öid, siis oli ilmselge, et mees sooviski temaga voodit jagada ja teha kõike seda, mida voodis kahekesi tehakse …
Marta oli viimast korda mehega ühes voodis maganud kümme aastat tagasi. Naine oli kindel, et kui ta ei tee seda nüüd, siis ei tee ta seda enam mitte kunagi. Kümne aasta jooksul esimene reaalne pakkumine! Seda ei olnud senini juhtunud arvatavasti seetõttu, et Marta ei olnud kellelegi võimalust andnudki. Oli käinud ringi kinnisilmi ega vaadanud meeste poolegi.
Heldur oli senini olnud naise ainus voodikaaslane. Justnimelt – voodikaaslane, sest seksiga tegelesid abikaasad suhteliselt harva. Marta oli kõiges, mis seksi puudutas, äärmiselt uje olnud. Abikaasa hoidis teda väga ja ei nurisenud kordagi, arvatavasti pidaski sobilikuks, et naine oli voodis tagasihoidlik.
Raim vaatas Martale vaikides küsivalt otsa. Ta ei kiirustanud ega surunud peale, andis naisele aega järele mõelda. Marta mõistis, et tal ei sobi rohkem midagi küsida ega oma tingimusi seada. Oli kaks varianti: minna ja vaadata, kuidas kõik kujuneb või siis elada edasi samamoodi kui seni – üksinduses. Esimese variandiga ei olnud tal midagi kaotada, küll aga teisega.
Sel hetkel pidi Marta otsustama oma saatuse ja naine otsustaski:
,,Võiksin tulla küll. Mul ei ole midagi erilist plaanis. Olekski hea vaheldus minu mitte eriti tegusatele päevadele. Mulle meeldib väga, et seal on ka järv.”
Raim naeratas seepeale ja pinge tema näost kadus. Mees pani käed emmates ümber naise õlgade ja suudles teda põgusalt kuklale. Ta ei olnud arvanud, et naine nii lihtsalt nõustub kaasa tulema.
Marta käis ujumas ja seejärel vesteldi üsna pikalt eesootavatest päevadest. Kuna Raim pidi järgmisel päeval kindlasti juba hommikul kell kümme olema Vastseliinas koosolekul, siis otsustati, et ta tuleb varahommikul kell kuus Martale koju järele.
Koju jõudes pani Marta kohe mullivanni vee jooksma, lisas tubli sortsu lavendlilõhnalist vannivahtu ja hakkas asju pakkima, et saaks varakult magama. Enne üsna pikka sõitu ja järgnevaid öid-päevi oli vaja ennast korralikult välja puhata.
Riiete valimine võttis tavapärasest palju rohkem aega. Marta ei olnud sugugi rahul ei selle ega tolle hilbuga. Lõpuks otsustas ta ujumisriietest kaasa võtta komplekti, millel suured sinised lilled mustal taustal. See oli väga ilusa lõikega. Aga öösärk? Võtta midagi eriti uhket? Ei! Siis võib mees arvata, et ta tahab talle muljet avaldada. Oh issand, see on kõige keerulisem küsimus!
Lõpuks otsustas naine, et võtab kaasa tavalise, T-särgi moodi tagasihoidliku öösärgi ja susside asemel rannaplätud. Majade vahel käimiseks ja järve ääres oleks need asendamatud jalanõud. Puhkekeskuse tualettruum ja duširuum asusid Raimi jutu järgi peamajas, lisaks järve ääres õuekemps – veidi spartalik elamine mugavustega harjunud ja mitte enam esimeses nooruses prouale. Ah, saab hakkama! Eesmärk pühitseb abinõu.
Kui kõik vajaminev oli reisikotti pakitud – palju seda kraami ikka kolmeks päevaks vaja on –, läks Marta kähku vanni. Juba aastaid tagasi oli tal vanniskäik igaõhtuseks rituaaliks kujunenud, see rahustas ja lõõgastas, tagas hea sügava une.
Täna siiski tavaks saanud protseduurist eriti kasu ei olnud, kuna vägisi tikkusid mõtted ees ootavatele öödele. Marta tundis, et tegelikult ta väga tahaks olla voodis selle ilusa noore mehe käte vahel. Justkui iseenesest liikusid naise käed silitades mööda keha kõrgetele rindadele, ta sulges silmad ja kujutles meest neid hellitamas.
Marta jäi veel kauaks voodisse raamatut lugema. Kui ta lõpuks pilgu kellale heitis, näitas see juba pool üks öösel. Oh tonti! Ainult napp viis tundi oligi magamiseks jäänud. Hommikul oli vaja varem tõusta, et end korda seada ja kohvi juua. Kiiresti pani ta mobiilil äratuse kella viis viieteistkümneks ja kustutas lugemislambi. Ehk õnnestub veidigi magada.
