Roosevelt kirjas Rudyard Kiplingile, et tal on raske õhutada Ameerikat senisest jõulisemal viisil Euroopa sõjasündmusi mõjutama, vastavalt oma isiklikele veendumustele. Ameerika rahval ei ole tahtmist toetada tegevussuunda, mis on nii rangelt defineeritud jõupoliitika terminites:
Kui ma hakkaksin propageerima kõike seda, mis ma ise usun, siis ei saavutaks ma oma rahva hulgas mingit poolehoidu, sest nad ei järgneks mulle. Meie rahvas on lühinägelik, ta ei saa rahvusvahelistest probleemidest aru. Teiegi rahvas on olnud lühinägelik, aga neis asjades ometi mitte nii lühinägelik kui meie oma. … Tänu ääretule ookeanile usub meie rahvas, et praegusest heitlusest pole tal mingit ohtu karta ja et sellega seoses ei kanna ta ka mingit vastutust.34
Kui Ameerika välispoliitiline mõtlemine oleks kulmineerunud Theodore Rooseveltiga, küllap oleks seda siis kirjeldatud kui protsessi, kus euroopaliku riigimehetarkuse printsiipe kohandati Ameerika tingimustele. Rooseveltis oleks nähtud presidenti, kes oli ametis parajasti siis, kui Ühendriigid olid endale kindlustanud valitseva positsiooni Ameerika mandril ja hakkasid end ilmutama kui kaalukas maailmavõim. Kuid Ameerika välispoliitiline mõtlemine ei lõppenud ega olekski võinud lõppeda Rooseveltiga. Riigijuht, kes ise piirab oma rolli oma rahva ajalookogemusega, mõistab end tardumusele, riigijuht, kes oma rahva ajalookogemusest liiga kaugele ette ruttab, riskib sellega, et teda ei mõisteta. Selleks rolliks, mida Roosevelt Ameerikale ette nägi, ei olnud Ameerika rahvast ette valmistanud ei tema senised ajalookogemused ega ka väärtushinnangud.
On järjekordne saatuse pilge, et Ameerika asus lõpuks siiski täitma Roosevelti nägemusele vastavat rolli, tehes seda veel Roosevelti eluajal, kuid lähtudes põhimõtetest, mida Roosevelt naeruvääristas, ja presidendi juhtimisel, keda Roosevelt põlgas. Woodrow Wilson oli Ameerika erandlikkuse traditsiooni kehastaja, tema oli see, kes pani aluse Ameerika välispoliitikas tänini domineerivale vaimsele koolkonnale – koolkonnale, mille juhtmõtteid Roosevelt pidas parimal juhul ebaoluliseks, halvimal juhul aga Ameerika pikaajalistele huvidele kahjulikuks.
Kui hinnata seda vaidlust kahe suurima Ameerika presidendi vahel vastavalt traditsioonilistele riigimehekunsti kriteeriumidele, siis olid Roosevelti argumendid märksa paremad. Ometi oli Wilsonsee, kes lõpuks peale jäi: praegu, sada aastat hiljem, meenutatakse küll Roosevelti saavutusi, kuid Ameerika mõtte kujundaja on sellegipoolest Wilson. Roosevelt mõistis, mismoodi maailmapoliitika masinavärk tolleaegsete suurriikide suunamisel toimis – ühelgi Ameerika presidendil pole olnud sügavamat sissevaadet rahvusvaheliste süsteemide talitlusse. Kuid Wilson adus Ameerika motivatsiooni ajendeid, kus peamiseks jõuks on vististi veendumus, et Ameerika ei ole riik nagu iga teine. Ja selline hoiak ei pakkunud ei teoreetilist ega praktilist alust euroopaliku diplomaatia harrastamiseks, lakkamatuks kohanemiseks muutlike jõuvahekordadega kõlbelise neutraliteedi positsioonilt ainult selleks, et iga hinna eest säilitada aina paigast nihkuvat tasakaalumomenti. Hoolimata kõigist jõupoliitika realiteetidest ja õppetundidest, on Ameerika rahvas alati vankumatult uskunud, et tema erandlikkus nõuab vabaduse kaitsmist kodumaal ja selle levitamist võõrsil.
Ameeriklasi suutis suurtele tegudele viia ainult niisugune maailmanägemus, mis langes kokku nende kujutlusega oma kodumaa erandlikkusest. Ehkki Roosevelti lähenemisviis oli ülipeenelt suurriikide diplomaatia tegelikele nüanssidele häälestatud, ei suutnud ta oma kaasmaalasi veenda, et neil tuleb Esimesse maailmasõtta sekkuda. Wilson seevastu rõhus oma rahva tunnetele, kasutades kõlbeliselt ülevaid argumente, mis just oma ülevuse tõttu jäid välisriikide juhtidele suuremalt osalt arusaamatuks.
