tunde üle, mis mind sisimas valdas ja justkui soojade sütena mu rinnus hõõgus. See imeline hõõgus tuli talle otsavaatamisest.
Kui ma puudutasin pehmet nahka Sidonia põsel, tüdruk võpatas. Ma uurisin ta tumedaid juukseid, mis olid tugevas kontrastis minu juuste kahvatu helevalge tooniga. Kummardusin lähemale, et silmitseda tema suurte silmade iiriseid. Nende sügavusse valgus hirm ja ma tahtsin, et see hirm kaoks. Tüdruk värises ikka veel, mistõttu asetasin peopesad tema habrastele käsivartele ja seisin täiesti liikumatult, lootes, et minu tasakaalukus mõjub talle rahustavalt.
Sidonia lõpetas värisemise. Hirm hajus. Tema suunurgad nõksatasid ülespoole.
Matkisin seda liigutust, sundides oma huuli kaarduma. See tundus ebaloomulik ja võõras, aga ma tegin seda tema pärast. Esimest korda elus tegutsesin kellegi teise ja mitte iseenda huvidest lähtudes.
„Tere, Nemesis,” sosistas Sidonia. Ta neelatas kuuldavalt. „Minu nimi on Sidonia.” Tema kulmude vahele ilmus kurd ja siis surus ta peopesa endale rinnale. „Si-do-nia.”
Aimasin teda järele, patsutasin endale rinnale. „Sidonia.”
Sidonia naeris. „Ei.” Ta võttis mu käe ja vajutas selle oma rinnale. Tundsin tema südame ärevat põksumist. „Mina olen Sidonia. Aga sa võid mind Doniaks kutsuda.”
„Donia,” kordasin ma ja patsutasin temast aru saades ta rangluud.
Donia näole ilmus naeratus, mis tekitas minus… sooja, rahuloleva ja uhke tunde. Donia vaatas arsti poole. „Teil on õigus! Ta ei vihka mind.”
Arst noogutas. „Nemesis on nüüd sinuga seotud. Ta elab ja hingab sinu nimel su elupäevade lõpuni.”
„Tema meeldib mulle ka,” kuulutas Donia mulle naeratades. „Mul on tunne, et meist saavad sõbrad.”
Arst naeris vaikselt. „Sõbrad jah. Ma luban sulle, et Nemesisest saab parim sõber, kes sul eales on. Ta armastab sind kuni su surmani.”
Ja lõpuks ometi oli mul selle tunde, selle minus maad võtnud kummalise, aga imelise uue tundmuse jaoks nimi – see, mida Impyreanide matriarh oli mulle lubanud.
See oli armastus.
1
Sidonia oli teinud ohtliku vea.
Ta tahus suurest kivilahmakast raidkuju. Selles, kuidas ta oma lasernoaga vehkis ja sähvis, kuidas nuga tähemaastikule avaneva pimeda akna taustal helendas, oli midagi lummavat. Donia ei suunanud nuga kunagi sinna, kuhu oleksin oodanud, aga kuidagimoodi tekitas ta kivile alati kujundi, mida minu kujutlusvõime poleks iialgi osanud esile manada. Täna oli selleks supernoovaks muutunud täht, helionistlikust ajaloost pärit ja eredalt kivile kantud stseen.
Ometi oli üks noatõmme skulptuuri alumisest osast liiga suure tüki eraldanud. Nägin seda otsekohe ja hüppasin jalule, kui ärevus mu sees kripeldas. Taies polnud enam stabiilne. Terve kuju võis iga hetk kokku variseda.
Donia põlvitas, et uurida, mis mulje tema loomingust jääb. Ilma et oleks ohtu üldse märganud.
Lähenesin vaikselt. Ma ei tahtnud teda hoiatada – nii oleksin teda ehmatanud, tema oleks võpatanud või püsti hüpanud ja endale seejuures laseriga sisse lõiganud. Parem oli olukord ise lahendada. Sammusin aeglaselt üle põranda. Just siis, kui käe Donia poole sirutasin, kostis esimene ragin ning tüdruku pea kohalt sadas tolmupudemeid, kui kuju ette kaldus.
Kahmasin Doniast kinni ja rapsasin ta eest ära. Meie kõrvus kaikus vali mürin ja tolm muutis kunstikambri läppunud õhu lämmatavaks.
