style="font-size:15px;"> Selleks ajaks kui Bella ja Samuel tagasi majja jõudsid, oli Leigh’ hetkeline nõrkushetk tänu vajadusele noorima poja eest hoolitseda mööda saanud. Naine istus Jesse voodi kõrval ja ootas, et ravimid end magama nutvale mehele mõjuma hakkaksid.
Mida kauem naine istus, seda suuremaks paisus ta viha. Selleks ajaks kui Jesse magama jäi, vappus ta raevust. Naine kõndis oma poegi otsides ja nimepidi hüüdes läbi maja.
Nad kiirustasid köögist välja, arvates, et emal läheb neid Jesse juures vaja. Too oli suur ja tugev mees ja mõnikord oli temaga peavigastuste tõttu raske hakkama saada, aga nähes, et ema on üksi, aeglustasid nad sammu.
Leigh pani käed puusa.
„Ma lähen Edenisse. Ma tahan, et tapja teaks enne, kui ta täna õhtul oma pea padjale paneb, et tema päevad on loetud. Kas te tulete minuga kaasa?”
„Jah, ema,” vastasid poisid kooris.
„Aga mis Jessest saab?” küsis Michael.
„Ma andsin talle ühe ta tablettidest. Ta magab sügavalt.”
„Tahad sa enne riideid vahetada või midagi?” uuris Samuel.
Leigh vaatas pluusi ja teksaseid, mis tal olid aias seljas olnud. Need olid üleni verised. Naine mõtles kriimustustele oma näol, taipas korraga, et ta polnud isegi lehti juustest välja korjanud, ja lõi siis käega.
„Ei. Ma ei hakka midagi vahetama. Ma ei mõtlegi selle teo koledust kuidagi varjama hakata.”
„Sa võid minu autos sõita,” pakkus Samuel.
„Me sõidame Aidaniga minu maasturiga teie järel,” ütles Michael.
„Võtke oma püssid kaasa,” käskis Leigh.
Bella ahmis õhku.
Maura ja Leslie olid mureliku ilmega.
„Kas sa arvad, et te olete kõik ohus?” küsis Bella.
„Ei, vähemalt seni, kuni me neile selga ei pööra,” nähvas Leigh ja haaras siis oma käekoti ja džiibi võtmed. „Me ei jää kauaks. Jesse ei ärka vahepeal üles, niisiis pole vaja muretseda.”
„Me ei karda teda,” ütles Maura ja kallistas Leigh’d.
„Olge ettevaatlikud. Teie kõik,” ütles Bella samuti Leigh’d kallistades.
Leslie suudles oma ämma põsele ja pigistas ta kätt.
„Hirmuta neid nii, et nad püksid täis lasevad, ema.”
„Selline plaan mul ongi,” vastas Leigh ja astus eesuksest välja, pojad kannul.
Ta viskas võtmed Samuelile ja istus juhiistmel koha sisse võtnud poja kõrvale.
Hetk hiljem olid nad läinud.
Henry Clayton oli enam kui viisteist aastat Edenis politseiülem olnud. Ta oli just lõpetanud telefonikõne konstaabel Riordaniga, kes ta Stanton Youngbloodi mõrvamise ja mehe poolt surma eel mullale kraabitud nimega kurssi viis.
Clayton oli šokeeritud. Ta oli Stantoni koolivend ja meest alati oma sõbraks pidanud. Ta ei teadnud, mida arvata, välja arvatud tõsiasi, et Wayne’ide suguvõsa omas linna ja peaaegu kõigi selle elanike üle suurt mõjuvõimu, tema ise kaasa arvatud. Juhtumiga tegeles küll konstaabel, aga uurimise käigus läks tal Claytoni abi tarvis. Enne kui Clayton jõudis hakata mõtlema, kuidas asjale läheneda, kostis ta kõrvu väga kiiresti mööda peatänavat lähenevate autode mürin ja kui mees ka pidevat signaalitamist kuulma hakkas, kortsutas ta kulmu.
„Mida põrgut?”
Selleks ajaks kui ta tänavale jõudis, oli juhtunut uudistama kogunenud kenake rahvasumm.
Kaks autot, mida ta oli kuulnud kiirust ületamas ja rahu rikkumas, olid nüüd kõigi reeglite vastaselt keset tänavat pargitud.
Mees pidi juba hakkama paragrahve ette lugema, kui ta korraga taipas, kelle autod need on. Politseiülema süda hakkas peksma ja ta tõmbus higiseks.
Juba see algaski.
Leigh Youngblood väljus autost esimesena ja jäi Henryt oma külma ja vihase pilguga põrnitsedes seisma peaaegu kõnnitee servas. Kui pojad emale järgnesid ja tema selja taga hargnesid, pilgus tuli ja püssid käes, tundis Henry end nagu nurka surutud rott.
„Pr Youngblood, milles…”
Leigh tõstis käe ja osutas sellega otse tema poole. Henry pidi lausa kaks korda vaatama, veendumaks, et teda sihitakse sõrme, mitte relvaga. Mees vaatas õudusega, kui paljud linnaelanikud naise selja taha kogunesid. Nüüd pidi ta väga hoolega mõtlema, mida naisel öelda ja teha lasta.
„Sina ei ütle midagi. Sina lihtsalt kuulad.” Leigh hääl oli vali ja kõlav, kuid ta tundus olevat täiesti rahulik. „Täna hommikul mõrvati mu abikaasa.”
Rahvahulga ahhetus oli vali, kuid põgus, kuna kõik sundisid end kähku vaikima, et edasist juttu kuulda.
„Keegi tulistas teda selga. Aga on midagi, mida tapja ei tea. Stanton jõudis enne surma oma tapja nime öelda. Ta kraapis mulla sisse Wayne’i nime!”
Leigh’ hääl värises, kuid ta raev ei vaibunud.
„Minu sugulased! Minu perekond! Nad võtsid minult mehe, keda ma armastasin, täpselt nagu nad aastate eest vandunud olid.”
Henry hakkas kokutama. „Aga see oli nii ammu, te ju ometi ei arva…”
„Kas sa kahtled sureva mehe viimases sõnas?” nõudis Leigh. „Aga vahet pole. Midagi muud me sinult ei oodanudki. Wayne’id on su kinni maksnud nagu poole selle linna rahvastki. Niisiis hoiatan ma nii sind kui ka neid. Ma uurin välja, kes neist mu abikaasa tappis, ja kui see on tehtud, siis ta maksab oma teo eest.”
Seejärel pööras Leigh mehele selja ja astus oma poegade vahel rahvahulga poole.
„Jah, vaadake mind. Vaadake kaua ja hoolega, teie kõik. Ja kui mõni mu niinimetatud sugulastest peaks ennast seal kuskil peitma, siis vaadake teiegi, sest just niimoodi näeb välja teile kuklasse hingav saatan. Kui ma teada saan, kes teist seda tegi, neab ta ära oma sündimise hetke. Ühelgi teist ei ole piisavalt raha, et end minu ja jumala ees sellest teost vabaks osta.”
Michael astus oma ema vasakule küljele. Samuel ja Aidan võtsid kohad sisse temast paremal ja siis asetas Samuel käe ema õlgadele ja avas suu.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно
