liikvele pääsenud? Ja nüüd lastega siia tulla … Köhh … Köhh!” pingutas ema veel köhidagi. Eakas naine oli juba aru saanud, et tütar üritab oma totrust – selline oli tema arvamus iluoperatsioonist – kõigi inimeste eest varjata.
„Aga paari nädala pärast oleks mul nende tuleku üle küll hea meel!” üritas ema valju häälega rääkida, et Lennart telefonis teda kuuleks.
Marta oli emale väga tänulik, sest poeg ohkas kahetsevalt ja arvas:
„Olgu siis pealegi. Kui vanaema tõbine, tuleme mõni teine kord. Saagu ta ruttu terveks! Ei hakka laste tervisega riskima … Kuna täna sai sõit plaani võetud, käime nüüd hoopis Keilas ära. Lille-Mai kipubki ema juurde. Helistan enne poistele, võib-olla tuleb keegi veel. Reinart käib tihtipeale sõpradega Keilas grillimas. Mis tal seal linnakorteris teha. Ja kui veel Alicia ja Elizabeth ka kaasas, saavad tüdrukud koos toimetada …”
Poeg oli jõudnud käigu pealt oma sõiduplaanid ringi mängida ja see oli tore. Katre kindlasti ootas tütart ja Endlil oli maja juures alati midagi kõpitseda, kus väimees sai olla abiks.
Marta vastas pojale rõõmsalt:
„Loomulikult minge! Katrel on kindlasti väga hea meel. Ongi teine üksi jäänud, Õie on kaugel maal ja Endel ka põduravõitu …”
„Sel juhul saame teie juurde tulla alles kolme nädala pärast. Vahepeal olen Londonis …”
Marta sai veel sõnasabast kinni, et oma kergendust mitte välja näidata. Olukord oli lahenenud tänu emale üle ootuste hästi.
Kolme nädala pärast võib-olla kannatab teda juba vaadata. See aeg oli õnneks veel kaugel. Kuna ema tundus nüüd olevat tütre tegemistega leppinud või vähemasti aitas neid varjata, siis vast oleks sobiv aeg ka teine uudis välja käia? …
Siiski ei olnud sobiv aeg, sest ema porises:
„Nüüd hakka sinu pärast veel valelikuks ka ja tüdrukuid oleks tahtnud näha ja …!”
Ema rehmas käega ja marssis otsustavalt sirge seljaga toast välja. Ja hea hetk läks koos ema sirge seljaga, jättes Marta oma suure süükoorma all talle järele vaatama.
Ah, tegelikult nii oligi parem. Las see Raimi asi veel laagerdub. Oma ema tundes, kartis Marta tema reaktsiooni. Kui juba ilulõikus oli põhjustanud nii tugevat vastasseisu, mida siis veel pojast noorem mees või armuke? Nimeta, kuidas tahad, ega see asja olemust muuda. Või muudaks? Kui nad Raimiga abielluks, äkki siis ema lepiks selle suhtega? Vist siiski mitte, Raimi vanus või õigemini noorus oleks ikka pinnuks silmas.
Kuigi ema jäi üsna noorelt leseks, ei olnud Marta kunagi kuulnud ega näinud, et emal oleks kasvõi pisitillukest suhet mõne vastassoo esindajaga. Alles nüüd oli ta mõelnud, et tema ema oli kõik need aastad olnud väga üksildane.
Pärast mehe surma käis ema igal õhtul surnuaias, mis asus kodust umbes kahe kilomeetri kaugusel. Ütles ikka, et käib seal isaga rääkimas ja nõu pidamas. Oli ju temagi kogu mehega koos elatud aja, nagu Martagi, toetunud mehele. Kõike oli nende mõlema peres otsustanud mees.
Heldur oli olnud leebe ning täitnud võimalusel alati kõik Marta soovid ja kapriisid, hellitanud teda igati. Isa seevastu oli olnud võimukas, vastuvaidlemist ei sallinud. Oma perest keegi ei üritanudki tema autoriteeti õõnestada. Naine teadis oma kohta ja tütar uskus, et isal ongi alati õigus ja tema kohus on hoolitseda pere heaolu eest. Seda isa tegigi – vankumatult ja kindla käega, kuni oma elupäevade lõpuni.
Kas ema oli olnud isaga õnnelik, seda Marta ei teadnud. Neil ei olnud emaga kunagi jutuajamisi abielulistel teemadel. Kui ta oli veel noor tüdruk, siis ema manitses alati, et poistega ei tohi musitada või, hoidku jumal, hoopiski mitte koos magada. Aga seda, mida see musitamine ja magamine halba teeb, sellest ei kõssanud ta sõnakestki. Lihtsalt tabu ja ei peagi rohkem teadma! Vot nii! Marta muigas. Kummaline oli selline suhtumine, kui nüüd tagantjärele mõelda.
