niisugusest nägemusest, koondati feodaalsed Saksa ja Põhja-Itaalia riigid Püha Rooma keisri valitsuse alla. Veel seitsmeteistkümnenda sajandi alguses jätkus sellel keisririigil jõudu domineerida kogu Euroopa üle. Prantsusmaa, mille piir oli Reini jõest tükk maad lääne pool, ja Inglismaa olid selle keisririigi suhtes perifeersed riigid. Kui Püha Rooma keisril oleks kunagi õnnestunud kehtestada keskne kontroll kõigi territooriumide üle, mis teoreetiliselt tema jurisdiktsiooni alla käisid, siis oleksid tema suhted Lääne-Euroopa riikidega võinud kujuneda samasuguseks nagu Hiina Keskmise kuningriigi suhted oma naabritega, Prantsusmaa oleks sel juhul olnud võrreldav Vietnami või Koreaga ja Inglismaa Jaapaniga.
Kuid peaaegu kogu keskaja vältel ei suutnud Püha Rooma keiser õieti kordagi saavutada niisuguse tsentraliseerituse taset. Üheks põhjuseks oli piisavate transpordi- ja sidesüsteemide puudumine, mis tegi nii laialdaste territooriumide kokkusidumise raskeks. Kuid kõige olulisem põhjus seisnes selles, et Püha Rooma keisririik otsustas lahutada kiriku hierarhia valitsemishierarhiast. Erinevalt vaaraost või Rooma tseesarist ei omistatud Püha Rooma riigi valitsejale jumalikke atribuute. Kõikjal peale Lääne-Euroopa, isegi idakiriku võimu alla jäänud territooriumidel, olid religioon ja riigivalitsemine selles mõttes ühitatud, et nii ühes kui teises sõltus võtmepositsioonide täitmine keskvõimust; kirikuvõimudel polnud ei vahendeid ega autoriteeti sellise autonoomse positsiooni saavutamiseks, mida läänemaailma kristlus endale nõudis kui mingit täiesti loomulikku õigust.
Lääne-Euroopas lõi paavsti ja keisri potentsiaalne, aga aeg-ajalt ka tegelik vastasseis soodsad tingimused konstitutsionalismi väljakujunemiseks ja võimude lahutamiseks, mis omakorda on tänapäevase demokraatia vundament. Nii avanes paljudel feodaalsetel valitsejatel võimalus nõuda vastutulekut mõlemalt võistlevalt poolelt. See omakorda viis killunenud Euroopa väljakujunemisele – sünnitas hertsogkondade, krahvkondade, linnriikide ja piiskopkondade kireva lapiteki. Ehkki kõik feodaalisandad olid teoreetiliselt keisri vasallid, talitasid nad tegelikult nii, nagu neile meeldis. Keisrikroonile pretendeerisid mitmed dünastiad ja autoriteetne keskvõim peaaegu lakkas olemast. Keisrid küll säilitasid muistse nägemuse kõikehõlmavast ülemvalitsusest, kuid neil polnud vähematki võimalust seda nägemust realiseerida. Euroopa perifeerias keeldusid Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania Püha Rooma keisririigi autoriteeti tunnistamast, kuigi jäid endiselt katoliku kiriku rüppe.
Alles siis, kui Habsburgide dünastia viieteistkümnendal sajandil keisrikrooni peaaegu püsivalt enda valdusse sai ja ettenägelike abielude kaudu kindlustas endale Hispaania krooni ja sellega kaasnevad tohutud ressursid, söandas Püha Rooma keiser hakata oma universaalseid pretensioone poliitiliseks süsteemiks sepistama. Kuueteistkümnenda sajandi esimesel poolel suutis keiser Karl V keiserlikku autoriteeti sel määral taastada, et hakkas juba kangastuma Kesk-Euroopa impeerium, mis hõlmanuks kogu tänapäeva Saksamaa, Austria, Põhja-Itaalia, Tšehhi vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi – potentsiaalselt nii domineeriva grupeeringu, mille olemasolul poleks mingi Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi tekkimine enam kõne allagi tulnud.
Just sel hetkel nurjas aga paavstivõimu nõrgenemine reformatsiooni tagajärjel hegemoonilise Euroopa impeeriumi väljavaate. Oma tugevuse aegadel oli paavstivõim vaevanud Püha Rooma keisrit nagu okas ihus, ohustanud teda hirmuäratava rivaalina. Kuid kuueteistkümnendal sajandil, olgugi juba hääbuvana, osutus paavstivõim impeeriumi aatele lausa hukatuslikuks. Keisrid ihkasid nii iseenda kui teiste silmis olla Jumala tööriist maa peal. Kuueteistkümnendal sajandil aga ei suhtutud protestantlikes maades keisrisse mitte enam kui Jumala tööriistasse, vaid kui Viini sõjapealikusse, kes on lahutamatult seotud manduva paavstiga. Reformatsioon andis mässulistele vürstidele nii usu kui poliitika vallas senisest palju suurema tegevusvabaduse. Nende lahkulöömine Roomast oli lahkulöömine religioossest kõikehõlmavusest; nende vürstide võitlus Habsburgide soost keisriga näitas, et nad ei pea vasallisuhteid keisriga enam mingiks religioosseks kohustuseks.
