temaga väljas istuda ja oma kiiktooli istumise järel näis mees maha rahunevat.
Jesse märkas mööda teed lähenevaid vendi esimesena. Ta tõusis järsult.
„Ema ei kõnni,” tähendas mees.
Enne, kui keegi teda takistada jõudis, oli ta trepist all ja jooksis pikkade, kapakut meenutavate sammudega oma vendade suunas.
„Oh sa poiss,” ütles Samuel. „Ema, sa pead üles ärkama, Jesse tuleb.”
„Ma ei maganudki,” vastas Leigh ja pühkis kiirustades silmi enne, kui Samuel ta maha pani.
„Kas sinuga on kõik korras?” uuris Michael.
Leigh läkitas talle ilmetu pilgu. „Aga sinuga?”
„Ei.”
Naine sirutas käe välja ja pigistas poja kätt. „Anna andeks. Ma olen emotsionaalselt täiesti ribadeks. End ohustatuna tundes ei oska ma käituda.”
„Me teame, ema. Pole vaja meie ees vabandada. Lihtsalt pane ennast Jesse saabumiseks valmis.”
Leigh pööras end ümber täpselt hetkel, mil Jesse libastudes peatus ja ema kallistas.
„Ema? Kas sa oled viga saanud?”
Naine tõmbas aegamisi hinge, võttis siis mehe käe pihku ja asetas selle oma rinnale.
„Ei. Ma olin lihtsalt väsinud ja Samuel kandis mind, et ma ei peaks kõndima.”
Jesse põimis käed ema ümber ja toetas lõua ta pealaele.
„Sa oled minu ema. Kas mina kurvastasin sind kuidagi?”
Naine teadis, et poeg oli märganud pisaraid ema silmis, ja kallistas teda kõvasti vastu.
„Ei, mu armas poiss, sina ei kurvastanud oma ema kuidagi. Tule minuga jalutama. Ma pean sinuga millestki rääkima.” Ta võttis pojal käest kinni ja juhtis teda rääkimise ajal maja poole.
Vennad vaatasid seda südamevaluga pealt. Kui ema Jesse näo oma pihkude vahele võttis, teadsid nad, et nüüd ütleb ta need sõnad välja. Ja nähes, kuidas Jesse võpatas ja end nagu hoopi kõhtu saades kõverasse tõmbas, teadsid nad ka seda, et üks jalgadest, millele venna maailm toetus, oli tal just alt rebitud.
„Kõigevägevam jumal, miks see ometi juhtus?” küsis Aidan, hääl pisaratest tuhm.
Samuel raputas pead ja tõmbas seejärel käega üle näo; nähes, kuidas Jesse põlvili vajus, hakkas mees uuesti nutma.
Michael pühkis oma pisarad ära ja haaras koerte rihmad pihku.
„Ma seon nad terrassi külge. Teie minge ja olge emale Jessega abiks.”
Samuel tegi kaks sammu ettepoole ja siis hakkas ta telefon helisema. Ta heitis sellele pilgu ja ägas.
„See on Bowie. Minge teie. Ma pean seda üksi tegema.”
Vennad patsutasid teda õlale ja läksid siis eemale.
Samuel köhatas kurgu puhtaks ja vastas siis telefonile. „Halloo.”
„Hei, vennas! Mina olen!”
„Bowie, ma ei hakka keerutama. Meil on halbu uudiseid.”
Järgnes vaikusehetk ja siis hakkas Bowie uuesti rääkima, aga nüüd oli rõõm ta häälest kadunud.
„Mis juhtunud on?”
Samuel üritas talle vastata, kuid siis võttis nutt ta üle võimust.
Bowie Youngblood ei mäletanud, et Samuel oleks pärast kaheksateistkümneaastaseks saamist kordagi nutnud. See tekitas temas hirmu.
„Kas asi on Jesses? Kas Jessega juhtus midagi?”
„Ei, isaga. Ta on surnud, Bowie. Ema leidis ta, teda tulistati selga.”
Bowie põlved andsid järele. Ta vajus naftaplatvormil oma kabinetis toolile istuma ja klammerdus sõrmedega tooli käetoe külge.
„Mida? Mida sa ütlesid?”
Samuel ohkas.
„Isa on surnud. Ema käskis sulle helistada. Ema käskis sulle öelda, et sa pead koju tulema. Tal on sind vaja.”
„Tule taevas appi,” sosistas Bowie ja tundis, et ta hakkab kohe oksendama. „Kuidas see juhtus? Sa ütlesid, et teda tulistati? Kas meelega?”
„Jah. Ta kraapis enne surma mulla peale ühe nime.”
Bowie üritas midagi öelda, kuid ei saanud ühtki sõna suust.
„See nimi oli Wayne. Mina ei teadnud, mida see tähendab, aga ema teadis. Ta on kindel, et tapja on keegi tema sugulastest.”
Kuulduga kaasnev šokk muutis Bowie kurbuse raevuks. Ta tõusis järsult.
„Miks just praegu? See kõik juhtus enam kui kolmekümne aasta eest. Mis pagan nüüd siis juhtus, et see kõik jälle pihta hakkas?”
„Ma ei tea. See juhtus vaid mõne tunni eest. Me jõudsime just emaga koju tagasi. Ta räägib praegu Jessega ja tundub, et meid ootab ees pikk öö.”
Bowie heitis pilgu kellale. Kell näitas alles kolme päeval.
„Ma ei tea, kui kiiresti ma saan endale kopteri järele tellida, aga ma tulen nii ruttu, kui saan. Ütle emale, et ma olen juba teel. Kas keegi teist saab mulle Edenisse vastu tulla, kui mind mandrile ära tuuakse?”
„Jah. Mina tulen. Mul on väga kahju, et pidin sulle nii halbade uudiste pärast helistama,” lisas Samuel.
„Mul samuti, mul on meie kõigi pärast kahju,” vastas Bowie. „Kallis oled, Samuel.”
„Sina samuti, vennas,” vastas Samuel.
Kõne lõppes ning Samuel seisis endiselt ja vahtis oma telefoni, kui ta korraga samme kuulis ja nägi pilku tõstes enda poole kõndivat Bellat. Ta astus naise käte vahele ja varises kokku.
Bowie tormas oma kabinetist välja ja suundus ülemust otsima.
„Claude! Claude!” hüüdis mees, et end üle naftaplatvormil valitseva lärmi kuuldavaks teha.
Claude Franklin pööras end tema poole, nägi ilmet Bowie Youngbloodi näol ja taipas kohe, et midagi on pahasti. Ta traavis mehe poole.
Claude’i käsivarrest kinni krabades olid Bowiel pisarad silmas.
„Mul on kopterit vaja. Niipea kui võimalik. Mu isa on mõrvatud. Mägedes on oodata tõelist tasumise tundi. Ma pean võimalikult kiiresti koju jõudma,” ütles mees ja hakkas siis seletama.
Claude oli täiesti keeletu. Ta polnud oma elu jooksul tundnud ühtki tapetud inimest ja asjaolu, et Bowie nimetas selle eest vastutavana
