Hispaania ja Hispaania valduste suhtes muudavad Prantsusmaa õnnestumise korral üliriigiks, mida ei suuda enam pidurdada ükski riikide kombinatsioon. Selle ohu ennetamiseks hakkas ta partnereid otsima ja leidis need peagi. Rootsi, Hispaania, Savoia, Austria keiser, Saksimaa, Hollandi vabariik ja Inglismaa moodustasid Suure Alliansi – suurima koalitsiooni, mis uusaegses Euroopas eales on üheainsa suurriigi vastu välja astunud. Umbes veerand sajandi jooksul (1688–1713) sõdis Louis selle koalitsiooniga peaaegu lakkamatult. Kuid lõppude lõpuks osutusid Euroopa teiste riikide erihuvid siiski tugevamaks kui Prantsuse raison d’état. Prantsusmaa jäi küll Euroopa tugevaima riigina püsima, kuid domineerivaks jõuks polnud talle määratud tõusta. See oli toimiva jõudude tasakaalu klassikaline näide.
Williami vaenulikkus Louis XIV vastu polnud mingis mõttes isiklik ega kannustanud seda ka Prantsuse-vastased tunded; selles peegeldus vaid kaine arusaamine Päikesekuninga jõust ja piiritutest ambitsioonidest. Kord pihtis William ühele oma abilisele, et kui ta oleks elanud kuueteistkümnenda sajandi keskpaigas, kus Habsburgid ähvardasid muutuda domineerivaks jõuks, siis oleks ta olnud „samal määral prantslane kui nüüd hispaanlane”74 – ja see kõlas samamoodi kui Winston Churchilli vastus etteheidetele 1930-ndatel aastatel, et ta on Saksa-vastane: „Vastupidiste asjaolude korral võiksin ma samahästi olla ka Saksamaa poolt ja Prantsusmaa vastu.”75
William oli igati valmis Louis XIV-ga läbirääkimisi pidama, kui leidis, et see on jõudude tasakaalu säilitamise seisukohalt kõige kasulikum. William oli lihtsalt arvamusel, et Inglismaa peab säilitama üldist tasakaalu Habsburgide ja Bourbonide vahel, järelikult on Euroopa stabiilsuse tagatiseks Briti abiga see pool, kes on parajasti nõrgem. Juba Richelieust saadik oli nõrgemaks pooleks alati Austria, ja seepärast liitus Suurbritannia Prantsuse ekspansioonihimu talitsemiseks Habsburgidega.
Kui selline tasakaalustaja funktsioon esimest korda päevakorrale kerkis, ei leidnud see Briti avalikkuses erilist poolehoidu. Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul oli Briti avalikus arvamuses valitsevaks hoiakuks isolatsionism – kaunikesti samamoodi nagu Ameerikas kaks sajandit hiljem. Põhiliseks argumendiks kujunes väide, et ähvardusele jõuab alati reageerida siis, kui see tegelikult üles kerkib. Polevat vaja võidelda oletusliku ohuga, et mingi riik võib kunagi tasapisi midagi ette võtta.
Willem mängis täpselt samasugust rolli nagu Theodore Roosevelt hiljem Ameerikas, hoiatades oma valdavalt isolatsionismimeelseid alamaid, et nende julgeolek sõltub aktiivsest sekkumisest meretaguste jõudude tasakaalustamispoliitikasse. Ja tema kaasmaalased nõustusid niisuguste vaadetega märksa kiiremini kui ameeriklased Roosevelti seisukohtadega. The Craftsman, põhiliselt opositsiooni seisukohti avaldav ajaleht, kirjutas umbes kakskümmend aastat pärast Williami surma, et jõudude tasakaal on üks „Briti poliitika kõige algupärasemaid ja kestvamaid põhiprintsiipe” ja et rahu Euroopa mandril on „meie kaubandusest elatuva saare õitsengule sedavõrd tähtis, et iga Briti valitsus peab selle säilitamise eest ise pidevalt hoolt kandma, ja kui teised seda rikuvad või ähvardavad, peab ta selle uuesti jalule seadma”.76
Jõudude tasakaalu tähtsuse üksmeelne tunnustamine aga ei vaigistanud Inglismaal dispuute selle poliitika elluviimise parima võimaliku strateegia küsimuses. Oli olemas kaks koolkonda, mis esindasid kaht peamist parlamentaarset parteid ja millele Ühendriikides pärast maailmasõdu võib leida üsna ilmseid paralleele. Viigid väitsid, et Suurbritannia peab sekkuma ainult juhul, kui tasakaal tegelikult ohtu sattub, ja ka siis ainult seniks, kuni oht on kõrvaldatud. Toorid seevastu uskusid, et Suurbritannia tähtsaimaks ülesandeks on jõudude tasakaalu kujundada, ja mitte seda pelgalt kaitsta. Viigide arvates oli piisavalt aega, et kallaletungi Madalmaadele tagasi tõrjuda ka siis, kui see on juba tegelikult toimunud; toorid aga väitsid, et äraootamispoliitika võib anda agressorile võimaluse tasakaalu pöördumatult kahjustada. Ja kui Suurbritannia ei taha võidelda Doveris, peab ta agressioonile vastu hakkama juba Reini ääres või ükskõik kus mujal Euroopas, kus jõudude tasakaal näib ohtu sattuvat. Viigid pidasid liidusuhteid ajutiseks hädavahendiks, mis tuleb lõpetada, kui ühisürituse jätkamine pärast võidu saavutamist vaieldavaks muutub, toorid seevastu soovitasid Briti osalust püsivates koostööorganisatsioonides, mis lubaksid Suurbritannial hõlpsamini sündmuste käiku mõjutada ja rahu säilitada.
