seda, kui ta rääkis nii, nagu tähendaksin mina talle kõike, kuigi tegelikkuses oli tema see, kes tähendas kõike mulle.
Donia nuttis edasi. Põimisin käed ta ümber, liigutus, mis tundus mulle ikka veel ebaloomulik ja võõras, ning mõtisklesin pisarate veidruse üle. Mul polnud pisarakanaleid ja olin täiesti võimetu nutma, aga olin pisaraid piisavalt näinud, teadmaks, et need tähendasid valu ja hirmu.
Aga paistis, et need võisid tulla ka rõõmust.
Galaktika senaatori ainsa pärijana eeldati Donialt, et ta asub oma isa kohale, kui too pensionile jääb. See tähendas, et tüdruk pidi juba praegu poliitilist sisetunnet arendama ja õppima lävima teistega, kes kuulusid Impeeriumi valitsevasse klassi, grandelokviide hulka. Suhtlemisoskusega vormib ta oma perekonna tulevased liidud ja kindlustab nende edasise mõjukuse. Ainsad kohad, kus ta sai seltskondlikku viisakust harjutada, olid virtuaalsed foorumid. Ma polnud neid foorumeid kunagi oma silmaga näinud, aga Donia oli mulle selgitanud, et need asuvad virtuaalreaalsuses, kus inimesed kasutavad üksteisega suhtlemiseks avatare.
Kaks korda kuus oli Donia sunnitud osalema selliste foorumite ametlikel koosviibimistel, kus ta kohtus teiste, kaugetest tähesüsteemidest pärit noorte grandelokviidega, kes pidid kunagi Impeeriumis võimu pärima. Need koosviibimised olid Donia jaoks piinarikkad kohustused. Nendeks päevadeks valmistudes olid ta õlad kühmus ja kogu ta olek rusutud.
Nagu alati ei teinud Matriarh tema norutamisest välja. „Keiser on nüüdseks inkvisiitori külastusjärgse aruande kätte saanud,” ütles ta Doniale. „Kui su juhmardist isa on meile uusi probleeme tekitanud…”
„Palun ära nimeta teda juhmardiks, ema. Ta on omal moel tegelikult üsnagi aateline.”
„… kui ta on neid tekitanud, on keiser seda oma usaldusalustele maininud. Nende lapsed on sellest kindlasti kuulnud. Sa pead kuulama, Sidonia, nii seda, mida nad räägivad, kui ka seda, mida nad ei räägi. Meie perekonna püsimajäämine võib sõltuda infost, mida sa nendest foorumitest saad.”
Matriarh väärtustas neid seltsiüritusi nii kõrgelt, et istus alati Donia kõrval ja jälgis mõttevahetust omaenda kuularitest. Sel moel hoidis ta tütre läbikäimistel silma peal ja sisistas talle kõrva nõuandeid – või õigemini käske.
Täna võtsid nad arvutikonsooli ees kohad sisse ja tõmbasid kuularid pähe, et hakata jälgima maailma, mida nägid ainult nemad. Kuulasin, kuidas Donia seltskondlikke vestlusi pidades närviliselt kogeles. Aeg-ajalt sai ta hakkama mõne prohmakaga ja matriarh näpistas teda karistuseks.
Pidin end kõigest väest vaos hoidma, et ma nende juurde ei astuks ja matriarhi käeluid ei murraks.
„Mida ma sulle teatud teemade vältimise kohta rääkinud olen?” sisistas matriarh. „Ära mõtlegi temalt udukogu kohta küsida!”
„Ma küsisin lihtsalt, kas see on nii ilus, nagu ma kuulnud olen,” protestis Donia.
„Mind ei huvita, miks sa seda küsisid. Suure Ketseri tütar ei saa lubada endale küsimusi, mida võidaks eksikombel pidada huviks teaduse vastu.”
Siis jätkas matriarh: „See on Salivar Domitriani avatar. Peagi võistlevad kõik võimaluse nimel tema jutule pääseda. Mine ja avalda talle austust, enne kui nad ta ümber piiravad.”
Siis, mõni minut hiljem: „Miks sa siin rahvasumma serval passid, Sidonia? Sind ümbritsevad tühised tegelased! Liigu, muidu hakatakse veel arvama, et sinu koht ongi siin!”
Ühel hetkel tõmbusid nii Donia kui ka matriarh pingule. Ajasin end sirgu, jälgisin nende selgi, juurdlesin, keda nad just näinud olid, kes nad nii ärevile ajas. Matriarhi käsi sähvas Doniale õlgade ümber ja pigistas.
„Nii, selle Pasuse-tüdrukuga ole hästi ettevaatlik…”
Pasus.
Mu silmad tõmbusid vidukile, kui Donia vestles ärevalt tüdrukuga, kes pidi olema Elantra Pasus. Ma teadsin tema perekonda hästi, sest olin võtnud eesmärgiks teha endale selgeks kõik Impyreanide vaenlased – Sidonia vaenlased. Olin aasta tagasi jälginud senati istungit, kui senaator von Pasus Sidonia isa suurima rõõmuga häbistas. Pasus ja tema liitlased olid senati kõige tulihingelisemad helionistid ja neil oli piisavalt hääli, et senaator von Impyrean „ketserluse” eest ametlikult hukka mõista. Impyreanide maine sai kohutava hoobi ja matriarh ei olnud seda abikaasale senimaani andestanud.
Sisimas olin ka mina senaator von Impyreani peale pahane, sest ta oli oma tütre ohtu seadnud, kui rääkis avalikult neist asjust, mida oli targem enda teada jätta. Ta seadis kahtluse alla teaduslike õppeainete keelamise arukuse. Tal oli kummalisi ideid ja ta pooldas õppimist lausa absurdini. See oli üks põhjus, miks ta kogus vanu teaduslikke teadmisi sisaldavaid andmebaase, neidsamu andmebaase, mille mina ja matriarh olime kiiruga inkvisiitori eest ära peitnud. Senaator uskus, et inimkonnal on vaja taas teaduslike õpingutega alustada ning ta ei mõelnud korrakski, mil moel tema teod ta perekonda mõjutavad.
Ta oli hooletu.
Ja nüüd pidi Donia tema pärast suhtlema senaator von Pasuse tütrega nii, nagu polekski nende isad rivaalid.
Donia ei jutelnud kaua, kuni end kiirustades vabandada palus ja eemale sammus.
Üllataval kombel patsutas matriarh talle õlale. „Tubli!” See oli haruldane kiitus.
Näis, nagu oleks möödunud terve igavik, enne kui Donia võis kuularid kõrvast sikutada, silme all tumedad väsimusevarjud.
„Arutame nüüd su sooritust,” ütles matriarh, kui kõrgilt püsti tõusis. „Sa oskasid väga hästi keelatud teemadest kõrvale loovida ja sa suhtlesid äärmiselt ettevaatlikult, aga mida sa valesti tegid?”
Donia ohkas. „Olen kindel, et sa ütled mulle.”
„Sa rääkisid malbelt,” õiendas matriarh. „Ennast alandavalt. Kuulsin koguni, kuidas sa mitmel korral kogelesid. Sa oled tulevane senaator. Sa ei saa endale nõrkust lubada. Nõrkus on alamate klasside tunnus ja Impyreanide pere ei kuulu alamasse klassi. Ühel päeval hakkad sina meid juhtima, ja kui sa ei õpi end tugevana näitama, kaotad sa kõik, millele su esivanemad on sinu heaks aluse pannud! Grandelokviide hulgas on neid, kes näevad kurja vaeva, et su isa idiootsuse tõttu kahmata endale see, mis meil on – kadedad granded ja grandeéd, kes juubeldaksid, kui Ketseri pere langeks! Su isa on nõuks võtnud meie perekond hävitada, Sidonia. Sa ei käi tema jälgedes.”
Donia ohkas taas, aga mina jälgisin matriarhi, unustatuna oma redupaika toanurgas. Vahel kahtlustasin, et hindan tema tarkust kõrgemalt kui ta tütar. Lõppude lõpuks polnud Donial erilist alalhoiuinstinkti. Kaitstuna üles kasvanud, polnud ta seda omandanud. Mõte vaenlastest, kes pimeduses ligi hiilivad, jäi talle endiselt võõraks.
Mina polnud selline nagu tema. Mind polnud keegi kaitsnud.
Ükskõik kui valmis ma olin matriarhi lõhki rebima ja tema iga viimast kui luud purustama, kui ta oma tütrele kõrvakiilu andis või teda näpistas, tunnistasin samas tema hoiatuste külma ja halastamatut tarkust. Teadsin, et ta usub kindlalt, et karmilt ja jõhkralt käitudes tegutseb ta tegelikult Donia huvides. Donia isa oli oma tormaka ja iseteadliku käitumisega perekonna ohtu seadnud ning matriarhil oli piisavalt ellujäämisinstinkti, et sellest aru saada. Ta oli ainus Impyrean, kes paistis mõistvat ähvardust, mida inkvisiitori külaskäik endast kujutas.
Matriarh
