada Tiergartenisse, parki, kus nad kavatsesid oma pärastlõunast väljaskäiku jalgsi jätkata.
Üks oli brünett, väga noor ja silmipimestavalt sensuaalne, teine väikest kasvu, blond, väga peen ja vestluses teravmeelitsedes üdini küüniline, mis muutis ta väga ligitõmbavaks, aga omavahel ei sarnanenud nad üldse.
Ometi tundsid nad inimesi piisavalt hästi, et teada, et nende kaks vastandlikku ilutüüpi tõstavad neid mõlemaid esile.
Laia kübara loori alt silmitsesid nad tänavat. Kevade saabumisel olid jalutajad pähe pannud õlgkübarad, pitsrättidega pereemad lükkasid enda ees lapsevankreid.
„Karjaelu,” ohkas krahvinna. „Nagu teenijatel … Küche, Kinder, Kirche – köök, lapsed, kirik –, Saksamaal on nii igav elada!”
„Arvate? Minule küll Berliin meeldib! Kõik need autod, trammid, jalgratturid … Räägitakse lausa, et Alexander Platzi alla ehitatakse metrood … Kui poleks Pickelhaube’sid ja väeüksuste liikumist, meeldiks see linn mulle kohe hirmsasti.”
„Minu meelest, kullake, olete teie mu tutvusringkonnas küll ainuke inimene, kes ütleb, et on alati, alati, alati eluga rahul.”
„Ma lihtsalt olen endiselt, endiselt, endiselt oma abikaasasse armunud!”
„Wishful thinking, my dear! Teie abikaasa on tõepoolest äärmiselt korrektne, parim, mida naine, ka minusugune väga vana naine, võiks loota.”
„Teie ja vana naine? Olge nüüd, mehed jumaldavad teid ja kurameerivad teiega meeleheitlikult, isegi John!”
„Vana, jah. Ma olen teist kaks korda vanem … peaaegu neljakümnene.”
„Te olete imeline, kõige võluvam inimene, keda ma olen eales kohanud!”
„Ja teie abikaasa on samuti kõige imelisem, kõige võluvam, ma tean, te kordate mulle seda päevade kaupa … Aumees. Hindab korda ja distsipliini. Omavahel öeldes on ta ju kohutavalt preisilik, eks ole?”
„Preisilik? John on pealaest jalatallani venelane!”
„Lora! Ta on baltisakslane oma täies hiilguses, kes annab korraldusi tõesti vene keeles, jah, aga mõtleb saksa keeles … Ja kes nagu kõik teised baltisakslased muretseb, kuna näeb oma kahe isamaa vahele lõhet tekkimas. Huvitav, kuidas suudab teie abikaasa taluda sellist lõhestatud elu, kui teda tõmbab ühelt poolt Venemaa, teiselt aga Saksamaa.”
„John ei ole lõhestatud. Ta on Romanovitele truudust vandunud. Ta kummardab tsaari. Benckendorffid on mitu põlvkonda venelased olnud.” Marie lisas veel: „John on õukonna kammerhärra, keisri salanõunik. Ta on venelane.”
„Aga saksa kultuuri ja saksa tavadega. Ärge tehke nägu, nagu te vaidleksite mulle vastu, kullake. Ma lihtsalt ütlen välja selle, mis on ilmselge: Peeter Suure armee vallutas Baltimaad ja allutas need sellega, et lõimis sealse aristokraatia vene aadliga … Ütlen, et sellest ajast saati … Kui kaua? Kakssada aastat? … Et sellest ajast saati on kunagised Mõõgavendade ordu rüütlid näinud Venemaas oma väljavalitud maad. Aga Saksamaa on ikkagi nende esivanemate maa. Lihtsalt seda ma tahangi öelda, muud midagi! Et teie abikaasa ei ole slaavlane … Et temas ei ole teie sarmi, teie kirge … Ja tõenäoliselt – arvake nüüd sellest, mida tahate, rumaluke nagu te olete – ei ole temas ka teie intelligentsust. Et ta võib näida – mõnele, kes teda kehvasti tunneb – mõnevõrra igav … Et mitte öelda täiesti lame. Ja küll alles aeg lendab! Ja kui lühike on elu! Nautige elu, kullake, nautige oma noorust, kuniks seda on! Nautige igat hetke! Ja jätke need hetked hoolega meelde. Mälestused ongi kõik, mis meile, kombekatele naistele, alles jäävad, kui me vanaks jääme … Mälestused õnnest. Mälestused armastusest. Mälestused
