Perekonnapatud. Sharon Sala

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Perekonnapatud - Sharon Sala страница 4

Perekonnapatud - Sharon Sala

Скачать книгу

ja kiirustas tagasi oma ema juurde. „Bella hakkas minema. Mida mina teha saaksin?” küsis mees.

      Ema osutas metsa poole. „Võta Suur Punane. Vaata, kas sa leiad üles koha, kus tapja seisis. Kui Punane lõhna üles võtab, siis lase tal minna ja vaata, kui kaugele ta sind juhatab.”

      „Jah, ema,” vastas Samuel, tõttas seejärel koera järele ja suundus koos temaga metsa, sellal kui Michael ja Aidan oma naistele helistasid, et neile juhtunust teada anda. Mõlemad miniad tõttasid kohe oma meeste lapsepõlvekodusse nagu Bellagi, et seal Jessele seltsiks olla.

      Samuel leidis oma isa jäljed üles õige pea, kuna tundis ära saapamustri, selleks, et leida koht, kus oli seisnud teda tulistanud tapja, kulus veel vähem aega. Mees otsis ümbruse läbi ja leidis padrunikesta. Soovimata seda üles korjates võimalikke sõrmejälgi rikkuda, tähistas ta leiukoha väikese kivikuhjaga, tegi jalajälgedest pildid ja lasi siis Suure Punase jälje peale, hoides metsa suunduvale koerale järgnedes rihma kõvasti peos.

      Jälge mööda liikumine oli lihtne, kuna tapja oli jooksnud ja polnud vaevunud oma jälgi varjama. Samuel pööras peatudes ja veel paari pilti tehes tähelepanu tema sammu pikkusele.

      Kümne minuti pärast jäi Punane seisma ja hakkas klähvima. Koer oli lõhna kaotanud. Samuel järgnes loomale, kes hakkas koha peal tiirutama ja üritas lõhna taas üles võtta. Maapind oli puude all kõva ja kivine ja kui Samuel viimaks mootorratta jäetud rehvijälgi märkas, tundis ta pettumust. Laskja oli läinud. Jaht oli läbi. Ta keris jalutusrihma kokku ja jäi siis seisma.

      „Tubli poiss. Tubli oled,” ütles mees suurt looma patsutades. „Lähme tagasi. Otsime Mollie üles.”

      Koer sörkis, keel suust väljas, Samueli kõrval, kui nad koos üles mäkke suundusid. Väikest oja ületades tegi Samuel peatuse ja laskis Punasel juua. Pisike jänes hopsas võssa peitu ja puude otsas nende peade kohal tänitas oravate paar.

      Samuel astus Punasest paar sammu ülesvoolu ja kükitas ojanire kõrvale, et näolt higi pühkida. Käe vette kastmiseks ettepoole kummardudes nägi ta vilksamisi oma peegelpilti. Ta oli alati oma sarnasuse üle isaga suurt uhkust tundnud, kuid nüüd meenutas see tema kaotust. Mees surus vett näole loopides lõualuud krampi. Kui ta end püsti ajas ja hakkas taas koos koeraga ülesmäge minema, nirisesid mööda ta põski alla veepiiskadega segunevad pisarad. Selleks ajaks, kui ta mõrvapaika tagasi jõudis, olid kõikjal politseinikud ja valu oli end ta rinnus kindlalt sisse seadnud.

      Leigh’ vaikiv valve Stantoni surnukeha juures lõppes konstaabli ja tolle meeste saabumisega. Pärast tunnistuse andmist pidi ta eemalt vaatama, kuidas kriminalistid kõike pildistasid, alates mullapinda kriibitud nimest kuni keha asendini välja. Kui kohtuarst surnukeha selili keeras ja taipas, et lask oli olnud läbistav, asusid kriminalistid kuuli otsima, lootes, et see oli tabanud mõnda puud.

      Kui Michael ja Aidan otsimisel oma abi pakkusid, öeldi sellest ära, niisiis läksid ja seisid nad oma ema kõrvale. Nad jõudsid enne veidi aega lihtsalt seista, kui taipasid, et naine on liiga vaikne, ja see nad muretsema pani.

