nii-öelda vanaemadega. Oli isegi mammisid, keda need noored mehed pidid talutama, kenasti käest kinni või siis käevangus. Kortsus, kõverad ja köökus mutikesed, kes ei paistnud sugugi rikkad kröösused, et need gigolo moodi mehed ümmardaksid neid suure raha eest. Sealt paistis hoopis ehedat hoolimist ja armastust, millest Marta ei osanud tookord kuidagi aru saada.
No tema ei olnud sugugi veel rauk, vaid täies elujõus naisterahvas, mis sellest, et aastaid juba jagus ja nägu seda ka reetis. Pealegi oli ta juba mõnda aega endamisi aru pidanud, et näoga oleks võimalik midagi ette võtta. Selleks oli olemas ilukirurgia, teleris oli sellekohaseid saateidki, kus näidati naisi enne ja pärast plastilist operatsiooni. Eks sellest sai küll iga vähegi mõtlev inimene aru, et pärast lõikust oli neid naisi oskuslikult meigitud, igati üles tuunitud ja mukitud.
Vast oli neil operatsioonidel ikkagi mingi efekt, miks muidu tõttasid naised seda valu ja vaeva kannatama? Kui saadetes näidati lõikustest väikeseid klipikesi, tundus see tõeliselt jube. Aga tühja sellest! Patsient ise oli narkoosis ja ei teadnud ega tundnud midagi. Mida kõike olid naised valmis ilu nimel ära tegema! Marta oli ise ka valmis selle nimel kannatama, et kaotatud ilu veidigi tagasi saada. Liiatigi nüüd, kus nii noor mees oli temast huvitatud. See asjaolu ei jätnud naist sugugi külmaks, vanusevahegi ei häirinud põrmugi.
Peakski otsima sobiva kliiniku ja minema konsultatsioonile. Eriti kellegagi nõu pidada ei tahaks. Teeks selle asja ära vaikselt ja salaja, et keegi tuttavatest teada ei saaks. Lennartile peaks ikkagi rääkima?
Operatsioonist taastumine võtab arvatavasti kaua aega, võimalik, et tuleb paar nädalat rahulikult kodus istuda, kuni välimus jälle enam-vähem normaalne. Aga siis vajab ta ju abi, kui ei saa välja minna? …
Tegelikult saab toidu sügavkülmikusse varuda. Äkki tuleks ise kuidagi toime, sest kui rääkida Lennartile, siis on selge, et asjasse kaasatakse ka minia ja kui juba Lille-Mai teab, siis kindlasti kuuleb sellest ka tema ema Katre ja lumepall lähekski veerema … Marta ohkas ja mõtles, et esialgu ei räägi pojalegi. Kui tekib tõsine vajadus, eks siis jõuab. Aeg annab arutust.
Marta oli harjunud oma otsuseid kohe ellu viima. Ta asus juba järgmisel päeval otsima internetist ilukliinikuid, kus tegeletakse plastilise kirurgiaga. Kuigi raha ei olnud eriti probleemiks, võrdles ta siiski hinnakirju.
Sõelale jäid ainult Tallinnas asuvad kliinikud. Võimalus oli otsustada ka Tartu kasuks, kuid ta ei tahtnud nii kaugele sõita, sest tagasisõiduga tekiks kindlasti raskusi. Naine suutis endale suurepäraselt ette kujutada, kui kohutav ta mõnda aega pärast sellist lõikust välja näeb.
Marta läkski ilukliinikusse kirurgi vastuvõtule. Kohapeal selgus, et otstarbekas oleks koos näo ja kaelaga teha kohe ära ka silmalaugude plastika. Mõnes mõttes oleks see suurepärane. Saaks valu ja vaeva ühekorraga kaelast ära. Samuti oleks taastumisperiood sel juhul ainult ühekordne ja ka hind tuleks soodsam. Igati sobiv lahendus.
Kõik edasine sujus justkui lepase reega. Naisel õnnestus operatsioonile pääseda juba kaks nädalat pärast Raimiga tutvumist, mil ta mõttes kindlalt selle sammu kasuks otsustas.
Martale tundus, et näo kenamakssaamisega läheb üsna kiireks, kuna Raim paistis olema temast vägagi huvitatud. No mis sai temal selle vastu olla! Oligi juba hulk väärtuslikke aastaid üksinduses mööda saadetud. Arvatavasti oligi nii, et kas nüüd või siis enam mitte kunagi.
Et mees oli temast huvitatud, see oli selge, sest Raim oli pärast nende esimest kohtumist Kosel kohe järgmise päeva pärastlõunal helistanud ja kutsunud teda Piritale ujuma. Kuna ilm oli veel meeldivalt soe, siis Marta rõõmustas väga selle ettepaneku üle.
