tõsines silmanähtavalt ja kohmas:
„Sul võib ju õigus olla. Eks ma pean siis kannatlik olema. Minu ootamatu ilmumine võib tõesti vanainimese ära ehmatada, kui ta ei ole eelnevalt minu olemasolust teadlik. Eks sina tunned oma ema paremini ja võid ka aimata, mida ta meie liidust arvaks.”
„Tõepoolest! Kuigi emad soovivad oma lastele ainult head, ei ole ma sugugi kindel, et minu ema näeks sind minu silmadega ja kõigest ka minu moodi arvaks. Kuna sa oled isegi minu pojast mõni aasta noorem, siis enda ema tundes olen täiesti kindel, et ta noomib mind kui mõtlematut plikatirtsu, kes teeb tema arusaamist mööda tobedusi. Ja, oh issake! Mida veel külarahvas ja kõik tuttavad arvavad! Ja mida Lennart ütleb ja lapselapsed ja üldse …”
Nähes Raimi õnnetut nägu, Marta vakatas, kallistas meest tugevasti ja jätkas seejärel leebelt:
„Sa tead ju küll, et mind isiklikult absoluutselt ei huvita, mida keegi meist arvab. Mina olen kogu elu ainult enda arvamust usaldanud. Kuigi jah, tegelikult esimest korda mehele minnes oli isa see, kes jõuliselt minu arvamust kujundas ja peigmehe valikul sõna sekka ütles. Ega ma tahtnudki vastu vaielda, kuna ma ei olnud tookord kellessegi armunud ja Heldur oli tubli mees. Ma ei ole kunagi kahetsenud, et minu abielus puudus kirg. Ma ju ei teadnudki kuni praeguse ajani, et midagi sellist on üldse olemas. Kuidas ma teadsingi tahta? Aga nüüd ma tean, mida suudab üks armastav mees naisele pakkuda.”
Martal ei lastud enam edasi rääkida. Raim surus tema huultele pika sensuaalse suudluse ja võttis teda kirglikult sealsamas elutoa diivanil. Nad ei olnud kunagi maganud Marta abieluvoodis. Nende lembehetkede tunnistajaks oli olnud elutoa diivan.
Senini olid nad öid koos veetnud ainult Pullijärve kämpingumajakeses, vahvas viilkatuse ja vedrujalgadega onnikeses. Kuna onnike paiknes järve kaldal pehmel pinnasel, siis oli see paigutatud vetruvatele jalgadele justkui nõiamajake. Iga sammu ja liigutuse peale majake õõtsus. Martal oli seal esialgu tunne, et ta jääb merehaigeks, aga öösel voodis oli olnud väga lõbus, kui majake nende rütmiga kaasa kiikus.
Sel õhtul Raim ei raatsinudki lahkuda. Kuna tema poeg viibis veel maal vanaema juures, siis ei olnud tal kuni hommikuse tööleminekuni kuhugi kiiret. Nii nad jäidki diivanile, õhukese pleediga kaetult teineteise embusesse hommikuni, vahetevahel virgudes ühinesid poolunes, et seejärel uuesti suikuda …
Nad tõusid varakult, sest Raim pidi hommikul enne tööd kodust läbi minema riideid vahetama. Kordamööda käidi duši all, Marta tegi hommikukohvi, mõned võileivad, ja Raim lahkus kiirustades, olles naist veel korra suudelnud ja talle südamele pannud, et ta oleks vähemasti telefoni teel kättesaadav – mida naine ka lubas.
Marta jõudis haiglassesõiduks tellida takso ja pakkida vajalikud esemed kotti. Suure valmispakitud reisikoti tõstis ta esikusse ootele, et järgmisel päeval haiglast tulles taksoga kodunt läbi sõita, kott kaasa haarata ja sõita siis edasi juba maale ema juurde.
Esikukapil olid ootamas hästi suurte klaasidega päikeseprillid ja hirmlaia lontis äärega suvekübar. Kogu see maskeraadivarustus pidi pärast ilulõikust varjama tema äraäestatud silmnägu.
Marta mõtles veidi ja pistis seejärel mahukasse käekotti lisaks veel paar siidsalli, mida saaks vajadusel kasutada kaela katmiseks. Sidemete varjamiseks võis salli siduda ka kübara alla ümber pea. Oma asi, kuidas ta peakatteid kannab.
Igaks juhuks kontrollis naine üle kotisolevad meigitarbed, et kõik maskeeringuks vajalikud kreemid ja puudrid oleksid ikka kaasas. Hiljem tuleb seda kraami pikka aega tarvitada ja kindlasti üsna ohtralt.
