asi?” küsis mees.
„See on Samuel Youngblood, üks tapetu poegadest. Ta leidis padrunikesta. Mine temaga kaasa ja korja see üles.”
„Jah, härra,” vastas kriminalist ja läks järele Samuelile, kes oli juba liikuma hakanud.
Vaatamata sellele, et nende sekkumisele ei vaadatud hea pilguga, oli just Aidan see, kes leidis puu, mille tüve sisse otsitav kuul oli tunginud. Ta pööras end ringi ja hüüdis: „Siia! Ma leidsin kuuli.”
Paar kriminalisti jooksid tema juurde; ühel oli kaasas väike käsisaag ja teine kandis tõendite kogumise vahendite komplekti.
Aidan vaatas, kuidas mehed puust tüki, mille sisse kuul oli kinni jäänud, välja saagisid.
„Miks te seda lihtsalt puu seest välja ei urgitsenud?” tahtis ta teada.
„See rikub kuulil olevad sooned ära,” selgitas kriminalist.
„Selge, igati loogiline,” ütles Aidan ja vaatas, kuidas kuul kotti pandi, märgistati ja teistele tõenditele lisati.
Bella Youngblood tundis suurt kergendust, kui ta kohale sõitmise ja auto parkimise järel Jesset terrassil istumas nägi. Mees kiikus liiga kiiresti, mis näitas, et ta oli närvis, kuid vähemasti polnud ta kuskile kadunud.
Naine ronis autost välja ja kiirustas trepist üles. „Tere, Jesse.”
Mees noogutas. „Tere, Bella. Ema käskis mul siin olla. Sõda on algamas.”
Bella oli pikka kasvu rinnakas blondiin, kes oli Jesse käitumisega harjunud. Ta põlvitas kiiktooli ette ja patsutas meest põlvele, kuni see talle otsa vaatas.
„Kas sa süüa tahad, Jesse?”
Mees noogutas.
„Tahad koos minuga tuppa tulla? Siis võid mulle näidata, mida sa süüa tahaksid.”
„Ema läks ära. Ta käskis mul selle koha peal istuda.”
„Ta tuleb tagasi,” ütles Bella, ajas end siis püsti ja avas majaukse. „Ta ei saa pahaseks, kui sa koos minuga tuppa tuled.”
Jesse tõusis ja läks naise järel tuppa.
Nad praadisid parasjagu võileibade jaoks peekonit, kui Maura ja Leslie kööki astusid. Maura oli kuuendat kuud rase ja Leslie kandis puusal oma kaheksateistkümne kuu vanust põngerjat.
Jesset nähes hakkas laps kilkama.
Jesse näole ilmus lai naeratus ja hetkeks oli näha, milline mees ta kunagi olnud oli.
„Hei, mu väike sõber,” ütles Jesse, istus silmapilk põrandale ja ajas käed õieli.
Leslie naeris, kummardus Jesset põsele suudlema ja andis siis oma vingerdava jõnglase talle üle.
„Johnny armastab oma onu Jesset väga,” tähendas naine.
Jesse vaatas talle otsa. „Jesse armastab samuti Johnnyt väga.”
„Ma tean, kullake,” vastas Leslie ja pöördus siis kiiresti kõrvale, et mitte nutma hakata.
Ükski neist ei tahtnud mehele näidata, et miski on pahasti, ja teda endast välja ajada, niisiis ei mainitud ei juhtunut ega kurbust, mida nad kõik tundsid.
„Kas keegi singi-salati-tomativõileiba tahab?” küsis Bella.
Maura raputas pead.
„Tänan, ei. Ma sõin parasjagu suppi, kui Michael helistas. Mul on kõht täis.”
Leslie tõstis käe püsti.
„Mina söötsin parasjagu Johnnyt, kui Aidan helistas. Poiss on söönud, aga mina mitte. Mina võtaks küll ühe, kuid neid üle on.”
„Jah, kõigile jätkub,” ütles Bella ja pani pannile veel mõned peekoniribad.
„Ai, ai, ai,” ütles Jesse.
Laps naeris.
Naised pöördusid kõik toimuvat vaatama. Johnny oli Jesse pikad juuksed ümber oma pisikeste rusikate kruttinud ja iga kord, kui Jesse grimassi tegi ja karjatas, sikutas põngerjas teda juustest.
„Ära lase endale haiget teha,” hoiatas Leslie.
Jesse tõstis lapse sulle. „Mul ei ole valus,” ütles mees ja silitas lapse lokkis pead ning vaatas siis Leslie poole.
„Samuti pikad juuksed?”
Leslie noogutas. „Jah, Johnny juuksed kasvavad ka pikaks nagu sinulgi.”
Jesse noogutas. „Issi ütleb: „Youngbloodide traditsioon.””
Naiste silmad valgusid pisaraid täis.
„Sul on õigus. See on Youngbloodide traditsioon.”
„Nagu Simson Piiblis,” lisas Jesse ja kallistas uuesti pisikest poissi.
Bella neelas pisarad alla. „Peekonit on nüüd võileibade tegemiseks piisavalt. Maura, too leiba ja majoneesi, ja Leslie, kas sa, palun, lõiguksid mõned tomatid viiludeks ja täidaksid siis klaasid jääkuubikute ja jääteega?”
Noored naised asusid tegutsema, kuid nende südamed olid rasked. Need hetked Jesse seltsis olid nagu vaikus enne tormi. Niipea kui Leigh tagasi jõuab ja tõe teatavaks saab, pole miski enam endine.
Tapja kihutas mootorrattal nagu pöörane vähe kasutatavaid teid pidi mäest alla Wayne’ide perekonna järveäärsesse majja. Ta sõitis otseteed majast eemal asuvasse garaaži ja parkis mootorratta seina äärde, viie-kuue ATV taha, haaras siis naela otsas rippuva kaltsu, pühkis mootorratta sõrmejälgede eemaldamiseks puhtaks ja kattis seejärel presendiga kinni.
Majja polnud pikk tee ning sinna jõudes võttis mees puhastustarvikud ja asus püssi lahti võtma. Selleks ajaks, kui ta oli relva puhastamise lõpetanud ja sellelt sõrmejäljed maha pühkinud, poleks keegi aru saanud, et sellest on hiljuti tulistatud. Püss kolis tagasi relvakappi teiste relvade juurde ja kellelgi polnud toimunust aimu.
Kui tulistaja oli asjaga valmis saanud ja püss taas kapis, pani ta selle lukku ja lahkus. Ta vaatas kiiresti ringi, veendumaks, et kõik asjad on oma kohal, istus tolmusesse musta Lexusesse ja sõitis minema.
Leigh vaatas, kuidas ta abikaasa surnukeha laibakotti pandi ja selle lukk kinni veeti ning surus sõrmi vastu huuli, et mitte karjuma hakata, kui mees minema viidi.
Kui Samuel ta õlga puudutas, pöördus naine sihikindlalt poja poole.
„Samuel, mul on vaja su telefoni kasutada. Ma pean tädi Pollyle helistama. Ja siis ma pean helistama onu Tommyle. Stantoni õde ja vend peavad juhtunust minu käest teada saama.”
Samuel otsis oma telefoni välja ja kontrollis levi.
„Siin on päris hea levi. Nende telefoninumbrid
