Aidan pidas jahikoeri nagu Samuelgi – häid jäljeajajaid, kes oskasid lõhna peal püsida. Ta polnud kindel, kas koer nad probleemi põhjuse juurde juhatab, aga seda pidid nad peagi teada saama.
Mõne minuti pärast olid nad Michaeliga juba metsas ja järgnesid mööda mäekülge alla liikuvale Aidani koerale Molliele. Mees ei teadnud, kas koer valis suuna teiste koerte ulgumise või karjumise järgi, aga igatahes jooksis loom, nagu jaksas. Rihma otsas olemata oleks ta minema jooksnud ja mehed maha jätnud.
Samuel kuulis naise karjeid umbes kümme minutit pärast otsimise alustamist. Nüüd oli talle selge, et Suur Punane järgnes pigem karjumisele kui ulgumisele, sest mida kaugemale nad jooksid, seda valjemaks muutus naise hääl.
Komistades lagendikule jõudes ja seal oma ema ning seejärel maas lamavat isa surnukeha nähes tundus mehele, et ta näeb und. Aga siis hakkas Suur Punane ulguma. Sel hetkel sidus mees koera rihmaga puu külge ja jooksis ema poole.
„Ema! Ema!”
Naise karjed lakkasid niipea, kui ta oma poja häält kuulis. Siis taipas naine, mis juhtuda võib, ja hüppas üle Stantoni surnukeha enne, kui poeg jõudis astuda Stantoni mullapinnale kraabitud sõnale.
„Ära tule!” hüüatas naine, toetas seejärel lauba Samueli rinnale ja hakkas vappuma. „Ta on surnud, Samuel, ta on surnud. Keegi tulistas teda selga.”
Mees vaatas uskumatult oma maas lamavat isa, üritades endale teadvustada tõsiasja, et too on surnud. Pisarad hakkasid voolama.
„Ema, mis siin juhtus?”
Ema tõmbus temast eemale ja osutas maapinnale.
„Ma ei tea, miks see kõik juhtus, aga su isa ütles enne surma oma tapja nime.”
Samuel vaatas maha, nägi sinna kirjutatud sõna ja kortsutas kulmu.
„Wayne? Milline Wayne? Kas me tunneme…”
„Ei!” kriiskas naine. „Mitte Wayne kui inimene! Minu perekond. Need Wayne’id! Oh jumal, lõpuks nad tegidki seda. Tapsid ta, nagu nad kunagi ähvardasid.”
Mõni sekund hiljem jooksid lagendikule Michael ja Aidan. Aidan sidus Mollie kinni ja nad tõttasid seejärel oma ema juurde. Šokk, mis kaasnes teadasaamisega, et nad olid järgnenud tema karjetele, oli ehmatav ja seejärel nägid nad oma isa laipa.
Aidan sööstis ettepoole nagu püssist lastud ja karjus: „Isa! Ei, isa, ei!”
Samuel pööras end ringi ja haaras temast kinni.
Ema kallistava Michaeli nägu mööda veeresid alla pisarad. „Mis siin juhtus, ema?”
„Ma ei tea,” nuuksus too. „Ma olin aias. Kuulsin lasku ja ma ei oska seda kuidagi seletada, aga ma teadsin. Jooksin, kuni ta leidsin.” Ta rebis end poja käte vahelt lahti ja libistas sõrmedega nagu mõtteid koguda üritades läbi juuste. „Kas mõnel teist on telefon kaasas?”
Kõik kolm tõmbasid telefonid taskutest välja.
„Ma pole kindel, kas siin levi on,” sõnas Samuel.
„Pildistamiseks ei ole levi tarvis. Tehke fotod oma isast, oma isa käest ja siis, enne kui sellega midagi juhtuda jõuab, mulla peale kraabitud nimest. Seda tegi keegi minu perekonna liikmetest.”
Aidan vaatas maha, nägi nime ja mullapinda imbunud isa verd, tuikus eemale ja hakkas oksendama.
Leigh oli leina kõrvale tõrjunud. Raev aitas tal selle tragöödiaga toime tulla ja igas tema sammus peegeldus kärsitus, kui ta oksendava Aidani poole astus.
„Meil ei ole selleks aega,” ütles naine poja hobusesaba pihku haarates ja selja taha tõmmates.
Isegi vihasena hoolitses ta omade eest ega lasknud juustel krampides vappuva poja näole langeda.
Aidan tõmbas sügavalt hinge ja ajas end seejärel käeseljaga suud pühkides sirgu.
„Anna andeks, ma lihtsalt… ma ei suuda seda uskuda… Miks, ema? Miks?”
„Seda ma ei tea, aga ma saan teada, kes mu vendadest seda tegi, ja siis tuleb tal kahetseda, et ta üldse siia ilma sündis.”
Kolm venda vaatasid üksisilmi oma leinas hunnituna mõjuvat naist, kelle selja taga kumas päikesevalgus; ta verist ja kriimulist nägu ümbritsevad juuksed olid lahti ja sassis. Ta nägi välja nagu mõnest teisest ajastust pärit naissõdalane.
Michael heitis pilgu Samueli poole ja osutas siis oma isa surnukehale.
„Teie kaks, tehke pildid. Mina üritan konstaablile helistada.”
Leigh seisis pisut eemal ja jälgis toimuvat, hakkamata niigi ilmselgeid asju sõnadesse panema.
Nende harjumuspärane elu oli läbi saanud.
Walter Riordan pidas maakonna konstaabli ametit juba kahekümne neljandat aastat. Ta oli elu varjukülgi üksjagu näinud, aga kui Michael Youngblood talle helistas ja üksikasju kirjeldas, tundis mees, kuidas tal seest õõnsaks tõmbus. Just sedalaadi sündmustest kasvas välja verivaen. Michael andis talle oma telefoni GPS-koordinaadid ja tänu sellele kujunes Riordanil sündmuskoha asukohast selge pilt.
„Meil kulub sinna jõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit,” tähendas Riordan.
Michael vaatas isa surnukeha valvava ema poole.
„Me ei lähe siit kuskile,” vastas mees ja lõpetas kõne ning jooksis seejärel sündmuspaika tagasi. „Ma rääkisin konstaabel Riordaniga. Neil kulub kohalejõudmiseks vähemalt kolmkümmend minutit kui mitte rohkemgi.”
Leigh mõtles üksi koju jäänud Jesse peale.
„Samuel, palun helista Bellale ja palu tal Jesse juurde minna.”
„Jah, ema,” vastas mees ja kõndis siis kaugemale, kuni leidis piisava leviga koha.
Bella vastas, kui telefon oli kaks korda kutsuda jõudnud.
„Mina olen,” ütles mees.
„Kas sinuga on kõik korras? Said sa teada, mis juhtus?”
Mees üritas küsimusele rahulikuks jäädes vastata, kuid tõde oli liiga tülgastav.
„Isa on surnud. Ema leidis ta metsast, teda on selga tulistatud. Ta kraapis enne surma mullale nime „Wayne”.”
Bella ahmis õhku ja hakkas seejärel nutma.
„Kes on Wayne? Miks pidi keegi su isa tapma?”
„Ema ütleb, et see on keegi tema perekonnast. Ta on järsku nii vaikne. Ma pole teda kunagi sellisena näinud. See pole muud kui vahkviha.”
„Mida ma teha saan?”
„Ema palus, et sa läheksid tema koju ja oleksid seal Jesse juures, kuni me kõik tagasi jõuame.”
„Jaa,