Tirisin lasernoa Donial käest ja lülitasin välja.
Ta tõmbas end vabaks ja hõõrus silmi. „Oi ei! Seda ma küll ette ei näinud.” Rususid vaadates vajus ta nägu jahmatusest pikaks. „Ma rikkusin selle ära, eks ole?”
„Unusta see kuju,” ütlesin ma. „Kas sa said viga?”
Ta lõi mu küsimuse peale mornilt käega. „Ma ei suuda uskuda, et seda tegin. Mul läks nii hästi…” Ta virutas ühe tuhvlis jalaga vastu katkist kivikamakat, ohkas siis ja vaatas mulle otsa. „Kas ma aitäh ütlesin? Ei öelnud. Aitäh, Nemesis.”
Tema tänu ei pakkunud mulle huvi. Tähtis oli tema ohutus. Mina olin tema põrguline. Ainult inimesed ihkavad kiitust.
Põrgulised pole inimesed.
Muidugi, me näeme välja nagu inimesed. Meil on inimese DNA, aga me oleme midagi muud: olendid, kes on loodud täiesti armutuks ja lõpmata ustavaks ühele inimesele. Me oleme meelsasti nõus selle inimese ja ainult tema nimel tapma. Seepärast napsasidki kõrgestisündinud eliidi hulka kuuluvad pered meid nii varmalt endale, et teeniksime neid ja nende lapsi eluaegsete ihukaitsjatena ning oleksime nende vaenlastele nuhtluseks.
Viimasel ajal aga jäi mulje, et põrgulised tegid oma tööd liigagi hästi. Donia viskas sageli pilgu peale senati uudisvoole, et oma isa tööd jälgida. Viimastel nädalatel oli Impeeriumi senat alustanud arutelusid põrgulisteohu teemadel. Senaatorid diskuteerisid allumatuks muutunud põrguliste üle, kes tapsid oma omanike vaenlaseid pisitülide pärast ja mõrvasid koguni selle lapse pereliikmeid, kelle huvisid nad olid kaitsma määratud. Mõne pere jaoks kujutasime endast pigem ohtu kui väärtuslikku omandit.
Teadsin, et senat oli meie suhtes nähtavasti mingile otsusele jõudnud, sest sel hommikul oli matriarh läkitanud oma tütrele ametliku teadaande – otse keisrilt. Donia oli heitnud sellele üheainsa pilgu ja seejärel kivinikerdamisse süvenenud.
Olin elanud tema juures peaaegu kaheksa aastat. Olime sõna otseses mõttes külg külje kõrval üles kasvanud. Nii vaikne ja hajevil oli ta ainult siis, kui minu pärast muretses.
„Mis selles läkituses seisis, Donia?”
Tüdruk sõrmitses katkist raidkujutükki. „Nemesis… põrgulised keelati ära. Tagasiulatuvalt.”
Tagasiulatuvalt. See käis praeguste põrguliste kohta. Nagu mina.
„Nii et keiser tahab, et sa minust vabaneksid.”
Donia raputas pead. „Ma ei tee seda, Nemesis.”
Muidugi ei tee. Ja siis saab ta selle eest karistada. Mu häälde imbus pisut teravust. „Kui sa ei suuda sundida end minust vabanema, võtan ma selle asja enda hooleks.”
„Ma ütlesin, et ma ei tee seda, Nemesis, ja sina samuti mitte!” Donia silmad välkusid. Ta ajas lõua õieli. „Ma leian mingi väljapääsu.”
Sidonia oli alati olnud malbe ja tagasihoidlik, aga see mulje oli petlik. Olin kaua aega tagasi teada saanud, et sügaval sisimas oli ta raudse tahtega.
Tema isast senaator von Impyreanist oli juhtumisi kasu. Mees kandis keiser Randevald von Domitriani vastu tugevat vimma.
Kui Sidonia mu elu pärast palus, ilmus senaatori silmisse trotslik tuluke. „Nii et keiser nõuab tema surma, mis? Noh, ära muretse, kullake. Sa ei pea oma põrgulisest ilma jääma. Ma ütlen keisrile, et surmaotsus on täide viidud, ja sellega asi piirdubki.”
Senaator eksis.
Nagu