Just sai ilukliinikus vastuvõtuaeg broneeritud. Küsimus oli ainult selles, et kui Raim tahab ka hiljem tihti kohtuda, kuidas mehele selgitada seda aega, mil tema viibib nii-öelda koduarestis. Mehele ei ütleks ta mitte mingi hinna eest, et kavatseb ennast lõikuda lasta. See ei tuleks kõne allagi. Mida küll mees sel juhul temast mõtleks? Vast seda, et Marta hakkab tema pärast endale noorenduskuuri tegema. Ei, seda lõbu ei kavatse naine talle pakkuda! Küll ta juba midagi välja mõtleb. Aeg annab arutust.
Raimiga lepiti kokku kohtumine Pirita rannaparklas, et seejärel suunduda koos randa.
Marta pani päevitusriided juba kodus selga. Pesu ja rannalina pakkis kotti. Otse randa minnes ta tavaliselt nii toimiski. Sellisel juhul oli võimalus veel natuke päevitada, enne kui aeg liiga hiline. Martale meeldis väga päikest võtta. Hoolimata sellest, et senini oli suvi olnud vihmane ja külm, oli Marta juba üsna päevitunud. Koduõues sai oldud igal võimalikul juhul paljalt päikese käes. Keha nägi hea välja, kui nüüd veel nägu ka korda saaks. Õnneks varsti saabki.
Kui Marta pööras Pirital parklasse, silmas ta kohe Raimi autot. Tööpäeva pärastlõunal oli parklas vabu kohti piisavalt. Raim seisis oma auto kõrval tühjal parkimiskohal ja viipas kutsuvalt. Naine roolis oma auto näidatud paika. Kuna autokatus oli avatud, ulatas ta mehele tervituseks käe. Too ei teinud Marta kätt märkamagi ja kallistas naist põgusalt. Seejärel avas mees galantselt autoukse ja ulatas naisele käe, et abistada teda autost väljumisel. Marta haaras istmelt rannakoti ja astus pakutud kätt vastu võttes autost välja.
Koos suunduti randa. Raim pani oma käe naisele õlgade ümber, tema pikkuse juures oli seda mugav teha.
Nad leidsid põõsaste vahel sobiva koha. Päris vee äärde rannaliivale ei tahtnud kumbki minna. Raim soovis kohe ujuda. Siin nad seda kahjuks koos teha ei saanud. Asju ei tohtinud valveta jätta, liiatigi veel autovõtmeid ja telefone. Nad otsustasid, et enne ujub Raim ja siis on Marta kord. See variant sobis suurepäraselt mõlemale, kuna naine tahtiski enne natuke päikese käes mõnuleda.
Marta võttis kleidi seljast, laotas rätiku maha, pani kübara näole päikesevarjuks ja sulges silmad. Käe asetas kotile, et keegi ei saaks ligi hiilides midagi pihta panna.
Kaua ta siiski selles asendis vastu ei pidanud. Väga oleks tahtnud näha, kuidas noor kaaslane ujub. Marta tõusiski istuma, pani ette päikeseprillid ja otsis silmadega meest. Otsitavat ei paistnud kusagil – vaata, palju tahad. Marta muutus juba ärevaks.
Pingsast vaatlusest äratas teda Raimi lustakas hääl:
,,Jäätist tahad? Tooksin meile. Mulle maitseb jäätis.”
,,Loomulikult tahan! Mulle ka maitseb! Mida rammusam, seda parem. Mingit mahlapulka küll ei tahaks.”
,,No sind vaadates küll ei arvaks, et aina rammusat sööd!” Nende sõnadega võttis mees rahakoti ja läinud ta oligi, et üsna peatselt kahe ,,Eriti rammusa” koorejäätisega tagasi olla.
,,Just täpselt seesama ongi minu lemmikjäätis!” rõõmustas Marta.
,,Seda ei olnudki eriti raske ära arvata, kuna tahtsid rammusat! Oletasin, et see kiri vastab tõele!” lõpetas Raim naljatades.
Mõnuga sõid nad oma jäätiseid.
Siis hakkas Raim rääkima:
,,Ma pean homme varahommikul sõitma töö tõttu Vastseliinasse. Mul tuli mõte võtta sind kaasa. Broneerisin meile ööbimise Pullijärve puhkekeskuse järveäärses kämpingumajakeses. Olen seal varemgi ööbinud, kahjuks küll üksi … Sealne järv on ujumiseks igati sobiv ja see on hea rahulik koht, veedaksime koos ilusaid õhtuid ja öid … Päeval pean küll tööl olema, aga võin sind võtta linna kaasa, et saaksid tutvuda kohalike vaatamisväärsustega või niisama aega veeta. Võid ka kohapeal järve ääres päevitada ja ujuda. Mis sa sellest arvad? Tuleksid?”
Hea oli, et mees nii pikalt rääkis. Marta jõudis vahepeal