Marta oli sõnakuulelik tütar ja oligi veel neitsi, kui ta kahekümne kahe aastaselt jõululaupäeval kodukirikus Helduriga paari laulatati. Tol ajal tavaliselt ei laulatatudki, aga isa tungival nõudmisel tehti see tegu väikeses pereringis teoks.
Marta mäletas eredalt, kuidas ta oma pikas valges siidkleidis ja maani valge leieriga – nii nimetas ema tema pruudiloori – üsna jahedas kirikus altari ees värises. Kohe märgatavalt värises, sest esiteks oli tal õhukeses kleidis külm, ja teiseks, muidu nii südi tüdruku südamesse oli äkki pesa teinud kabuhirm. Hirm, et kuidas selle voodiga ja mehega magamisega olema saab. Kuidas ta peaks käituma ja mida tegema?
Noore naise värin hakkas tasapisi vaibuma, kui ta tundis Helduri tugevat kindlat käsivart enda kõrval. Mees ei värisenud üldse. Marta piilus silmanurgast tema poole ja Helduri rahulik armas nägu rahustas teda. Sinna oli justkui kirjutatud, et sellelt mehelt ei ole midagi karta, ta ei tee kunagi naisele liiga. Heldur ei olnud ka enam mingi poisike, ta oli Martast tervelt viis aastat vanem. Kindlasti teadis mees sedagi, kuidas naisega voodis olla ja mida teha.
Marta oli hommikul ema ja tulevase ämma omavahelisest sosistamisest aru saanud, et ämm oli ehtinud Helduri magamistoa pruudikambriks. Selles kambris tuli veeta abikaasadel nii esimene armuöö kui ka kõik järgnevad armuööd.
Helduriga olid nad suudelnud ka, esimest korda siis, kui mees tuli isalt tema kätt paluma. Jah, tõepoolest, Heldur käis tal vana kombe kohaselt korralikult kosjas. Äiale viinapudel, ämmale uus pearätt ja Martale sõrmus – kõik oli olnud nii, nagu olema pidi. Martal oli veel praegugi see tillukese briljandiga kuldsõrmus sõrmes, samuti Helduri poolt laulatusel pandud laulatussõrmus. Neid ei tahaks ta kunagi ära võtta. Ükskõik, kas ta abiellub uuesti või siis mitte. Heldur peab jääma ja jääb alatiseks tema südamesse. Tema kohta ei võta keegi.
Kuigi Marta ei olnud oma abielus tundnud sellist kõikehõlmavat kirge, mis oli nüüd nii äkki tema ellu ilmunud, oli tema elu olnud rahulik ja helge. Mida ei ole olnud, seda ei tea tahtagi – nii oli ta alati arvanud.
Materiaalselt oli Marta praegugi hästi kindlustatud ja seda tänu Helduri ettenägelikkusele. Töölkäimise järele ei olnud mingit vajadust. Kaks korterit Tallinnas ja veel neljatoaline korter Tallinna külje all Tabasalus olid Helduril õigel ajal väga soodsalt ostetud ja remontida lastud. Need tõid piisavalt üüriraha sisse, et Marta saaks oma elupäevade lõpuni ära elada. Naine oli Heldurile väga tänulik, mees oli kindlustanud talle hea mugava elu.
Nüüd, tagantjärele abieluvoodile mõeldes, ei uskunud Marta enam isegi, et ta sai oma elu esimese orgasmi alles pärast Lennarti sündimist. Kord oli Heldur olnud tormakam kui tavaliselt ja võttis teda kaks korda järjest. Siis teisel korral tundis Marta äkki alakõhus mõnusaid tõmblusi ja lainetavat soojust. Naine ei teadnudki, mida see tunne tähendab. Keegi ei olnud talle orgasmist mitte kunagi mitte midagi rääkinud. Tookord surus ta ennast äkilises õrnusehoos instinktiivselt mehe vastu ja embas teda tugevasti. Heldur tundus üllatuvat, sest tavaliselt oli naine tema lähenemistele vastanud leigelt, aga sel korral äkki nagu ärkas …
Heldur vaatas naisele küsivalt otsa. Marta, kes oli just kogenud midagi erilist, puges mehele kaissu ja endalegi hämmastuseks rääkis abikaasale, mis tunded olid teda hetk tagasi vallanud.
Naise üllatuseks mees tõsines ja kuulas teda vaikides, justkui häbeneks midagi. Lõpuks Heldur küsis:
„Kas sa tõepoolest ei ole mitte kunagi varem seda tunnet tundnud?”
Marta raputas vastuseks pead.
„Miks sa siis ometi ei ole seda mulle öelnud?”
„Mida
