jaa, tean.” Ta huuled kõverdusid. „Koletis. Ma tean, mis sinu külmade hingetute silmade taga toimub. Täpselt sellepärast põrgulised ära keelatigi – nad kaitsevad üht ja kujutavad ohtu kõigile teistele. Sa ei tohi iialgi unustada, et Sidonia vajab mind. Ma olen tema ema.”
„Ja teie ei tohi iialgi unustada, et ma olen tema põrguline. Mind vajab ta rohkem.”
„Sina ei suuda mitte mingil moel hoomata, mida tähendab lapsele ema.”
Ei. Seda ma ei suutnud. Mul polnud kunagi ema olnud. Teadsin vaid, et minuga koos on Sidonial ohutum kui ükskõik kelle teisega terves universumis. Isegi ta oma pereliikmetega.
Matriarhi huulilt vallandus ebameeldiv naer. „Ah, aga miks üldse sel teemal arutleda? Sina ei mõistaks perekonnaasju sugugi rohkem kui koer luulet kirjutada. Ei, tähtis on see, et meil sinuga on ühine eesmärk. Sidonia on heasüdamlik ja naiivne. Väljaspool siinset kindlust, suures Impeeriumis… on sinusugune olend võib-olla just see, mida mu tütar vajab, et ellu jääda. Aga sa ei räägi iial – mitte iial – kellelegi sellest, mida me täna tegime.”
„Mitte iial.”
„Ja kui keegi saab teada, et me säästsime oma põrgulist, siis kannad sina ise selle probleemi eest hoolt.”
Ainuüksi selle mõtte peale käis minust läbi särtsuv ja kaitsev vihatorge. „Viivukski kõhklemata.”
„Isegi kui see hooltkandmine” – matriarhi pilk oli terav – „algab sinust endast.”
Ma ei vaevunud vastama. Loomulikult sureksin ma Sidonia nimel. Tema oli kogu mu universum. Ma armastasin ainult teda ega väärtustanud midagi peale tema olemasolu. Ilma temata pole mul elamiseks mingit põhjust.
Surm oleks sellega võrreldes halastus.
2
Selsamal õhtul kogunesid kõik kodakondsed – nii inimesed kui ka servitorid – heliosfääri, orbiidil tiirleva kindluse peal asuvasse läbipaistvasse kuplisse. Kui väga matriarh ka oma abikaasat palus, ei viitsinud senaator kunagi teenistusi pidada, välja arvatud juhul, kui meil oli külalisi. Täna osales ta ise moepärast, aga ei vaevunud oma üleolevat muiet inkvisiitori eest varjama.
Lõppude lõpuks oli inkvisiitor ju kindluse just põhjalikult läbi vaadanud. Ta polnud leidnud midagi, millest keisrile ette kanda. Tark mees poleks praegu kahjurõõmust säranud, aga senaator oli lollpea.
Matriarh oli võimaldanud inkvisiitorile teenistuse ajaks aukoha otse pereliikmete selja taga. Me kõik vaatasime rõhuvas vaikuses, kuidas täht meie all oleva planeedikaare tagant nähtavale kerkis. Aknad olid kristalsed ja murdsid valgust just õigel moel, et saata kiired teatud ruumipunktidesse, kuhu olid paigutatud peeglid. Sekundi murdosaks koondusid kõik heledad kiired ühte punkti – keskel asuvale tseremooniakarikale. Seepeale süttis karikasse kallatud õli. Me vaatasime lõõmavat karikat, sellal kui täht ideaalsest nurgast edasi liikus ja pimestavalt ereda valguse hajutas. Algas õnnistamine.
„Ja nõnda,” lausus vikaar põlevat karikat tõstes, „meie sünnitähe Heliose kaudu otsustas Elav Kosmos süüdata elusädeme planeedil Maa, pannes aluse meie ülimalt auväärsetele esiisadele tol iidsel ajal, mil tähed olid üksnes kauged täpikesed lõpmatus pimeduses. Tollal kandis inimkond teadmatuseloori ja pühendus iseenese näo järgi kujutletud jumaluste kummardamisele, suutmata ära tunda kõikjal nende ümber laiuva universumi tõelist pühadust…”
Mu pilk rändas aegamisi üle ruumi, libises matriarhi pinevvalvsalt ilmelt senaatori näole, millel peegeldus vaevu varjatud vastikus. Järgmiseks vaatasin ma inkvisiitori poole, kes vahtis pingsalt senaatori selga. Seejärel vaatasin Doniat, kelle suurte pruunide silmade pilk oli koondunud karikale, sellal kui vikaar kandis ette Homo sapiens’i sünniloo. Päikesesüsteemi inimeste päritolu ja esimesi inimesi toitnud päikese – Heliose – lugu oli Sidoniat alati kummaliselt paelunud.