      Leigh’ ilmes peegeldus põlgus, kui ta vaatas, kuidas politseinikud sündmuskohas ringi trampisid ja puuduvat kuuli leida lootes puid uurisid.

      „Teie mõlemad, palun minge ja aidake neil jobudel see kuul üles leida. See aitab tapjat tuvastada.”

      „Me pakkusime neile abi. Meil kästi eemale hoida.”

      „Jumal küll,” pomises naine värisevat kätt läbi sassis juuste libistades.

      „Sa ei usu, et nad selle üles leiavad?” küsis Michael.

      Naine osutas sündmuskohale.

      „Ei. Sa ainult vaata neid. Nad näevad ju selgelt, kus Stanton lamab ja milline peaks olema kuuli trajektoor.” Naine näitas kirde suunas. „Ja siis vaata, kus nemad parasjagu on.”

      Aidan kortsutas kulmu. „Mind ei huvita, mida nad ütlesid. Ma lähen ja aitan neil otsida. See on lihtsalt jabur.”

      „Ma tulen sinuga kaasa,” ütles Michael.

      Nad jõudsid lagendiku teise serva, kui Samuel oma ema selja taha astus. Ta sidus Suure Punase kinni ja asetas käe naise õlale.

      Leigh pööras silmapilk ringi.

      „Leidsid midagi?” küsis naine.

      „Ma leidsin padrunikesta ja koha, kus jälg lõpeb. Ta tegi mootorrattal minekut.”

      „Kus padrunikest oli?” tahtis ema teada.

      „Ma märgistasin jälje ära ja jätsin selle oma kohale. Ilmselt tahavad kriminalistid selle uurimiseks kaasa võtta.”

      Leigh ei öelnud hetkeks midagi, vaid vaatas oma teisele pojale otsa ja võttis seejärel ta näo oma käte vahele. Naise hääl värises, kui ta rääkima hakkas.

      „Sina ja Bowie olete nii väga oma isa nägu.”

      Samuel kallistas ema.

      „Me armastame sind, ema. Me oleme sinu ja Jesse jaoks alati olemas. Alati.”

      Naine tõmbas aeglaselt ja katkendlikult hinge. Kui ta pojast eemale nihkus, olid ta näol pisaraid, kuid ta silmad lõõmasid veel raevukamalt.

      „Kas sul on Bowie number telefonis olemas?”

      „Jah, ema. Kas sa tahad talle helistada?”

      Poeg vaatas, kuidas lihased ema lõual tõmblema hakkasid ja neile järgnes pisaratevool.

      „Ma ei suuda seda veel sõnadesse panna. Kas sa helistaksid talle minu asemel? Ütle talle seda, mida on vaja öelda. Ütle, et ma käskisin tal koju tulla.”

      „Jah, ma helistan. Ma pean levi otsima. Mul ei lähe kaua.”

      Leigh vaatas, kuidas poeg eemaldus, ja hetkeks tundus talle peaaegu, nagu oleks tegu Stantoniga.

      Oo mu jumal. Stanton. Kuidas ma suudan ilma sinuta elada?

      Teine peatükk

      Samuel üritas Bowiele helistada, kuid pidi vennale sõnumi jätma ja paluma tollel tagasi helistada. Seejärel läks ta konstaabel Riordani juurde.

      „Härra, mul on teile informatsiooni.”

      „Kuulan,” vastas Riordan.

      „Ma lasin oma koeral jälje üles võtta ja me ajasime laskja jälge kuni kohani, kus see rehvijälgedega lõppes. Need oli jätnud mingi mootorratas. Tegin tema rehvi- ja jalajälgedest mõned pildid. Andke mulle oma telefoninumber ja ma saadan need teile. Lisaks vedeleb võsas kohas, kus laskja seisis, padrunikest. Kui te mulle ühe oma kriminalisti kaasa annate, näitan talle, kust seda leida. Ma tähistasin koha ilma kesta üles korjamata ära.”

      Riordani silmad läksid suureks.

      „Hästi tehtud,” tunnustas mees ja lisas siis: „Tunnen kaotuse pärast südamest kaasa. Stanton oli tubli mees.”

      Samueli silmis läikisid valamata pisarad ja ta rind kiskus nii tugevasti krampi, et mehel oli raske hingata.

Скачать книгу