Wilsoni saavutus paneb praegugi imestama. Hüljates jõupoliitika, oskas ta puudutada Ameerika rahva südant. Ta oli teadlane, kes astus poliitikasse suhteliselt hilja ja valiti presidendiks tänu Vabariikliku Partei lõhenemisele Tafti ja Roosevelti vahel. Wilson taipas, et Ameerika vaistlikku isolatsionismi ei ole võimalik teisiti ületada kui apelleerides ideaalidele, mille erandlikkuses ameeriklased ise nii veendunud olid. Samm-sammult viis ta isolatsionistliku maa maailmasõtta, olles kõigepealt demonstreerinud kirgliku neutraliteedipropagandaga oma administratsiooni rahuarmastust. Ja ta tuli sellega toime, öeldes lahti kõigist isekatest rahvuslikest huvidest ja kinnitades visalt, et Ameerika ei taotle mingit kasu ning astub välja üksnes oma põhimõtete kaitseks.
Oma esimeses kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 2. detsembril 1913 visandas Wilson esimest korda poliitilise kursi, mis hiljem sai tuntuks wilsonismi nime all. Wilsoni arvates tuli maailmakorra aluseks tunnistada rahvusvaheline õigus, ja mitte jõudude tasakaal, riigi usaldusväärsus, mitte tema võime ennast maksma panna. Soovitades mitmesuguste arbitraažilepingute ratifitseerimist, väitis Wilson, et rahvusvaheliste tüliküsimuste lahendamise meetodiks peab saama siduv arbitraažiotsus, mitte jõud:
On olemas ainult üks mõeldav standard, mille alusel hinnata tüliküsimusi Ühendriikide ja teiste rahvaste vahel, ja see koosneb kahest elemendist: meie enda au ja meie kohustused rahu säilitamisel maailmas. Niisuguse proovikivi kasutuselevõtul peaks olema hõlpus hinnata kõiki kaalumisele tulevaid uusi lepingulisi kohustusi ja tõlgendada teisi, millega me juba oleme ennast sidunud.35
Roosevelti ei pahandanud miski rohkem kui suuresõnalised põhimõtted, mille elluviimiseks polnud ei tahtmist ega jõudu. Selles seoses kirjutas ta ühele sõbrale: „Kui ma pean valima tule ja raua poliitika ja vesise piima poliitika vahel… siis mina igatahes olen tule ja raua poliitika poolt. See on riigi seisukohast parem, ja pikas perspektiivis on see ka maailmale parem.”36
Teistpidi aga, Wilsonile jäi täiesti arusaamatuks Roosevelti soovitus reageerida Euroopas puhkenud sõjale kaitsekulutuste suurendamisega. Oma teises kõnes „Olukorrast Ühendriikides” 8. detsembril 1914, kui Euroopas oli juba neli kuud möllanud sõda, lükkas Wilson tagasi Ameerika relvastumisprogrammi, kuna see saadaks maailmale signaali, „et me oleme kaotanud meelerahu” sõja tõttu, „mille põhjused ei või meid puudutada ja mis oma olemuse poolest annab meile võimaluse tugevdada sõprusuhteid ja pakkuda omakasupüüdmatut abi”.37
Wilsoni arvates oli omakasupüüdmatus Ameerika mõju parimaks tagatiseks; seda hoiakut tuli säilitada, nii et Ameerika võiks lõpuks usaldusväärse arbiitrina sõdivate poolte vahele astuda. Roosevelt väitis, et sõda Euroopas, eriti aga Saksamaa võit, ohustab lõpuks ka Ameerika julgeolekut. Wilson aga oli seisukohal, et põhilised Ameerika huvid siin mängus ei ole ja järelikult võib ta tulevikus vahekohtunikuks hakata. Ja kuna Ameerika uskus kõrgematesse väärtustesse kui jõudude tasakaal, siis pakkus Euroopa sõda nüüd haruldast võimalust hakata propageerima uut ja paremat lähenemisviisi rahvusvahelistele suhetele.
Roosevelt naeris niisugused ideed välja ja süüdistas Wilsonit isolatsionistlike meeleolude mahitamises, et soodustada oma tagasivalimist 1916. aastal. Tegelikult oli Wilsoni poliitika põhipaatos isolatsionismi otsene vastand. Wilson ei propageerinud sugugi Ameerika tagasitõmbumist maailmast, vaid Ameerika väärtuste ülemaailmset rakendatavust, ja väitis, et kui tuleb aeg, siis on Ameerika kohustatud ka nende levikule kaasa aitama. Wilson lihtsalt kordas seda, mis oli juba Jeffersonist peale Ameerika argitarkus, kuid rakendas selle ristisõjaideoloogia teenistusse:
• Ameerika eriline missioon seisab kõrgemal jooksvast diplomaatiast ja paneb Ameerikale kohustuse juhatada ülejäänud maailmale majakana teed.
• Demokraatlike riikide välispoliitika on kõlbeliselt puhtam, sest rahuarmastus on nende rahvastele loomu poolest omane.
• Välispoliitika peab kasutama samasugust kõlbelist mõõdupuud nagu üksikisiku eetika.
• Riigil pole õigust nõuda iseenda jaoks mingit erilist kõlblusstandardit.
Wilson andis neile Ameerika moraalse erandlikkuse aksioomidele universaalse dimensiooni:
Ükski teine riik ei suuda meid oma jõuga hirmutada. Konkurents äri alal või mis tahes muud rahumeelsed saavutused ei tekita meis kiivust. Me tahame elada oma elu,