Lord Carteret, kes oli aastail 1742–1744 tooride valitsuse välisminister, propageeris kõlavasõnaliselt Suurbritannia püsivat seotust Euroopas. Ta mõistis hukka viigide kalduvuse „ignoreerida kõiki mandril toimuvaid segadusi ja rahutusi, soovimata vaenlaste leidmiseks kodusaarelt lahkuda, pühendudes oma ärile ja oma lõbustustele, ja selle asemel, et ohtudele võõral pinnal vastu astuda, rahulikult kodus tukkuda, kuni hädaoht juba meie enda uksele koputab”. Kuid Suurbritannia, väitis ta, peab oma püsivaid huve kaitstes tõsiasjadele silma vaatama ja vastukaaluna Prantsusmaale toetama Habsburge, „sest kui Prantsuse kuningas lõplikult vabaneb rivaalist mandril, võib ta julgelt istuda oma vallutuste keskel, võib kahandada garnisone, likvideerida kindlusi ja oma väeüksused laiali saata; ent kogu seda rikkust, mille varal Euroopa lagendikele praegu sõdureid külvatakse, hakatakse õige pea kasutama niisuguste plaanide elluviimiseks, mis on meie riigile palju ohtlikumad. … Järelikult, aulikud lordid… peame toetama Austria keisrikoda, ainsat jõudu, mida võib asetada kaalukausile Bourbonide soost valitsejate vastu.”77
Viigide ja tooride välispoliitilise strateegia erinevused olid praktilist, mitte filosoofilist laadi; taktikalised, mitte strateegilised; ja need peegeldasid parteide erinevat arusaama Suurbritannia haavatavusest. Viigide äraootamispoliitikas kajastus veendumus, et Suurbritannia ohutusemarginaal on tegelikult väga avar. Tooride meelest ei olnud Suurbritannia positsioon sugugi nii kindel. Kahekümnendal sajandil võib peaaegu täpselt samasugust erinevust täheldada Ameerika isolatsionalistide ja globalistide vahel. Nii kaheksateistkümnenda ja üheksateistkümnenda sajandi Suurbritannial kui kahekümnenda sajandi Ameerikal oli ühtviisi raske veenda oma kodanikke, et nende julgeolek nõuab pigem püsivat osalust kui isolatsiooni.
Aeg-ajalt kerkis nii siin kui seal esile riigijuhte, kes püüdsid rahvast veenda püsiva osaluse hädavajalikkuses. Wilson mõtles välja Rahvasteliidu; Carteret flirtis ideega võtta mandril püsivaid kohustusi; Castlereagh, välisasjade riigisekretär 1812–1821, soovitas luua alaliste Euroopa kongresside süsteemi; ja Gladstone, kes oli peaministriks üheksateistkümnenda sajandi lõpul, visandas kollektiivse julgeoleku esimese versiooni. Aga lõpuks kukkusid kõik need ettepanekud siiski läbi, sest kuni Teise maailmasõja lõpuni ei suutnud keegi inglise ja ameerika rahvast veenda neid ähvardavates surmaohtudes enne, kui häda oli juba käes.
Nõnda siis kujuneski Suurbritannia Euroopa tasakaalu hoidjaks – algul peaaegu kogemata, hiljem teadliku strateegia juhatusel. Kui Inglismaa poleks nii visalt oma rolli täitnud, oleks Prantsusmaa kaheksateistkümnendal või üheksateistkümnendal sajandil peaaegu kindlasti tõusnud domineerivaks jõuks Euroopas, ja uusimal ajal oleks samasuguse positsiooni saavutanud Saksamaa. Selles mõttes võis Churchill täie õigusega väita, et Suurbritannia on „Euroopa vabaduste säilitaja”.78
Üheksateistkümnenda sajandi algul arendas Suurbritannia oma ad hoc tasakaalupoliitika juba täiesti teadlikuks jõudude tasakaalu säilitamise strateegiaks. Kuni selle ajani ajas ta lihtsalt pragmaatilist poliitikat, mis oli kooskõlas inglise rahva geeniusega, ja astus vastu igale riigile, kes tasakaalu ähvardas, – ja kaheksateistkümnendal sajandil oli see riik alati vältimatult Prantsusmaa. Sõjad lõppesid alati kompromissrahuga, mis tavaliselt mingil tühisel määral Prantsusmaa positsiooni parandas, kuid ei andnud talle kunagi absoluutset ülevõimu, mis oli tema tegelik eesmärk.
Loomulikult oli just Prantsusmaa see tegur, millele viidates Suurbritannia tasakaalukontseptsioon esimest korda täpsemalt sõnastati. Poolteise sajandi jooksul taotles Prantsusmaa juhtpositsiooni raison d’état’ nimel, kuid pöördus pärast revolutsiooni tagasi kunagise universalismi mõiste juurde. Nüüd ei õigustanud Prantsusmaa eks-pansionismi enam raison d’état, ja ammugi mitte tema kukutatud kuningate au ja kuulsus. Pärast revolutsiooni sõdis Prantsusmaa
