veel oma tulevasest kasuisast(?) üldse mitte midagi. Kõik oli alles liiga värske. Antud olukord ei takistanud Martal iga päev Raimiga telefonis pikki kirglikke vestlusi pidamast ja selleks ajaks püüdis ta ema kuuldekaugusest eemalduda. Ei ole vaja härjale punast rätikut lehvitada.
Marta igatsust Raimi järele aitas leevendada kummaline asjaolu. Kui mees oli koosveedetud öö järel kiirustades lahkunud, märkas naine, et mees oli oma sviitri esikukapile unustanud. Marta surus näo mehe sviitrisse, tõmbas sõõrmetesse pika sõõmu mehele nii omast, temale juba armsaks saanud lõhna ja torkas seejärel sviitri esikus maalesõidu ootel olevasse reisikotti.
Õhtul magama heites võttis Marta nüüd alati mehe sviitri kaissu, et mehe lõhn oleks öösel kogu aeg temaga. Mõnikord päeval, kui igatsus kippus hinge matma, pani ta sviitri selgagi …
„Mis ajast sa Lennarti riideid kannad? Pealegi on see sulle suur. Kas omal enam rõivaid ei jätku?” tundis ema huvi, kui tütrel oli järjekordselt mehe sviiter seljas.
Marta muigas ainult. Ta poleks mingi hinna eest söandanud emale öelda, et kannab igatsusest Raimi järele tema sviitrit.
Martal oli juba ammugi kana-klimbisupp valmis keedetud, aga ema ei olnud ikka veel oma igaõhtuselt isaga arupidamiselt tagasi jõudnud. Nojah, edasi-tagasi tuli oma neli kilomeetrit ära ja ema oli vana ka. Aga ta oli harjunud nüüdseks juba aastakümneid kalmistuteed käima ja kõndis vaatamata eale üsna käbedalt.
Ema käis tavaliselt alati paari tunniga selle käigu ära. Pilku seinakellale heites täheldas Marta, et seekord oli ema ära olnud juba ligi kolm tundi.
Marta läks trepile vaatama, kas on ema saabumist märgata. Ta nägi üllatusega, et ema oligi juba tagasi ja istus aidatrepil loojuva päikese viimaste kiirte soojuses. Miks ta siis tuppa ei tulnud? Teadis ju, et tütar toiduga ootamas. Kas ta tahtis üksi omi mõtteid mõelda?
Kuna tütrel oli vaja emale oma järgmise päeva plaanide kohta veidi selgitust jagada, otsustas ta minna aidatrepile talle seltsiks. Marta lükkas supipoti soojale pliidirauale tagasi, et toit ära ei jahtuks, tõmbas Raimi sviitri õhtujaheduse kaitseks õhukese suvekleidi peale ja võttis suuna aida poole …
Enne kui Marta jõudis suu avada, teatas ema mõtlikult:
„Näh, sain täna surnuaial Tagametsa Maiega kokku. Rääkis, et tal olla tütar mehest lahku läinud.
Maie oli algul nii mures olnud, et mis nüüd tema antud rahaga ostetud korterist saab, aga tütar rahustanud ta kohe maha: neil olla mehega abieluvaraleping tehtud. Nüüd ei näe see ringiaeleja korterirahast sentigi ja Maila jääb lastega sinna edasi elama. Näed, tänapäeval teavad inimesed juba kõiki neid knihve …”
Ema tõmbas hinge ja jätkas ühe soojaga:
„Kui sa tõesti kavatsed sellise lolluse teha, et uuesti mehele lähed, ära sina ka mingil juhul seda lepingut unusta. Heldur jättis sulle hea järje ette. Kahju oleks, kui see kõik mingi noore õnneotsija nahka läheks, sina vanaduses puupaljaks jääksid. Ja muidugi Lennart oleks siis kah isa pärandusest ilma …”
Marta tegi suu lahti, et ema rahustamiseks sõna vahele pista, aga ema jätkas:
„Oota nüüd, pimeloom! Kannata sutsuke. Ma tahtsin sulle tegelikult seda ka rääkida, kuidas Tagametsa üldse omal ajal Maie isa kätte läks. Ega nende sugu ole seal kogu aeg elanud. Mina olin veel tüdruk, kui nemad ostsid haamri alla läinud talu …”
Ema rääkiski tütrele kunagi ammu juhtunud loo.
Tagametsa peremeheks oli vanapoisist Alfred. Ta pidas talu koos vanatüdrukust õe Idaga. Nad olid usinad ja töökad inimesed. Alfred oli saanud juba uue elumaja katuse alla. Ütles ikka, et kui maja seest ka kõik valmis saab, siis toob Värvu Liide perenaiseks.
