üle strateegilise vahemaa tagant. Perekonna kindlus tiirles ümber asustamata gaasihiiglase, mida ümbritsesid elutud kuud.
Seetõttu olime mõni nädal hiljem kõik ehmunud, kui kosmose sügavustest saabus kosmoselaev – ette teatamata, endast märku andmata. Laeva oli surnud põrgulise laiba inspekteerimise ettekäändel kohale läkitanud keiser, aga pardal polnud sugugi tühipaljas inspektor.
Sellega saabus inkvisiitor.
Senaator von Impyrean oli keisri vaenulikkust Impyreanide perekonna vastu alahinnanud. Minu olemasolu andis keisrile ettekäände saata üks oma agentidest Impyreanide kindlusesse. Inkvisiitorid olid erilised vikaarid, keda õpetati vastu astuma kõige hullematele paganatele ning kehtestama helionistliku usu edikte – sageli vägivalla toel.
Juba ainuüksi inkvisiitori saabumine oleks pidanud senaatori kuulekusele kohutama, aga Sidonia isa hiilis keisri tahtest selgi korral mööda.
Inkvisiitor tuli surnukeha üle vaatama ja nõnda näidatigi talle surnukeha.
See lihtsalt polnud minu oma.
Üks Impyreanide servitoridest oli haigestunud päikesetõppe. Nagu põrgulised, olid ka servitorid teenindamise eesmärgil geneetiliselt loodud. Erinevalt meist ei vajanud nemad võimet ise midagi otsustada ja nii polnud seda neile kaasa antud. Senaator viis mu tõbise servitori voodi juurde ja andis mulle pistoda. „Tee seda, mida sa kõige paremini oskad, põrguline.”
Olin tänulik, et ta oli Sidonia oma tuppa saatnud. Ma poleks tahtnud, et tüdruk seda näeb. Torkasin pistoda servitori rinnakorvi alla. Naine ei võpatanud, ei üritanud põgeneda. Ta vahtis mulle tuimal ja tühjal pilgul otsa ning hetk hiljem oli ta juba surnud.
Alles siis lubati inkvisiitoril kindlusega põkkuda. Mees vaatas surnukeha pealiskaudselt üle, viivitades vaid hetke, et pelgalt märkida: „Kui kummaline. Näib, nagu oleks ta… äsja surnud.”
Senaator seisis pahuralt tema kõrval. „See põrguline vaakus juba mitu nädalat päikesetõve käes hinge. Olime just otsustanud tema kannatustele lõpu teha, kui teie meie süsteemi saabusite.”
„Vastupidi sellele, mis teie läkituses seisis,” tähendas inkvisiitor tema poole pöördudes. „Te väitsite, et surmaotsus on juba täide viidud. Nüüd teda nähes pean tunnistama oma imestust tema kasvu üle. Ta on põrgulise kohta üsnagi väike.”
„Nii et te seate ka laiba kahtluse alla?” möirgas senaator. „Ma ju räägin teile, ta kuhtus juba nädalaid.”
Jälgisin inkvisiitorit nurgast. Ma kandsin uut servitori kleiti ja mu kogu ja lihased jäid selle avarate voltide varju. Kui inkvisiitor pettuse läbi näeb, siis ma tapan ta.
Lootsin, et asi niikaugele ei jõua. Inkvisiitori surma varjamine võib osutuda… keeruliseks.
„Võib-olla, kui teie pere suhtuks Elavasse Kosmosesse suurema austusega,” märkis inkvisiitor, „oleks teie kodakondseid päikesetõvesugusest koletust piinast säästetud.”
Senaator vabises vihast ja tahtis midagi vastata, aga selsamal silmapilgul sööstis kohale matriarh, kes oli ukseavas luuranud. Ta haaras oma abikaasal käest ja peatas ta.
„Teil on täiesti õigus, inkvisiitor! Me oleme teile selle adumuse eest ääretult tänulikud.” Ta naeratas lahkelt, sest ei jaganud oma abikaasa innukust, millega too keisri tahet trotsis.
Matriarh oli valitseja viha noores eas isiklikult kogenud. Tema enda pere oli keisrit pahandanud ja ta emal tuli selle eest maksta. Nüüd ta lausa särtsus ärevusest ja värises üle keha, soovides kogu hingest nende külalist maha rahustada.