Sidonia oli pühendunud jumalakummardaja. Kohe pärast minu omandamist oli ta püüdnud mindki helionistlikku usku pöörata ja tõi mu teenistusele kaasa ning palus vikaari, et too mind tähtede valgusega õnnistaks. Elava Kosmose ega hingede mõte ei jõudnud mulle siis veel päriselt kohale, aga ma lootsin, et mind õnnistatakse, sest selline oli Sidonia soov.
Vikaar keeldus. Ta andis Doniale teada, et mul pole hinge, mida õnnistada.
„Põrgulised on inimkonna, mitte Elava Kosmose loodud,” seletas vikaar Doniale. „Neis pole jumalikku sädet, mida kosmilise valgusega läita. Aupaklikkusest teie perekonna vastu võib see olend õnnistamisi pealt vaadata, aga ei tohi neist kunagi ise osa võtta.”
Sellal kui vikaar neid sõnu lausus, peegeldus tema ja ka matriarhi näol kummaline ilme. Olin just hakanud näoilmetest aru saama ja tundsin selle ka toona ära: täielik vastikustunne. Neis äratas vastumeelsust pelgalt mõtegi sellest, et nende jumalik Kosmos võiks põrgulist soosida.
Mingil põhjusel tõmbus mu sisikond nende näoilmeid meenutades kokku ka praegu, kui vikaari kuulasin. Selle asemel otsustasin jälgida inkvisiitorit, meest, kes oma külaskäigu üksikasjadest keisrile ette kannab. Kui ta peaks leidma, et Impyreanid pole piisavalt jumalakartlikud, määrab tema sõna senaator von Impyreani hukule. Veel hullem, tema sõnad võivad hukule määrata ka Sidonia.
Kui Sidoniaga peaks midagi juhtuma, ükskõik mis, siis otsin ma mehe üles ja tapan ta. Jätsin meelde tema uhked külmad näojooned – lihtsalt igaks juhuks.
Vikaari uinutav hääl undas edasi, kuni lähedal olev täht õnneks planeedikaare taha vajus. Siis hämardusid heliosfääris kõik tuled peale põleva karika. Vikaar langetas karikale savist kaane, et seegi tuli kustutada.
Järgnes sügav ja summutatud vaikus kesk pimedust.
Seejärel keeras üks servitoridest tuled jälle täie võimsuse peale. Kõigepealt lahkusid heliosfäärist inimesed – Impyreanid, inkvisiitor ja siis vikaar. Pärast seda väljusin mina koos servitoridega hanerivis.
Senaator juhatas inkvisiitori välisvärava juurde, pakkumata talle viisakusestki võimalust öö kindluses veeta. Järgnesin neile ettevaatlikult mõningase vahemaa tagant ja mu terav kõrv tabas nende lahkumissõnad.
„Milline siis otsus on?” kõmistas senaator. „Kas ma olen keisri maitse jaoks küllaldaselt jumalakartlik? Või soovite teiegi mind Suureks Ketseriks nimetada?”
„Keisrit solvab teie käitumine,” vastas inkvisiitor. „Ja ma ei usu, et keiser näeks selles paranemise märke. Te suisa kelgite selle vihkamisväärse hüüdnimega, mille olete saanud! Vaadake, ketserlus on ohtlik, grande, seega annan teile nõu ettevaatlik olla.”
„Senaator. Teie nimetate mind nii.”
„Loomulikult, senaator von Impyrean.” Need sõnad lausuti põlgusega.
Seepeale lahkusid inkvisiitor ja senaator teineteisest.
Leidsin Donia akna juurest, millest avanes vaade välisväravale. Tüdruk keeldus paigast liikumast, kuni inkvisiitori laev väljus ja mustavasse pimedusse kadus. Siis langetas ta pea kätele ja puhkes nutma.
„Mis viga on?” nõudsin ma, kui ärevus minus kasvas.
„Oh, Nemesis, ma tunnen nii tohutut kergendust!” Donia tõstis pisaramärja näo