Liide oli verinoor ja ilus tüdruk, vaeslaps, kes elas Värvul sugulaste juures. Sugulased tahtsid teda jalust ära saada ja ta oleks hea meelega kohemaid Tagametsale perenaiseks läinud. See küll Idale eriti ei meeldinud, aga kes temalt küsis …
Talu oli heal järjel ja kõik laabus, kuni juhtus hirmus õnnetus. Ega õnnetuste eest ole keegi kaitstud.
Peremehel oli sõiduhobuseks noor peru, ilmatu uhke süsimust valge lauguga täkk. Alfred ütles ikka, et see on tema pulmahobune. Talle meeldis oma ilusa loomaga kelkida ja ta pani täku pea iga sõidu tarbeks aiste vahele.
Lõpuks see viljakoormaga veskile sõit talle, õnnetukesele, saatuslikuks saigi. Ajas veel tee peal hobuse nelja ja kihutas naabrimehest mööda. No ja siis tuli pimedas kurvis veoauto vastu. Neid liikus tol ajal vähe. Loom polnud sellise suure möirgava elukaga harjunud.
Siis see juhtuski! Noor pire täkk ehmatas, rapsas täie kapaku pealt teelt kõrvale ja tõmbas koorma kraavi kummuli. Alfred jäi koorma alla. Ainult pea paistis viljakottide alt, kui naabrimees oma hobusega lõpuks õnnetuskohale jõudis. Auto oli rahumeeli edasi sõitnud.
Läks hulk aega, kuni naabrimees viljakotid mehe pealt ära tõstis. Alfredil oli küll veel hingeke sees ja viidi haiglasse, aga voodi omaks ta jäigi. Selg oli murtud ja kaelgi tugevasti vigastatud.
Ida jäigi üksi talu pidama ja voodihaiget venda hooldama. Alfred elas liikumatuna voodis veel ligi viis aastat, ja nendest kaks viimast valla vaestemajas, kuni jumal talle halastas ja enda juurde kutsus.
Vaene Ida oli püstihädas. Suvel oli talus suiline olnud, aga selleks ajaks oli juba sügis kätte jõudnud ja suiline just hõlmad vöö vahele pannud. Veel oli talus vana paikne saunik, kes käis talutöödel abiks. Nii et kevadeni veeti kuidagi välja. Kuigi Idal kulus palju aega voodihaige venna eest hoolitsemiseks, rabeles ta kasvõi naba paigast, et tulla toime talutöödega.
Kevadel võeti tallu sulane ja uuesti ka suiline. Aga kus juba õnnetus ees, sinna järgmisel hea tulla. Heinateo ajal kukkus sulane laudalakast alla ja kohe nii õnnetult, et murdis jalaluu. Heinaaeg, teadagi, kiire aeg. Oli vaja kuiv hein kähku varju alla saada. Küün oli alles täitsa tühi. Aga kust sa kõige kiiremal tööajal uut sulast võtad?
Just siis juhtus tulema harjusk oma kolakohvriga külla. Oli teine noorevõitu ja üsna sile poiss. Käis mööda talusid, pakkus naistele pearätte, sitsikangaid, ehteid, pitse ja muud taolist kraami.
Kui ta jõudis lõuna paiku Tagametsale, siis oli Ida just veidi aega tagasi koju tulnud venda söötma. Tahtis seejärel tormata kohe tagasi heinamaale, aga harjusk pidas ta väraval kinni. Ärgu nüüd proua kiirustagu kuhugi, vaadaku ikka tema ilusaid pearätte.
Jutule nad said ja kuidagi läks nii, et see ilmahulgus haistis saaki. Sokutas ennast kiirel ajal tallu abiks. Esialgu ta oligi väga püüdlik, töö lausa lendas käes. Aga see oli esialgu. Oskas teine laulda ka ja õhtuti kandis perenaisele oopusi ette. Mehkeldas Ida ümber, kuidas aga jaksas. Tegi ja toimetas. Ida oli tähelepanust nii liigutatud, et ei andnud endale üldse aru, kuidas olla või mida teha. Vend küll hoiatas, et tüdruk, vaata ette! Aga kes see ikka santi väga tähele pani.
Asi läkski käest. Kui Alfred tahtis peale jõule harjuskist igal juhul lahti saada ja teda talust välja kihutada, siis selleks ajaks oli Ida vöökoht juba reetlikult paisunud. Vanatüdruk oli mitu head aastat pealt neljakümne ja alles esimene rasedus. Hull lugu igatahes! Aga sellega see lugu kaugeltki veel ei lõppenud.
Harjuskil jätkus jultumust ja mõistust paluda Alfredilt Ida kätt. Alfred sajatas, mis ta sajatas, aga õe nutt ja härdad palved sundisid teda selle abieluga nõustuma. Ei saanud ju ometi oma lihast õde jätta lapsega tüdrukuks ja ilmarahva naeruks.
Peigmehekandidaat
