suudles ema põsele ja astus siis eemale, et naine saaks helistamise ajal omaette olla.
Leigh helistas esimese asjana Stantoni õele Polly Cyrusele. Naise mõtetes valitses suur segadus, kui ta üritas mõelda, kuidas hüsteerikasse sattumata asjast rääkida, ja siis vastas Polly telefonile ja Leigh’ silmad vajusid pisaraid täis.
„Halloo?” küsis Polly.
„Polly, see olen mina, Leigh.”
Polly naeris. „Kullake, ma tunnen su armsa hääle ära.”
„Ma pean sulle midagi ütlema ja ma ei tea, kuidas seda teha,” ütles Leigh ja hakkas siis vaikselt, peaaegu hääletult nuuksudes nutma.
Polly süda jättis löögi vahele ja seejärel sattus naine paanikasse. Leigh ei olnud nutja tüüp.
„Kullake, ütle see lihtsalt välja. Kas midagi on pahasti?”
„Stanton on surnud.”
Polly ahmis õhku ja tõi seejärel kuuldavale oige.
„Ei, ei, ei. Ta ju alles oli siin. Mis juhtus? Kas süda?”
Leigh hingas sügavalt sisse ja surus nuuksed alla.
„Ei, ta tapeti. Tulistati koduteel selga.” Kui ta oli Pollyle kõik ära rääkinud, sattus naine hüsteeriasse.
„Mul on nii kahju, mul on nii kahju,” ütles Leigh. „Ma oleksin valmis tema eest surema, kui vaid saaksin. Ma ei tea, miks see juhtus.”
Polly aina nuuksus. Leigh oli juba kõnet lõpetamas, kui Polly abikaasa Carl telefoni enda kätte võttis.
„Leigh! Mis kurat seal juhtus? Polly oleks nagu ära keeranud.”
Leigh rääkis kõigest otsast peale ja Carl ägas.
„Armas jumal, ma tunnen sulle kaasa, kullake, tunnen südamest kaasa. Mida me sinu heaks teha saame?”
„Mitte midagi. Ma lihtsalt pidin teile ise rääkima. Ma pean nüüd Thomasele helistama.”
„Kas sa tahad, et ma seda ise teeksin?”
Leigh pühkis pluusivarrukasse silmi ja seejärel nina.
„Jah, tahan küll, aga ma pean seda ise tegema. Ma leian, et Stantoni perekond on seda väärt, et juhtunust minu käest kuulda.”
„Olgu siis, aga me tuleme kohe varsti sinu juurde.”
Mees lõpetas kõne ja Leigh’l jäi veel ühele inimesele helistada. Naine valis numbrit; ta pelgas seda kõige enam, kuna Thomase hääl sarnases väga Stantoni omaga.
Thomas Youngblood vastas telefonile pärast seda, kui telefon oli kolm korda kutsunud.
„Tere, Samuel. Kuidas läheb?” küsis mees.
Leigh ohkas. Ta oli unustanud, et kasutab Samueli telefoni.
„Thomas, see olen mina, Leigh. Ma helistan Samueli telefonilt.”
Thomas hakkas naerma.
„Noh, sa oled mu vennapojast kõvasti kenam, niisiis pole mul selle vastu midagi. Mis lahti on?”
„Kas Beth on kuskil lähedal?”
„Jah. Kas sul on vaja temaga rääkida?”
„Ei, ma helistasin sulle. Ma tahtsin veenduda, et sa ei ole üksi.”
Ta kuulis, kuidas mees õhku ahmis, ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli ta hääl sügavam ja pisut närviline.
„Tüdruk, mis on juhtunud?”
Naine alustas otsast peale ja lausus taas need kohutavad sõnad: Stanton on surnud. Ta lõpetas selgitusega juhtunust ja sellest, et ta süüdistab ennast, kuna tapjaks oli keegi tema perekonnast.
Thomas nuttis, kuid üritas sellele vaatamata naisele kinnitada, et juhtunu pole tema süü. Viimaks andis ta telefoni Bethi kätte.
„Leigh, see olen mina. Tunnen kaasa. Ma ei suuda uskuda, et selline asi juhtus, aga me seame õigluse jalule. Me tuleme kohe sinu juurde.”
„Olgu,” vastas Leigh ja pidi juba kõne lõpetama, kuid Beth ei lasknud tal seda veel teha.
„Leigh?”
„Mida?” küsis Leigh.
„Ma tahtsin sulle öelda, kui väga me sind armastame. Sa ei pea seda üksi läbi tegema. Sul on terve mäetäis inimesi, kes sind ja Stantonit armastavad. Me kõik seisame sinu kõrval.”
„Tänan sind,” vastas Leigh. „Mina armastan teid samuti.”
Ta lõpetas kõne ja viipas Samuelile. Poeg ruttas koos oma vendadega tema juurde.
Poeg mõistis, kui rasked olid need kõned ema jaoks olnud. Ta oli küll isa surmast murtud, kuid sellegipoolest oli mehe jaoks hetkel esmatähtis emale abiks olemine. Ta korjas naise sassis juustest välja oksarao ja puudutas seejärel pihuga ta põske.
„Kuule, ema, äkki ma jooksen maja juurde ja sõidan Bella autoga siia tagasi, siis sa ei pea kõndima?”
Leigh kiikas üle õla lagendiku ja hiiglasliku tumeda laigu poole maapinnal, mis tähistas kohta, kus Stanton oli verest tühjaks jooksnud ja raputas seejärel pead.
„Ma tahan siit minema saada. Ma kõnnin. Kas te kõik tulete minuga kaasa?” küsis naine.
Nad kogunesid kõik ema ümber nagu pisikesed poisid, kes nad kunagi olnud olid, jageledes koha pärast tema käte vahel. Ainult seekord olid nemad need, kes ema toetasid.
„Jah, me tuleme sinuga. Ma armastan sind, ema, ja tunnen sulle südamest kaasa,” sõnas Samuel.
„Kallis oled, ema,” ütles Michael ja libistas käe ümber ema selja. „Jah, me tuleme koos sinuga. Toetu minu najale.”
Aidan võttis ema näo pihkude vahele ja suudles teda laubale. „Sa oled meile kallis. Teeme nii, et seekord oleme meie need, kes on tugevad, eks?” ütles mees.
Pisarad voolasid mööda naise nägu, kui ta poegadele järjest otsa vaatas, kuni ta pilk tagasi Samueli juurde jõudis.
„Kas sa Bowiele helistasid?”
„Jah, ema, aga ma ei saanud teda kätte. Jätsin talle sõnumi, et ta tagasi helistaks.”
Leigh noogutas, toetus Michaeli najale ja sirutas käe Aidani oma järele ning lausus siis vaikse väriseva häälega: „Ma tahan koju.”
Nad hakkasid ülesmäge astuma, Michael ühel ja Aidan teisel pool ema, Samuel koertega kõige ees. Leigh oli küll otsustanud jalgsi minna, aga ta aina komistas, kuni Samuel end viimaks ringi pööras, koerad Michaeli hoida andis ja ema sülle võttis. Naine ei toonud kuuldavale ainsatki sõna. Ta lihtsalt toetas pea poja rinnale ja lasi tollel end koju