Ega see uni tellimise peale kohe tulema kipu. Juba lapsena oli Martat alati enne reisi vallanud ärevus ja takistanud uinumast, nüüd veel selline eriline reis ees ootamas. Mis siis, kui …?
Marta mure oli ennatlik. Tegelikult möödusid need kolm päeva pingevabalt ja justkui linnulennul. Naine ei mäletanudki, millal ta oli ennast koos meesterahvaga nii hästi tundnud. Võib-olla oli see olnud Helduri noorikuna abielu algusaastail? Tookord oli küll kõik teisiti.
Nüüd tundus kõik nii loomulik, justkui nad oleks Raimiga juba ammused tuttavad. Noor mees oskas nende esimesel armuöölgi naise piinlikkustunde hajutada – endalegi ootamatult läks Marta kirega kaasa. Ega seksimine saagi ununeda, justkui jalgrattasõit … või hoopis ujumine? Ei enam upu, kui kord õpitud pinnal püsima.
Mõlemad olid väga pikalt paastunud ja avastasid uuesti seksi ääretut naudingut. Raimi vabal ajal nad eriti voodist välja ei saanudki. Raim käis päeval linnas tööasjadega tegelemas ja Marta ootas kämpingus kannatamatult õhtut. Naine ei läinud kordagi Raimiga linna kaasa. Hommikuti oli ta armuööst roidunud ja magas rahulikult lõunani.
Kuna ilmad olid üsna soojad, siis päeval naine ujus ilusas vaikses järves. Nende onnikesest umbes kolmesaja meetri kaugusel oli järve kaldal väike liivaplatsike ja sealt oli hea vette minna.
Marta tundis, et tema saatus oli selle reisiga otsustatud. Mida küll poeg ja tuttavad peaksid sellisest liidust arvama? See oli juba nende probleem! Igaüks elab ikkagi enda elu ise ja pole teiste asi otsustada, kuidas tema, Marta, oma elu elab ja tema kavatses kõigest hoolimata armastust nautida.
Operatsioonipäev lähenes kiiresti. Marta ja Raim olid hakanud kohtuma lausa iga päev. Kui kummalgi juhtus ajalimiit olema piiratud, siis mõne tunni leidsid nad teineteise jaoks ikkagi.
Marta ei olnud veel otsustanud, kuidas Raimile oma eesootavat umbes kuuajalist eemalolekut selgitada. Paaril korral oligi ta ennast reetmas, aga piinlikkustunne noore mehe ees ei lasknud siiski lõpuni rääkida.
Lõpuks saabus ootamatu abi ema näol, kes operatsioonieelsel hilisõhtul helistas. Ema teatas kurvalt, et ta oli kaevu juures komistanud ja nii õnnetult kukkunud, et murdis randmeluu. Käsi oli jäänud kõverasse külje alla ja nii see juhtuski. Palju vanainimesel vaja, luud haprad.
Naabrimees oli sõidutanud ema kohe Paide haiglasse. Nüüd oli tal käsi kipsis ja paelaga kaelas, ei saanud kuidagi toimetustega hakkama. Ema andis mõista, et võibolla Martal oleks võimalik mõni nädal tema juures abiks olla. Seltsis segasem ja pealegi oli Marta varasematelgi aastatel veetnud suviti mõned nädalad lapsepõlvekodus. Nüüd oleks põhjust veidi pikemaks ajaks tulla.
Marta oli rõõmuga nõus ja rääkis emale seepeale puhtsüdamlikult oma plaanidest. Naine teadis, et kui ilulõikus igati õnnestub, saab ta juba järgmisel päeval koju taastuma. Marta lubaski emale, et sõidab ülejärgmise päeva pärastlõunal taksoga tema juurde ja ärgu ema ehmatagu, kui näeb tema sidemetes pead ja harjumatut välimust. Käed-jalad on tal igatahes terved ja kahekesi saavad nad suurepäraselt hakkama.
Martal oli väga hea meel, et ta ei pidanudki Raimile enda eemalviibimise kohta mingit udu ajama. Ühe õnnetus oli nüüd teise õnn. Valetada Marta ei oleks tahtnud, hea oli öelda, et ema vajas tema abi ja kedagi peale Marta tal ei olnud, kelle peale loota.
Kui Raim õhtul Martale külla tuli, pakkis naine parajasti maalesõiduks suurt reisikotti. Ta ütles mehele, et asub juba hommikul ema poole teele. Raim muutus kurvaks, aga veidikese mõtlemise järel leidis väljapääsu:
„Ma tuleksin laupäeval sulle sinna külla. Sobib?”
Marta oli sellist asjade käiku ette näinud ja viivitas veidi vastusega, justkui järele mõeldes:
„Ee-e … Vast oleks