Pärast ühtsusekontsepti kokkuvarisemist hakati esiletõusvates Euroopa riikides mõistma, et neil on oma ketserluse õigustamiseks ja oma suhete korraldamiseks tarvis mingit uut juhtprintsiipi. Ja nad leidsid selle raison d’état’ ja jõudude tasakaalu mõistetes. Need kaks asja sõltusid teineteisest. Raison d’etat ütles, et riigi heaolu õigustab kõiki vahendeid, mida selle edendamiseks ka iganes kasutatakse; keskaegse universaalse kõlbluse mõiste asemele astus rahvuslik huvi. Jõudude tasakaal hülgas ammuse igatsuse kõikehõlmava monarhia järele ja pakkus selle asemele lohutava kujutluse, et ehk küll kõik riigid omal käel oma isekaid huvisid taga ajavad, aitavad nad mingil seletamatul kombel sellega ometi kaasa kõigi ühisele julgeolekule ja edukäigule. Niisuguse uue lähenemisviisi kõige varasem ja kõige hõlmavam formuleering pärineb Prantsusmaalt, mis oli ühtlasi ka üks Euroopa esimesi rahvusriike. Prantsusmaa oli see maa, millele Püha Rooma keisririigi taaselustumine tõotas kõige rohkem kahju teha: moodsat terminoloogiat kasutades ähvardas teda keisririigi külje all finlandiseerumise oht. Kui religioossed pidurid nõrgenesid, püüdis Prantsusmaa ära kasutada rivaliteeti, mis reformatsiooni toimel oli tema naabrite vahel tekkinud. Prantsusmaa valitsejad mõistsid, et Püha Rooma keisririigi jätkuv nõrgenemine (ja seda enam tema lagunemine) suurendab Prantsusmaa julgeolekut ja annab hea õnne korral ka võimaluse ida suunas laieneda.
Niisuguse Prantsuse poliitika peamine elluviija oli üks raskelt kujuteldav tegelane, ise kirikuvürst, Armand Jean du Plessis, kardinal de Richelieu, Prantsusmaa peaminister aastast 1624 kuni 1642. Kuuldes kardinal de Richelieu surmast, olevat paavst Urbanus VIII öelnud: „Kui Jumal on olemas, siis on kardinal Richelieu hingel paljugi niisugust, mille eest tuleb vastust anda. Kui mitte… siis on ta elanud saavutusterikast elu.”58 See kahemõtteline epitaaf küllap oleks meeldinud riigimehele, kes saavutas tohutu palju, jättes oma ajastu vagad veendumused tähele panemata, tallates need lausa jalge alla.
Vähesed riigimehed on ajalookäigule nii sügavat mõju avaldanud. Richelieu on uusaegse riikide süsteemi isa. Tema kuulutas välja raison d’état’ mõiste ja kasutas seda armutult oma kodumaa hüvanguks. Tema patronaaži all astus raison d’etat Prantsuse poliitika igapäevase juhtprintsiibina keskaegse universaalsete kõlbeliste väärtuste põhimõtte asemele. Algul püüdis ta lihtsalt tõkestada Habsburgide ülevõimu Euroopas, kuid lahkudes jättis ta maha pärandi, mis tervelt kahe sajandi vältel kannustas tema järglasi Prantsusmaad Euroopas esikohale tõstma. Nende lootuste luhtumisest sündiski jõudude tasakaal, algul üksnes kui elu tõsiasi, hiljem aga juba kui rahvusvaheliste suhete korraldamise süsteem.
Richelieu astus ametisse 1624. aastal, kui Habsburgide soost Püha Rooma keiser Ferdinand II parajasti üritas elustada katoliiklikku kõikehõlmavust, välja juurida protestantismi ja allutada Kesk-Euroopa valitsejaid keiserlikule kontrollile. See protsess, niinimetatud vastureformatsioon, viis sõjani, mida hakati hiljem nimetama Kolmekümneaastaseks sõjaks; sõda puhkes Kesk-Euroopas 1618. aastal ja kujunes üheks kõige jõhkramaks ja laastavamaks sõjaks inimkonna ajaloos.
1618. aastaks olid saksakeelsed Kesk-Euroopa alad, millest suurem osa kuulus Püha Rooma keisririiki, jagunenud kaheks relvastatud vaenuleeriks – protestantideks ja katoliiklasteks. Samal aastal pandi süütenöörile, mis sõjategevuse vallandas, Prahas tuli otsa, ja peagi levis konflikt üle kogu Saksamaa. Sedamööda, kuidas Saksamaa vähehaaval verest tühjaks jooksis, langesid sealsed vürstiriigid aina hõlpsamini välismaiste sissetungijate saagiks. Peagi raiusid Taani ja Rootsi sõjaväed endale mõõgaga läbi Kesk-Euroopa teed ja lõpuks liitus üldise lööminguga ka Prantsuse armee. Kui sõda 1648. aastal lõppes, oli Kesk-Euroopa laastatud ja Saksamaa rahvastik peaaegu kolmandiku võrra kahanenud. Selle traagilise konflikti möllus sulandas kardinal Richelieu Prantsuse välispoliitikasse raison d’état’ põhimõtte – põhimõtte, mille ka teised Euroopa riigid järgmisel sajandil omaks võtsid.
Kirikuvürstina oleks Richelieu pidanud tervitama Ferdinandi püüdeid ortodoksliku katoliikluse taastamiseks. Kuid Richelieu seadis Prantsusmaa rahvuslikud huvid kõigist religioossetest huvidest kõrgemale. Tema kui kardinali kutsumus ei takistanud teda mõistmast,