Naise mõtisklused katkestas telefonihelin. Tugeva vene aktsendiga mehehääl andis teda, et proua Kooviti takso, numbrimärgiga see ja see ootab teda maja ees …
„Oh sa issaristike küll!” karjatas ema, kui Marta võttis tuppa astudes harjumuspäraselt kübara peast. „No kus küll on selle inimeselooma aru, et ta endaga vabatahtlikult midagi sellist teha laseb? …” Marta harutas juba salli pea ümbert, aga kuuldes ema ahastavat karjatust, tema käed peatusid. Ah, milleks vanainimest oma hirmräsitud väljanägemisega šokeerida.
Marta mässis salli näo ümber tagasi ja jättis esialgu ka suured päikeseprillid ette. Oh tonti! Kui ema veel tema kinnipaistetanud ja verevalumites silmi näeks! Minestaks vist hoopis ära …
Ema karjatus äratas pliidi ees soojal põrandal tukkunud kassi. Loom tegi silmad lahti, vaatas Martale otsa ja hüppas ehmatusest õhku, seejärel üritas avatud köögiukse kaudu põgenedes end selle hirmsa koletise käest päästa. Vaesel loomal oli nii kiire, et esialgu võttis libe köögipõrand „esisilla ringi käima”. Saades paigalt, proovis kass ettejäänud köögitabureti ümber kurvi võtta, aga sattus kiirustades külglibisemisse, kargas imekähku püsti ja tormas koleda kräunatuse saatel lahtisest uksest õue.
„Noh, Va Ramp, mis sinul nüüd häda?” torises ema kassile järele. Seejärel jätkas tütre hurjutamist:
„Ehmatasid nüüd oma väljanägemisega vaese looma kah veel ära! Näh! Lootsin siin, et tuled mulle appi, aga nüüd, nagu näha, vajad ise põetajat ja hooldajat …”
„Oh, ei ole see asi sugugi nii hull, kui sulle esmapilgul paistab. Tahad, teen sulle suhkruvett? Muidu saad veel ehmatusest roosi jalga ja siis jalust ka sant. Küll me siin kahekesi hakkama saame, ära sellepärast muretse,” sõnas tütar leebelt.
Marta võttiski riiulilt klaasi ja tegi lubatu teoks, lisades veele kolm kuhjaga teelusikatäit suhkrut. Ema jõi rahustava joogi hetkega tilgatumaks, tõmbas pisut hinge ja jätkas nüüd juba sõbralikumas toonis:
„Oh, tütreke! Kas kohe väga valutab?”
„Pole hullu midagi! Haiglas anti korralik ports valuvaigisteid ja sain neid kohapealt apteegist kaasa ka osta. Mõned päevad pean neid veel tarvitama. Ega see valu jäägi, küll pikapeale taandub.”
Esialgne torm hakkas vaibuma. Aga Raimist rääkimise peab jätma küll jupikese aega hiljemaks. Vanainimese süda ei pruugi sellisele uudistetulvale vastu seista. Nii ongi parem. Raimile ütleb, et ema on oma õnnetusest niigi šokis ja nende uudis on esialgu tallele pandud. Mees ärgu kohe üldse muretsegu … Ka tema siin igatseb, kohe väga igatseb. Igatseb selle noore mehe lõhna ja kirge ja kõike-kõike, mida Raim oli talle pakkunud, veel pakkuda kavatseb ja nii edasi …
Marta ei mäletanudki, et ta oleks oma elus varemalt tundnud taolist igatsust – igatsenud seksi.
Vastupidiselt ema esialgsele kartusele said nad kahekesi suurepäraselt hakkama. Emal olid terved jalad ja pea, Martal toimekad käed.
Esimesel maalviibimise nädalal jäid Martale rohkem tubased toimetused. Ta kartis, et äkki keegi naabritest võib ootamatult tahta memme juurest läbi astuda ja siis ta kohutaks inimesed ära oma paistes sinise bomžinäoga.
Kuna nägu oli esimestel päevadel lausa hullemaks muutunud, siis kandis Marta kogu päeva prille ja salli, et mitte emmet ja seda tema Va Rampi kogu aeg hirmutada. Peeglitest hoidus hoopis eemale.
Üks ootamatus juhtus siiski. Järgmise nädala lõpus helistas Lennart ja teatas rõõmsalt:
„Me siin Lille-Mai ja lastega otsustasime, et tuleme sind ja haiget vanaema külastama …”
Nüüd oli hea nõu kallis. Kuidas öelda pojale, et tema kohe üldse ei soovi neid lähiajal näha? Marta oli tõsises kimbatuses. Juba üle nädala oli tal õnnestunud ennast varjata, nüüd aga ähvardas kõik lennata vastu taevast ja tema saladus ei olekski enam üldse saladus.
Õnneks