„Mul oleks otsatult hea meel, kui te jääksite täna õhtuks meie teenistust jälgima, inkvisiitor. Võib-olla oskate teie välja tuua, mida me valesti teeme.” Matriarhi hääl lausa nõretas magususest ja see kõlas tema tavapärast teravat tooni arvestades kummaliselt.
„Ma teen seda hea meelega, grandeé von Impyrean,” vastas inkvisiitor nüüd armuliselt. Ta sirutas käe, et matriarhi sõrmenukid vastu oma põske suruda.
Naine tõmbus eemale. „Ma lähen meie servitoridega asjakorralduste eest hoolitsema. Võtan praegu selle siin kaasa. Sina seal – tule!” Ta nõksas peaga minu poole, et ma talle järgneksin.
Ma ei tahtnud inkvisiitori juurest lahkuda. Tahtsin jälgida iga tema liigutust, pidada silmas iga tema näoilmet, aga matriarh ei jätnud mulle muud valikut kui järgneda talle nii, nagu üks servitor seda teeks. Meie sammud viisid meid kambrist ja inkvisiitori silme alt minema. Matriarh kiirendas sammu ja mina samuti. Liikusime koos mööda koridori senaatori ruumide poole.
„Hullumeelsus,” pomises naine. „Hullumeelsus on praegu niimoodi riskida! Sa peaksid tolle inkvisiitori ees surnuna lamama, mitte siin minu kõrval kõndima!”
Heitsin talle pika ja kaalutleva pilgu. Donia nimel sureksin ma rõõmuga, aga kui küsimus oli minu või matriarhi elus, siis pidasin ma enda oma tähtsamaks. „Kas te kavatsete inkvisiitorile öelda, kes ma olen?”
Rääkides kujutlesin ma hoopi, millega matriarhi tapaksin. Üksainus löök kuklasse… Pole vaja tema karjumisega riskida. Midagi kuuldes võib Donia oma toast väljuda. Ma ei tahaks mingil juhul tüdruku silme all tema ema mõrvata.
Matriarhil oli olemas ellujäämisinstinkt, mis ta abikaasal ja tütrel puudus. Isegi mu leebe hääletooni peale libises üle ta näo õudusevari. Järgmisel silmapilgul oli see kadunud, nii et mõtlesin, kas ma olin seda ehk ette kujutanud. „Muidugi mitte. Nüüd mõistaks tõde meid kõiki hukule.”
Nii et ma jään ellu. Mu lihased lõdvestusid.
„Kui sa juba siin oled,” lausus naine süngelt, „siis ole meile kasulik. Sa aitad mul mu abikaasa tööd varjata, enne kui too inkvisiitor tema tubasid kontrollima tuleb.”
Seda võisin ma teha küll. Me sukeldusime senaatori kabinetti, kus matriarh kergitas kleidisaba kõrgemale ja sahistas läbi ruumis laiali laotatud pahna – pühadust teotavad andmebaasifragmendid, mis inkvisiitorile silma hakates mõistaksid silmapilk surma kogu Impyreanide perekonna.
„Kähku nüüd,” ütles naine ja andis mulle käeviipega märku, et hakkaksin neid kokku pühkima.
„Ma viin need põletisse…”
„Ei.” Matriarhi hääles oli kibedust. „Mu abikaasa võtaks nende hävitamist ettekäändena neid juurde hankida. Me peame need praegu lihtsalt silma alt ära toimetama.” Ta väänas seinaprakku pistetud sõrmi ja põrand avanes, tuues nähtavale salapeidiku.
Siis seadis ta end senaatori toolile ja lehvitas endale käega tuult, sellal kui mina vinnasin peidikusse sületäite kaupa laokil vedelevaid osakesi, mis meenutasid arvutiriismeid ja andmekiipe.
Senaator veetis siin päevi, päästis, mida vähegi parandada õnnestus, ja laadis infot oma isiklikku andmebaasi. Ta luges õhinal materjale ja arutles sageli Sidoniaga nende üle. Need teadusteooriad, need tehnilised skeemid. Kõik pühadust teotavad. Kõik Elava Kosmose pihta suunatud solvangud.
Ma peitsin senaatori isikliku arvuti selle pahna keskele ning siis astus matriarh taas seina juurde ja keeras sealses orvakeses sõrme. Põrand libises kinni. Vinnasin luugi kohale senaatori laua, nii et see kattis salapeidiku.
End
